George W. Bushi jutud Iraagist meenutavad Leonid Brezhnevi intervjuud Pravdale

27. aprill 2005


Praegu püüavad rahu ja pingelõdvenduse vaenlased spekuleerida sündmustega Iraagis. Nende sündmuste ümber kuhjatakse valedemägesid ja arendatakse häbitut USA-vastast kampaaniat. Mis siis toimub Iraagis tegelikult?
2003. aasta aprillis sai seal teoks revolutsioon. Iraagi rahvas võttis saatuse enda kätte ning asus sõltumatuse ja vabaduse teele. Nagu alati ajaloos on olnud, koondusid tagurlikud jõud revolutsiooni vastu. Mõistagi oleks Iraagi rahvas nendega ise toime tulnud. Kuid revolutsiooni esimestest päevadest peale põrkas ta kokku al-Quaida terroriorganisatsiooni jõhkra välise sekkumisega oma siseasjadesse.
Iraagi territooriumile paisati tuhandeid ja kümneid tuhandeid välismaal relvastatud ja väljaõpetatud mässajaid ning terveid relvastatud üksusi. Terroristid koos oma mahitajatega sisuliselt alustasid väljakuulutamata sõda revolutsioonilise demokratiseeruva Iraagi vastu.

Lakkamatu sõjaline interventsioon ja väliste terrorijõudude kaugeleulatuv vandenõu lõid reaalse ohu, et Iraak kaotab oma sõltumatuse, et ta muudetakse terrorivõrgustiku platsdarmiks meie liitlaste lõunapiiril.
Teiste sõnadega öeldes, saabus hetk, mil me enam ei saanud mitte vastata meile sõbraliku Iraagi emigratsioonis oleva opositsiooni palvele. Teisiti toimida oleks tähendanud anda Iraak terrorivõrgustiku ja Saddam Husseini purukskiskumiseks, oleks tähendanud lasta agressiivsetel jõududel korrata siin sama, mis neil õnnestus teha näiteks Somaalias, kus rahva vabadus uputati verre. Toimida teisiti oleks tähendanud vaadata passiivselt pealt, kuidas teispool meresid ja ookeane tekib USA julgeolekut ähvardava tõsise ohu kolle.
Pöördudes meie poole, tugines Iraagi opositsioon vastavalt ÜRO põhikirjale igal riigil olevale individuaalse või kollektiivse enesekaitse õigusele, õigusele, mida on korduvalt kasutanud teised riigid.

Meil ei olnud lihtne vastu võtta otsust saata Iraaki USA sõjaväekontingendid. Kuid Valge Maja ja Kongress tegutsesid, mõistes täielikult oma vastutust, ja pidasid silmas asjaolude kogu tervikut. Ainus ülesanne, mis on püstitatud USA kontingentidele, on osutada iraaklastele kaasabi terrorismiohu tagasitõrjumisel. Sõjaväekontingendid viiakse Iraagist täielikult välja, kui vaid langevad ära põhjused, mis olid ajendanud Iraagi opositsionääre pöörduma meie poole palvega nende sisseviimise kohta.
Mõistagi ei ole olnud ega ole mingit USA "interventsiooni" või "agressiooni". On olemas muu: me aitame uuel Iraagil tema valitsuse palvel kaitsta oma maa rahvuslikku sõltumatust, vabadust ja au väliste terrorijõudude agressiivsette relvaaktsioonide eest.

Toimetuselt:
Taoline artikkel ilmus esmakordselt 13. jaanuaril 1980. a ja kandis pealkirja „L. Brezhnevi vastused "Pravda" korrespondendi küsimustele". Selles õigustas NLKP peasekretär NLiidu sissetungi Afganistanile. Tema õigustused sarnanevad hämmastaval moel George W. Bushi avaldustega, mis õigustavad Iraaki tungimist.
Asjahuvilised võivad Brezhnevi teksti leida 1980. aastal ilmunud kogumikust "Välispanoraam 1979".
Kesknädal kaasajastas teksti tänapäevasemaks. Palju vaeva polnudki tarvis näha. Lihtsalt tegime Afganistanist Iraagi, Tshiilist Somaalia, aasta 1978 muutsime aastaks 2003, imperialismist sai rahvusvaheline terrorism, revolutsioonist demokratiseerumine, NLKP Keskkomiteest ja Nõukogude valitsusest Valge Maja ning Kongress.
Vastavad parandused tegi Ralf R. Parve.
Aga ülejäänu on kuni viimase sõnani õige.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)