Urmo Saareoja: noorte poliitiline teadlikkus tõstab poliitika kvaliteeti

Palun räägi pisut endast: kas oled pealinnapoiss või pärit kaugemalt?

Kolleegid armastavad minu kulul nalja visata, et kuhu Eestis ka ei satuks, seal on kindlasti Urmo elanud. Oma tõepõhi on selles tõesti, kuid päris kõikjal veel siiski ei ole jõudnud elada. Sündisin Võrus, lasteaias käisin Haapsalus, esimene klass möödus Keilas, ning siis kolis pere Tallinnasse, kus olen siiani elanud. Hiljem on lisandunud loetellu Hiiumaa, kus asub maakodu.

Pean end pigem siiski maapoisiks, seda eelkõige tänu vanavanemate juures veedetud imekaunitele suvedele Võrumaal. Maaelu loomade, töötegemise ja kõige sinna juurde kuuluvaga on mulle vägagi tuttav. Puid oskan teha, loomade talitamisega tulen toime ning ega vikatiga niitminegi võõras pole. Võrumaale sattudes tuleb alati soe tunne ning teadmine, et olen seal jätkuvalt n-ö kohalik. Samas tuleb arvestada, et Võrus on enam-vähem kõik need kohaliku-staatuses, kes võru murdes rääkida oskavad.

Oled õppinud Tallinna Ülikoolis riigiteadusi ning hetkel tudeerid Tartu Ülikooli magistrantuuris ettevõtlust ja tehnoloogia juhtimist. Miks just selline valik?

Riigiteaduste õppimine oli tõenäoliselt üsna loomulik asjade käik, sest tundsin suurt huvi poliitika vastu. Teadsin kindlalt, et tahan laiendada oma silmaringi poliitmaastikul, saada teada, kuidas poliitika teoreetiliselt ja praktiliselt toimub. Olen selle valikuga rahul.

Tartu Ülikooli majandusteaduskonda minek oli aga seotud sooviga õppida juurde midagi praktilist. Kindlasti täiendab üks teist ning majanduslik mõtlemine on ju riigijuhtimiseski väga vajalik. Ettevõtlikkus ja innovatsioon ei ole vaid ärimeeste rida; tänapäevases maailmas peab see toimuma ka avalikus sektoris. Nii et nende kahe eriala ühises rakendamises on kindlasti palju potentsiaali.

Millal esimest korda poliitika vastu hakkasid huvi tundma?

 Just hiljuti sattusin selle peale mõtlema! Nimelt korrastasin ühel päeval oma vanu kaste ja avastasin sealt põhikooliaegse karjäärinõustamise aine materjalid, milles olin kodutöö raames kirjeldanud, et minu üheks tulevikusooviks võiks olla töötamine poliitikas. Ma ei oska öelda, kas just see soov juhtis mind alateadlikult ka edaspidi, kuid mäletan, et ühiskonnaõpetus oli terve kooliaja vältel minu vaieldamatu lemmik. Pean ka tunnistama, et olen kogu aeg soovinud olla asjade muutja, mitte pelgalt kõrvalseisja — nii kuulusin aastaid õpilasomavalitsuse esindusse, hiljem ülikoolis üliõpilasnõukogusse. Tõsisemalt hakkasin poliitikat analüüsima ja seda pidevalt jälgima 19-aastaselt, siis kui sain esmakordselt Euroopa Parlamendi valimistel hääletada. Sel ajal astusin ka Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituuti.

Mis sind poliitika juures kõige enam paelub?

Mulle meeldib selle lihtsus ja kaasatus. Ka kõige tavalisem inimene pääseb oma mõtteid ja arvamusi tipp-poliitikutega jagama. Seega ei oma tähtsust sinu staatus ega välimus — kui tahad vestelda Tallinna linnapea või Riigikogu aseesimehega, on see võimalus olemas. Kindlasti mängib siin rolli ka Eesti väiksus, mis seesugust otsesuhtlust võimaldab. Ärimaailmas seevastu on aga väga raske tavainimesel suurettevõtte juhi jutule saada. Poliitika on inimkeskne, vähemalt oma parimas võimalikus olemuses.

