Kuidas sattus Eesti kaitsevägi Iraaki?

13. aprill 2005


Möödunud teisipäeval lükati Reformierakonna, sotsiaalliberaalide ja Isamaaliidu enamushäältega tagasi Keskerakonna eelnõu mitte pikendada meie kaitseväelaste Iraagi-missiooni tähtaega. Sotsiaaldemokraadid ning osa rahvaliitlasi ja respublikaane ei hääletanud.

Vilja Savisaar:
(Riigikogu stenogrammist)
Lubage meenutada ajalugu. Pärast pikki vaidlusi võimalike massihävitusrelvade olemasolu kohta Iraagis, nõustus viimane lubama riiki nii ÜRO kui ka Rahvusvahelise Tuumaenergia Agentuuri inspektorid, et need saaksid tõestada tuuma-, keemia- ja bioloogiliste relvade olemasolu või nende puudumist. Kahjuks ei suutnud inspektorid kindlalt tõestada massihävitusrelvade puudumist ning USA esitas Saddam Husseinile ultimaatumi riigist lahkumiseks.
Iraagi liider ei allunud ultimaatumile ning nii alustasid liitlased, USA, Ühendkuningriik, Austraalia ja Poola, rahvusvahelise üldsuse vastuseisust hoolimata 20. märtsil 2003. a kell 4.33 sõjalist operatsiooni Iraagi vastu. Liitlased olid seisukohal, et luba sõjalise jõu kasutamiseks on antud kolme ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga (nr 678, 687 ja 1441). Resolutsioonil nr 678, mis võeti vastu 1990. aastal, oli kaks eesmärki: lõpetada Iraagi invasioon Kuveiti ning taastada piirkonnas rahu ja julgeolek.
Resolutsiooniga nr 687 aastast 1991 kehtestati vaherahu Iraagi ja liitlaste vahel ning nõuti Iraagilt ühe vaherahutingimusena olulist desarmeerimist. Resolutsioonis nr 1441 aastast 2002 öeldakse, et Iraak on oluliselt rikkunud temale resolutsiooniga nr 687 pandud desarmeerimise kohustusi. Samas aga anti Iraagile veel võimalus esitada täielik deklaratsioon kõigi keemia-, bioloogilise ja tuumarelva programmide kohta. Mingit täiendavat nõuet sõjalise jõu kasutamise kohta selles resolutsioonis ei sisaldu. Selle resolutsiooni järgselt sisenesid Iraaki inspektorid, kes ei suutnud leida kindlaid fakte massihävitusrelvade olemasolu või puudumise kohta.
USA oli seisukohal, et kuna inspektorid ei suutnud kindlalt tõestada massihävitusrelvade puudumist, on neil õigus resolutsioonide 678 ja 687 alusel rünnata Iraaki. Samas on enamik rahvusvahelise õiguse õpetlasi arvamusel, et liitlaste sõjaline operatsioon Iraagis on vastuolus rahvusvahelise õigusega.
Keskerakond on asunud samale järeldusele ja julgeb siin tunnistada, et juba 7. mail 2003. a vastu võetud Riigikogu otsus „Eesti kaitseväe üksuste kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel julgeolekumissioonil Kuveidis, Kataris, Bahreinis ja Iraagis" põhines valedel alustel.
