Eesti riik vs Tšernobõli-veteranid

Teda saatis abikaasa Galina Gordienko, kes on Peterburi ühingu pressiesindaja ja toimetab ühtlasi Tšernobõli-veteranide internetilehekülge (http:chernobyl-spb.narod.ru/). Eelnevalt olid nad tutvunud Narva Tšernobõli- veteranide ühinguga; meie kohtumisel osalesid Narva ühingu esimees Anatoli Pecheritsa ja juhatuse liige Vyacheslav Yazvinskiy. Ühises kohvilauas olid arutlusteemadeks toetused Tšernobõli-veteranidele  ning Tšernobõli katastroofi 25. aastapäeva tähistamine järgmise aasta aprillis.

Mina kui Eesti Tšernobõli Ühingu juhatuse esimees tutvustasin kohtumisel Eesti veteranide olukorda ja neile mõeldud toetuste süsteemi. Pidin kahetsusega  tõdema, et Eestis elavad veteranid on jagatud kahte leeri,. Meil on ühed,  kes  kes on põlised Eesti Vabariigi kodanikud ja kes saavad toetusi  okupatsioonivõimude poolt represseeritud isiku seaduse põhjal, ning ülejäänud, enamasti venekeelsed veteranid, kes on toetustest ilma jäetud, välja arvatud õigus soodus-vanaduspensionile 5 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Paljud avariilikvideerijad saadud tervisekahjustuste tõttu aga ei elagi pensionieani.

Vladimir Gordienko oli väga üllatunud, et Eesti valitsus peab oma kodanikke, kes osalesid maailma suurimal päästeoperatsioonil, represseerituteks. Selgitasin, et meie valitsuse silmis on ligi pooled meie avariilikvideerijatest Eestit okupeerinud riigi kodanike järeltulijad, ja Genfi 1949. a. konventsiooni järgi ei saa neid represseerituteks lugeda ning neile anda ülejäänutega võrdseid riiklikke toetusi.

Õhku jäi ka küsimus: mis on ühist avariilikvideerijatel ja stalinlikes vangilaagrites kannatanutel? Tšernobõli veteranid likvideerisid avarii, mille tagajärjel tekkinud radioaktiivse tolmu pilved ohustasid ühtmoodi nii Ukraina, Venemaa ja Eesti kui ka Euroopa ja Skandinaavia riikide rahvaid, ning eristada neid veterane on diskrimineeriv.

Pidin lisama, et juba 2004. aastal esitas Keskerakonna fraktsioon Riigikogus seadusemuutmiseelnõu, mis oleks võrdsustanud kõik Eestis elavad Tšernobõli veteranid, kuid Reformierakonna juhitav valitsus lükkas selle tagasi.

Riigi tegematajätmisi on püüdnud kompenseerida osa kohalikke omavalitsusi. Tõin näiteks Tallinna, kus linnavalitsus tõi 8 aastat tagasi esimesena linnaeelarvesse veteranidele mõeldud sotsiaaltoetuste programmide finantseerimise, millega on aja jooksul kaasa läinud mõned teisedki omavalitsused. Ajal, mil riik veel maksis matusetoetusi, said Tallinna veteranide omaksed veterani surma korral linnalt lisatoetust. Nüüd, kus riik lõpetas matusetoetuste andmise, jätkab Tallinna linnavalitsus toetuste maksmist, sest mõistab, et veteranid, kes end ohverdasid, peavad saama väärikalt maetud. Kuid kohalike omavalitsuste eelarved on erinevad ja kõik ei suuda oma haldusterritooriumil elavaid veterane toetada, mis omakorda tekitab veteranide vahel ebavõrdsust. Selle teema lõpetuseks avaldasin arvamust, et võib-olla peale Riigikogu valimisi leiab uus valitsus lahenduse nendele probleemidele.

Tšernobõli katastroofi 25. aastapäeva tähistamist arutades käsitlesime veteranide Narva ühingu esindajatega küsimust anda Eesti veteranidele mälestusmärgid „25 aastat Tšernobõli AEJ avariist". Projekti finantseerimise otsustamise jätsime Eesti kohalikele veteranide ühingutele, vastavalt nende võimalustele. Narva organisatsioon arvas, et nemad leiavad endale sponsorid. Mina omalt poolt loodan Tallinna linnavalitsuse abile Tallinna veteranide meelespidamisel.

Peterburi esindajailt kuulsime, et seoses Tšernobõli tuumakatastroofi ümmarguse aastapäevaga korraldatakse Venemaal Tšernobõli veteranide organisatsioonide esindajate pidulik koosolek, kuhu oleks neil heameel kutsuda ka esindajaid Eestist ja kus me saaksime rääkida oma Tšernobõli-veteranide keerulisest olukorrast. Eesti veteranideühingu esimehena tegin ettepaneku: selline kokkutulek võiks taotleda, et  Vene Föderatsiooni valitsus tõstataks küsimuse Eestis elavate Tšernobõli avarii likvideerijate olukorrast.

Samuti tuleks teha pöördumine Euroopa Liidule, mille põhiõiguste harta keelab diskrimineerimise sotsiaalse päritolu ja sünnipära alusel.

Tõdesime, et vastastikused kontaktid on vajalikud ja neid tuleb tihendada.

JÜRI REINMANN, MTÜ Eesti Tšernobõli Ühing juhatuse esimees, MTÜ Harjumaa Tšernobõli Ühenduse esimees

Pildil (vasakult): Vyacheslav Yazvinskiy, Galina Gordienko, Jüri Reinmann, Vladimir Gordienko, Anatoli Pecheritsa.

Jaga |