Aga mis kõige vähem paelub?

Nimetagem neid poliitilisteks mängudeks, kus soovitakse üksteist oma poliitiliste ambitsioonide kasvatamiseks üle kavaldada. Väga kurb on vaadata, kuidas sealjuures kahjustatakse kogu poliitika mainet ega mõisteta, või ei taheta mõista, et me kõik peame ühiselt seisma selle eest, et Eesti areneks ja jääks püsima. 

Miks peaksid noored poliitikaga kursis olema? Veelgi enam - miks peaksid noored poliitikas kaasa lööma?

See on tegelikult ju üsna lihtne ja loogiline — mida suurem on noorte poliitiline teadlikkus, seda suurem on ka poliitiline osalus. See ei tähenda ainult valimistest osavõttu, vaid ka kvaliteeti parlamendis või kohalikes omavalitsustes. Kursisolek poliitikaga tähendab seda, et noor saab langetada oma valikuid teadlikult ja läbimõeldult. See aitab välistada olukorda, kus noored ühel hetkel avastavad, et keegi on nende eest nende tulevikku puudutavad otsused juba ära teinud.

Poliitika on protsess, mille käigus jõutakse ühiskonda ühes või teises suunas mõjutava tulemuseni. Ühe võimalusena parima tulemuse saavutamiseks ongi ise poliitikas osalemine. Nagu juba öeldud, see on sisuliselt ainus võimalus, et keegi teine sinu arvamust ära kuulamata sinu elu üle ei otsustaks.

Kes on sinu eeskujud poliitikas?

Pean tunnistama, et üht ja kindlat eeskuju pole mul kahjuks poliitikas kunagi olnud. Selle põhjuseks võib olla minu soov asju pisut teisiti näha. Olen alati kõrgelt hinnanud poliitikuid, kes seisavad kindlate vaadete ja eesmärkide eest, kes usuvad sellesse, mida nad teevad, ning soovivad teenida oma riiki ja rahvast. Palju uut saab alati juurde õppida nii oma koduerakonna poliitikutelt, kuid loomulikult ka konkureerivate erakondade poliitikutelt.

Mille eest seisad poliitikuna kõige enam?

Eesti keskmise palga dünaamikat ja sotsiaaltoetuste väljamaksete kõverat jälgides saab väita, et Eestis on suhteliselt suur sotsiaalne ebavõrdsus ja süvenev majanduslik kihistumine võrreldes arenenud Euroopa riikidega. Klassiviha ja vihkamise ärahoidmiseks on oluline võimalikult kiiresti pidurdada sotsiaalset ebavõrdsust. Riik peab suutma tagada inimväärse elu ka lihttöölistele. Edukas riik vajab tugevat keskklassi.

Millised on sinu meelest suurimad väljakutsed Eestile järgmise viie aasta jooksul?

Eesti saab oma väljakutseid ennustada, vaadates teiste Euroopa riikide poole, sest oleme jõudnud olukorda, kus ka meie seisame silmitsi elanikkonna vananemisest tingitud probleemidega ning immigratsioonisurvest tingitud pingetega.

Seega võib tuua märksõnadeks sotsiaalhoolduse ja meditsiini olukorra ning integratsioonipoliitika. Lisan siia ka riigi transpordipoliitika, millest sõltub väga olulisel määral, kas ja millisel kujul on elu võimalik linnadest väljaspool.

Milline on Keskerakonna Noortekogu siht järgmise aasta jooksul?