Otsuse eelnõu menetlemisel Riigikogu saalis vastas riigikaitsekomisjoni esimees Sven Mikser, et tegemist pole ÜRO ega ka NATO juhitava missiooniga ja seetõttu erineb see teistest missioonidest, kus Eesti on osalenud. Ka kaitseministeeriumi NATO ja rahvusvaheliste organisatsioonide osakonna juhataja Neeme Alman on tunnistanud – tegu on USA, mitte ÜRO missiooniga, seetõttu pole selleks eelarves ka raha ja Riigikogu peab koosseisu häälteenamusega selleks loa andma.
Mäletatavasti pöördus USA 65 riigi poole palvega osaleda sellel missioonil. Positiivselt vastas 58 riiki, sh ka Eesti. Mul pole andmeid, mitu riiki tegelikult väed Iraaki saatis.
Eesti kaitseväelaste mandaati pikendati Riigikogu otsusega 14. aprillil 2004. a. Selle aluseks oli ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon number 1511 16. oktoobrist 2003. a, millega kehtestatakse julgeolekunõukogu rahu ja stabiilsuse tagamise funktsioon selleks, et Iraak saaks oma konstitutsiooni vastu võtta, viia läbi demokraatlikud valimised ja kutsuda ellu ka vastavad valitsevad institutsioonid. Resolutsiooni 14. punkt lubab ÜRO liikmesriikidel eelnimetatud sammude läbiviimiseks igakülgse abi kõrval kasutada ka sõjalisi jõude ja samas autoriseerib rahvusvahelised jõud Iraagi stabiilsuse tagamiseks.
Punktis 15 on öeldud, et hiljemalt aasta pärast, s.o oktoobris 2004. a, vaatab julgeolekunõukogu resolutsiooni täitmise üle, kaasa arvatud rahvusvaheliste relvajõudude kasutamise vajalikkuse.
2004. aasta 8. juunil võttis julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni nr 1564, millega tervitatakse Iraagi okupatsiooni lõppu ning kinnitatakse täielikku usaldust suveräänsele ja sõltumatule Iraagi ajutisele valitsusele. Sellega kohustatakse Iraaki läbi viima demokraatlikud valimised rahvuslikku assambleesse hiljemalt 31. jaanuariks 2005. a ja moodustama juba põhiseadusliku valitsuse hiljemalt 31. detsembriks 2005. a. Resolutsiooni 12. punkt väidab, et rahvusvaheliste relvajõudude mandaat kehtib 12 kuud, see on juunini 2005. a.
Ühtki uut ÜRO resolutsiooni Iraagi kohta pole, on vaid Iraagi ajutise valitsuse väidetav palve Eesti valitsuse poole. Tegelikult peaks selline palve tulema kui mitte ÜRO, siis vähemalt USA valitsuse poolt, kelle kutsel me tegelikult oleme Iraaki läinud.
Piltlikult öeldes tungis USA Iraaki, tappis mõned inimesed maha ja pärast pöördus rahvusvahelise üldsuse poole – tulge appi nüüd seal rahu tagama. Leiame, et Eesti ei peaks enam pikendama seda missiooni. Aga samal ajal pole Keskfraktsioon vastu, kui ÜRO võtab vastu uue resolutsiooni ja kutsub uuele missioonile.

