Keele käekäik oleneb keele kasutajast

TIIT MAKSIM,      14. märts 2007


Emakeelepäev, mida Eestis täna peetakse riikliku tähtpäevana üheksandat korda, soojendab südant ja ülendab hinge tuhandetel, suurendades nende vastutust eestlaste emakeelt väärikalt kasutada.

Enamjaolt koolides korraldatavate üritustega peetakse meeles Riias sündinud ja surnud esimese eesti soost luuletaja Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) sünniaastapäeva. End maarahva lauljaks nimetanu loomepärandis, mis avastati tema 100. sünniaastapäevaks ja nägi trükivalgust 1922. aastal, sisaldub ülistus eesti keelele: „Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?"

Tänu teeneka Sonda koolimehe ja kodu-uurija Meinhard Laksi väsimatule kihutustööle õnnestus emakeelepäeva üleriigilise tähistamisega algust teha 1996. aastal, kuid riiklikuks tähtpäevaks saamine osutus meenutamisväärselt vaevaseks.

Koolmeistri kodanikualgatus

Unistades sellest, et eestlaste emakeele päeval heisataks Eesti riigis lipud, oli Meinhard Laks 1995. aastast peale hankinud oma ettepanekule 175 toetuskirja. Neid andsid Tartu ülikool, Estonia selts, loomeliidud, omavalitsused, koolid. Tollane Riigikogu kultuurikomisjoni isamaalik esimees Tõnis Lukas paraku unustas suure hulga inimeste isamaa-armastusest kantud pöördumised mitmeks aastaks lauasahtlisse. Kui 1998. aasta jaanuaris äkki selgus, et Riigikogule kinnitamiseks esitatud riiklike tähtpäevade loetelus emakeelepäev ikkagi puudub, võttis Laks pärast meelekibedusest toibumist oma sõnul ette „uue rünnaku" ja saavutas eesmärgi. 11. veebruaril 1999 tegi Riigikogu riiklike pühade ja tähtpäevade seadusesse muudatuse ning 14. märtsil 1999 tähistati üle Eesti emakeelepäeva, riigilipud lehvimas.

Tegelikkus ja soovunelmad

Emakeelepäevade algataja meelest eesti keelel polevat välisvaenlasi, kuid eestlased ise jagunevat keeleasjades mitmesse leeri.

Ei saa öelda, et Eesti riik eesti keelega kui rahvusliku ja riikliku identiteedi alusega vähe tegeleks. Elluviimisel on üksikasjalik eesti keele arendamise strateegia (2004–2010).

Lootkem, et eestlaste emakeelepäev mõjub innustavalt ka Eesti teiskeelsete elanike emakeelemeelele. Sest kes oma keelt austab, peab lugu ka teiste keelest.

Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk märkis EAL keeletoimkonnale oma asutuse tööst ülevaadet andes, et samal ajal, kui mõnigi eestlaste ettevõte suhtub keeleseadusest tulenevatesse nõuetesse ignorantselt ja üleolevalt, võtavad mitmed nn venekeelsed firmad kehtivaid riigikeelenõudeid hoopis täiema tõsidusega.

Mõnele eestlasele on aga omane mingi kummaline keeleline kurjus, mida pahatihti näidatakse üles just rahvuskaaslaste suhtes.
Kurjustamine, hurjutamine ja naeruvääristamine teemal „Miks sa niimoodi räägid? Niimoodi ei tohi öelda? Nii ei käänata ega pöörata! Jne" võib tekitada teistes tõrke suhelda eesti keeles. Nad lihtsalt ei julge rääkida, sest kardavad, et ei suuda end väljendada nõutud tasemel. Mõni päris tavaline „keelepraaker", sugugi mitte Amnesty Internationali poolt repressiivorganiks (!) tembeldatud Keeleinspektsiooni esindaja, suudab mõjuda nii, et isegi oskaja keelekasutaja ei tihka suud lahti teha.

Vastupidi, kurvaks „saavutuseks" on kujunemas üleolevalt lõtv, mis tahes reegleid eirav keelepruuk, mida üha enam kohtab internetis. Sellise keelelagastuse kurvad ja kurjad mõjud, mis nullivad ära õpetajate vaeva anda elementaarnegi keele- ja kirjaoskus, alles on hakanud avaldama oma ettearvamatut toimet.

Võimalused, et eesti keel saab elada ja õitseda, on üha enam võõrkeelsemaks muutuvas Eestis praegu küllalt head, võib-olla isegi viimaste aastakümnete parimad.

Avalikkuses valitseb üpris suur huvi keeleprobleemide vastu. Ilmub rohkesti sõnaraamatuid, erineva otstarbega ja raskusastmega õpikuid, igasugust muud õppekirjandust nii eesti keele oskajaile kui ka omandajaile. Kahjuks kurdetakse koolides, et ei jätku raha ostmaks vajalik hulk uut ÕS-i. Tasub meenutada, et ennesõjaaegses Eestis president annetas koolidele suurt Eesti entsüklopeediat. Kas ei võiks nüüdne Vabariigi President toetada kehvemal järjel olevaid koole õigekeelsussõnaraamatu annetamisega?

Kantseleikeel kantseliidivabaks!

Kodanikualgatuse korras võeti hiljuti käsile ametiasutuste kantseleidest lähtuva teabe keelekultuuriliste puudujääkide kõrvaldamine. Homme toimubki Rahvusraamatukogus esimene seminar „Hea emakeel", mille korraldavad Valitsuse kommunikatsioonibüroo, Eesti Keele Instituut ja Ajakirjanike Liidu keeletoimkond. Kavas on anda sissevaade eesti keelekorraldusse, tutvustada „Eesti õigekeelsussõnaraamatut ÕS 2006", analüüsida pressiteadete keelt ja korraldada praktiline kirjutustund, juhendajaiks Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Püüd on õpetada kahtlema oma keelekasutuse ilmeksimatuses.
Kõrvale ei jäeta ka eetrikõnelejat kui keelekultuuri aktiivset kaastegijat. Käsitletakse raadio ja televisiooni jm keele olemust ja arengutegureid, vaetakse igapäevase eetrikeele häid ja vigaseid külgi, lähtudes põhimõttest „Kes valdab sõna, see kontrollib olukorda".

Kas tulevik on roosiline või okkaline? Missuguses keelsuses ja meelsuses saame pidada kümnendat emakeelepäeva?

ÜRO prognooside kohaselt võib saja aasta pärast praegusest 300 kirjakeelest, mille hulka kuulub ka eesti keel, alles olla kõigest kümnendik. Pole põhjust sulgeda silmi sellise musta stsenaariumi ees.

Tallinna Ülikooli professor Martin Ehala on hoiatanud: eesti keele saatus võib otsustatud saada järgmise 20 aasta jooksul.

Kui ebatõsine suhtumine oma rahvuskeelde jätkub, ei pruugi uus põlvkond mõista vajadust hoida eesti keele järjepidevust. Esialgu räägitaks kodus veel eesti keelt, aga lapsed juba pandaks ingliskeelsesse kooli. Sealt edasi on raasike maad, et enam koduski pole põhjust eesti keelt rääkida.

Ent oma keeleta rahvas pole enam rahvus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)