Asume tööle oma organisatsiooni tugevdamise nimel — Tallinnas on kesknoored väga tugevad, kuid peame muutuma tugevaks ka üle Eesti. Kesknoored peavad olema noorte võimaluseks õppida tundma poliitikat. Poliitikakoolid ja kohtumiste korraldamine poliitikutega on vaid osa neist aktsioonidest, mille kallale asume. Suurima poliitilise noorteorganisatsioonina on meil vastutus kujundada täna homseid tipp-poliitikuid.

Noori puudutab väga otseselt äsja seaduseks saanud 16-aastaste valimisõigus. Mida sellest arvata?

Kui toon iseennast näiteks, siis 18-aastaseks saamise eel oli mul juba olemas pass ja piiratud autojuhtimisõigus. Niisiis jäigi üle oodata vähemalt valimisõiguse saamist. Minu jaoks oli see tõeliselt uhke ja täiskasvanulik tunne. Tänased noored peavad aga nüüd hakkama juba kaks aastat varem olulisi otsuseid langetama. Ma ei kahtle, et noored sellega hakkama saavad, kuid olukord on ju selline, et tänasel 14-aastasel, kes saab 2017. aastal kohalikel valimistel hääletada, tuleb ennast juba praegu hakata põhjalikult kurssi viima poliitikaga ja poliitikutega. Eneseharimine on igati tervitatav, aga iga asi peaks siiski tulema omal ajal. Milleks peavad noored veel kiiremini täiskasvanuks saama?

Tuletan meelde ka kesknoorte ettepanekut anda koos valimisõigusega volikogusse kandideerimise õigus. Seda aga valitsus vajalikuks ei pidanud. Eks see pettuse mulje jätab, sest hääli tahetakse saada, aga volikogus näha ei taheta.

Mida poliitikast vabal ajal teed?

Pean tunnistama, et olen natuke püsimatu hing. Noorena sai küll vist kõik populaarsed spordialade trennid läbi käidud — kohe meenuvad kergejõustik, jalgpall ja korvpall —, kuid püsima pole neist kahjuks millegi peale jäänud. Minu viimase aja üks parimaid leide on tennis, mida sattusin mängima tänu tennisetreenerist sõbrale, kes aktiivselt mind selles suunas meelitab. Soojal ajal meeldib mulle võtta viimast kaunist kodumaa loodusest ja toimetada väljas, olgu selleks siis matkamine, jooksmine, jalutamine või aiatööd.

Millised on sinu suveplaanid?

 Kõigepealt tuleb töörutiinist välja saada. Puhkuse ajal püüan nautida äratuskellata ärkamist ning kindla päevakavata toimetamist. Sel suvel soovin olla pigem spontaanne, seega ei ole veel midagi suurt planeerinud. Kindlasti soovin läbi lugeda riiulisse kokku ostetud uued raamatud, milleni pole veel jõudnud. Kui ilm kannatab, tahaksin rannamõnusid nautida ja võtta osa erinevatest kultuurisündmustest, näiteks Kärdla kohvikutepäevast Hiiumaal ja Ostrova Festivalist Setomaal.

Kui juba raamatuid mainisid, siis millist viimati lugesid ja mis mõtteid see tekitas?

Viimati loetu on pisut erialane – Ronald Reagani „Ühe ameeriklase elu“. Üldiselt ma autobiograafiaid lugeda väga ei armasta, kuid selle raamatu puhul sai erandiks soovitus vanemalt kolleegilt. Ameerika Ühendriikide 40. president kirjeldab üpriski detailselt oma elufilosoofiat ja maailmavaadet, mis tal ajaga muutus. Selline siirus ja asjade lihtsana hoidmine näitab, et meis igaühes on inimlikkust, kui me usume väärtustesse. Nüüd julgen seda raamatut ka ise teistele soovitada.

Ja lõpetuseks, millest oma tegemistes lähtud? Mis on sinu "elumoto"?

Ma hindan traditsioone, kuid austan erinevaid arvamusi ja aktsepteerin seda, et meist igaühel on omad tõekspidamised ja väärtushinnangud.

Küsis TAAVI PUKK

Jaga |