Mihhail Lotman:
Kui legaalne alus oli väga kahtlane, siis Keskerakond toetas Eesti sõjalise missiooni saatmist Iraaki ja nüüd, kui igal juhul see alus on palju tugevam, muutis Keskerakond oma seisukohta ning lubab Eesti poiste tagasitoomist? Mis juhtus vahepeal keskerakondlastega?

Vilja Savisaar:
Kui parlamendis arutati esimest korda Eesti kaitseväe saatmist Iraaki, siis Keskerakond usaldas oma tolleaegset kaitseministrit Sven Mikserit. Mikser ei konsulteerinud seda varem eriti meiega, ta oli selle otsuse vastu võtnud ja Keskerakond toetas teda poliitiliselt. Kuigi, oleme ausad, kui fraktsioonis oli sellel teemal diskussioon, siis Mikseri vastus oli, et Eestil puuduvad oma tugevad luureorganisatsioonid ja Eesti peab usaldama Ameerika valitsust. Kui Ameerika ütleb, et massihävitusrelvad on Iraagis, siis järelikult nii on. Need olid poliitilised tingimused, milles Keskfraktsioon selle otsuse tegi. Mainin, et mina pole ühegi sellise otsuse poolt hääletanud.

Sven Mikser:
/.../ Ma tahaksin õiendada kolleeg Savisaare väga sügava eksituse, kui ta kirjeldab minu käitumist toona kaitseministrina. Lisaks ei ole ta üleüldse teadlik valitsuse otsustusprotsessist, kui ta kõneleb sellest, et kaitseminister võtab vastu otsuseid ...

Jaanus Marrandi:
Kahtlemata ei saa kaitseminister üksi saata kuskile vägesid, selleks on peaminister, valitsus, Riigikogu ja poliitilised otsused formeeruvad koalitsiooni koostöökogus või koalitsiooninõukogus. Tookord oli koalitsiooninõukogu esimeheks Edgar Savisaar ja mina küll ei usu, et tema n-ö üle jala otsuseid langetab. Kas Te tunnistate, et pisut lihtsustasite demokraatlikku otsustusprotsessi?

Vilja Savisaar:
Kui ma päris ausalt ütlen ja ma julgen selle Riigikogu puldis välja öelda, otsustas Eesti kaitseväelaste osalemise Iraaki välisminister. Niipalju kui mina Mikseri tolleaegsetest seletustest mäletan, ja ka Marrandi oli sellal Keskerakonna liige, sai Mikser kaitseministrina tegelikult tagantjärele teada, et välisminister sellise otsuse on vastu võtnud. Ja tõepoolest, ka sellest oli sellal juttu, et koalitsiooninõukogus seda küsimust ei arutatud, ei toodud seda ka erakonna juhatusse.

Jarno Laur, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel:
/.../Tooksin välja kolm olulist aspekti. Esiteks, Iraagi enda olukord. Eesti kaitsevägi on täitnud Iraagis oma liitlaskohustusi, mille võtsime, toetades USA juhitud koalitsiooni, kui see koalitsioon asus Iraagi sõtta. Täna oleme tõepoolest ilmselt paljus teisel arvamisel nii selle konflikti puhkemise põhjustena toodud asjaolude suhtes, milleks mäletatavasti oli väidetavate massihävitusrelvade olemasolu või arendamise plaan Saddami rezhiimil.
USAs läbi viidud sõltumatud juurdlused on kõik jõudnud järeldusele, et sõtta minnes lähtuti valedest või liialdatud andmetest. Samuti on sõjajärgne stabiliseerumisperiood osutunud pikemaks ja keerulisemaks, kui oletati konflikti alguses. /.../
Meie NATO-liitlased Ungari, Hispaania, Itaalia, aga ka Ukraina ja paljud teised Eestist märksa suurema sõjalise panusega koalitsiooniliikmed on otsustanud oma väed Iraagist ära tuua. Poola on otsustanud märkimisväärselt vähendada oma kontingenti. Liitlaste käitumine näitab, et Iraak on võimeline ja peab ise võtma suurema rolli korra tagamisel oma riigis. Mingil hetkel võib suur välisvägede riigis viibimine hoopis takistada seatud eesmärkide saavutamist. /.../
Teine aspekt on, et meie kaitsevägi peaks edaspidi osalema ainult missioonidel, mis on NATO või Euroopa Liidu missioonid või ÜRO rahutagamismissioonid ja panustama oma napid ressursid ennekõike nendesse tegutsemistesse.
Ning kolmas aspekt: me ei saa heaks kiita olukorda, mil eelnõu meie sõdurite välismissioonide kohta ei tule mitte valitsusest, vaid ühe erakonna algatusena parlamendi opositsioonist. /.../
Toetame missiooni mitte pikendamist ja väljendame seda, kui valitsuse eelnõu on meie arutlusel, aga täna ei saa me selle eelnõu poolt ega vastu hääletada.

Fotol: MINISTER MIKSER USA OHVITSERIDEGA: Eesti kaitseminister Sven Mikser USA mereväelaste pihtide vahel 2002. aasta 30. augustil. Pilt on tehtud Nooremleitnant John P. Pobo nime kandva transpordilaeva pardal, mis määrati peatselt teenindama sõjalist operatsiooni „Iraagi vabadus".
Foto: internetileheküljelt www.msc.navy.mil

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)