Dessantpataljoniga Narva lähistes võitlustes

KARL AUGUST HINDREY,      14. märts 2007



See oli siis ühel kolmapäeval, kui kapten Paulus tuli ja ütles, et nüüd võivat ma kaasa tulla, Pitka laskvat seda teatada ning asi võivat väga huvitavaks minna. Niipalju võivat ta ütelda, et Narva sihis. Ütles seda kolmapäeval, ja – laupäeval oli juba Narva meie käes.

Õhtul helistas veel Pitka, küsides, kas tulen. Ma palusin luba kedagi kaasa võtta, kes Narva oludega tuttav. Anti luba, ja keskööl pilkases pimeduses olime laeval. Pimedas ei seletanud silm üldse mitte midagi, mis seal laevadest sadamas võis olla.

Ja kui järgmisel hommikul ärkasin ja laevalaelt merd vaatasin, siis võisin ainult ohata rinna paisuma panevast üllatusest: terve laevastik, 9 laeva üksteise järel! Sini-must-valged suitsunud lipud ütlevad, kes meie oleme.

Jutud ühiskajutis

Ühiskajuti põrandal lamavad kasukas kaks noort poissi. Kooliõpilased. Aga juba kangemat sorti karud. Saad kuulda, kuidas see suri ja teine suri, kuidas kätte tasuti teiste kooliõpilaste eest, kellel enamlased selgroo murdsid ja keda nad piinasid; saad aru, kuidas alaline võitlus külmaks võib teha teiste ja oma kannatuste vastu. On vahvad mehed, on kindlad ja kõikumata, need noored poisid, kes igapäevases võitluses süngeteks meesteks on kasvanud. Kaks neist likvideerisid [17. detsembril 1918] Tallinna raekoja platsil enamlaste väljaastumise.

"Mõni neist kuraditest on üsna kaval mees. Mäletad seda, kes koolipoisil lihatükke ihu seest välja oli lõiganud? Kui teda mahalaskmisele viisime, siis ütles ta: Hea küll, te tapate minu küll ära, aga Peterburis tapetakse minu eest sada teie omadest." – "Ah, sellega katsuvad nad endid ainult päästa. Kas meie ühte neist elusse jätame või ei, see ei paranda meie omade saatust kusagil. Neil on põhimõtteks kõiki tappa, kes neile ei meeldi. Seda on nad igal pool näidanud. Nad teevad lepinguid ja murravad neid alati oma kasuks."

Pimeduses jõuame Kundasse ja võtame soomlasi peale. Dessantpataljoni juht kapten Paulus on tulivihane. Soomlasi tuleb rohkem kui arvata oli.

Soome major Ekström asub meie laevale, ühiskajut muutub staabiks, kaardid rullitakse lahti. Ekström ja kapten Paulus teevad plaani, kus maale minna. "Merekülas. Nii. Üks osa läheb Narva-Jõesuhu. Teine lõikab Laagna all Narva tee ära."

Pääsemine Anvelti käest

Laupäeva õhtul kuulsin läbi poolune, et Narva on juba võetud. Hommikul anti teada, et kõik laevad Narva-Jõesuhu on käsutatud. Punased olevat Jõesuu juba üleeile tühjaks teinud. Enne lahkumist olid nad veel inimesi, nende seas naisi, maha lasknud.

Laevad hakkavad liikuma. Tunni ajaga jõuame pärale. "Lennuk" seisab juba seal, üleval komandosillal Pitka rõõmus nägu randlase mütsi all.

Tekib küsimus, kuidas ma Narva pääseksin. Viimaks saan ühe suure valge mära, toreda kondiga, vist kusagilt mõisast. Minuga koos tuleb salk mehi, keda viimati Utrias nägin.

Pimedaks läheb. Igal pool surnukehad teel. Ühe üle komistan, paremast käisest lirtsus midagi libedat ja külma sisse – veri. Jälk tunne. Ruttame edasi.

Ometi kord Narva. Pime kui põrgu. Igal pool sul soomlased ees: "seis" ja "seis". Karjud neile näkku, et dessantpataljoni mehed. Lõpuks mitmetunnilise otsimise järele ometi Pauluse staap käes.

Staabis leian kapten Rebase madratsil maas. Ta muudkui kõneleb. Oli Laagna all vangi langenud, kui läinud püss rikki ja viis enamlast kallale tunginud ja tema vangi võtnud. Ta viidud Narva Anvelti ette. See kuulanud ta üle: "Mispärast te sõdite?" – "Demokraatlise täiesti iseseisva vabariigi eest." – "Kas eestlased teid aitavad?" – "Aitavad." – "Kes teie olete?" – "Eesti vabariigi ohvitser." – "Kas soomlastel on nõu Peterburi peale minna?" – "Paistab olevat." – See oli kõik. Ta viidud ära, et teda Peterburi saata ühes kahe teise Laagna juures vangi langenud sõduriga. Teel saanud vahid eest tõugata ja rongilt maha hüpata, tulnud Narva tagasi. Seal võetud uuesti vangi, tahetud mitu korda maha lasta, aga ikka on enamlastel aeg puudunud, sest taganemine oli ilmatu kiire olnud. Antud käsk teda Gatshinasse viia. Ühe küla juures saanud metsa kaduda, järelesaadetud kuulid läinud mööda. Ja nii sai ta tagasi.

Soome valged ja punased Eesti Vabadussõjas

Soomlased kapten Eskola (fotol) juhatusel olid nii ruttu peale tunginud, et enamlastel tõepoolest aega ei olnud kapten Rebast maha lasta. Kui Eskola Riigile jõudnud, põgenenud enamlased sealt välja. Eskola otsustanud otse Narva minna ja jooksnud oma saja mehega, kelle keskel ka meie Narva kooliõpilased olid, ühes umbes 30 teise eestlasega otse raekoja ette. Siis lasknud iga mees viis pauku õhku, mis linnas koleda segaduse sünnitanud. Eskola seadnud 30 meest kuulipildujaga sillale, kuhu kolm roodu punaseid soomlasi lähenenud. Küsimise peale, kes tuleb, vastanud punakaartlased, et soomlased. "Punased või valged?" – "Muidugi punased!" – "Hea küll, tulge siis peale." Ja parajas läheduses tulistas neid kuuliprits. Kes surma ei saanud, langes vangi. Aga ka need ei jäänud ellu. Eskola ise jutustas, et ta nad ritta seadinud. Mõned neist olid teda ära tundnud, ütelnud, et nad tema isa vabrikust on ja armu paluvad. "Kas teie mu venna peale halastasite? Annan kaks minutit palvetamiseks aega."

Ning ma tean, et siis need väikesed Soome poisid, need 13–14-aastased, kes välja näevad nagu pisikesed karmide nägudega mehed, ametisse astusid, hoolsalt sihtisid ja et sellest see veri tuli, millest ma mitte romaanis ei ole lugenud, vaid mida kallakut uulitsarenni mööda tasa alla nirisemas olen näinud.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II kd, Tallinn 1927) toimetanud Ralf R. Parve


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)