Endine sundüürnik, kirjuta oma kodu kaotamise lugu!

2010. aastal ilmus neljas keeles (eesti, saksa, vene ja inglise) kokkuvõtlik brošüür, mis sisaldas raamatu „Kaotatud kodud" laiendatud resümeed. Brošüür on saadetud  isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitse tagamise jälgimisega tegelevatele  rahvusvahelistele organisatsioonidele.

"Kaotatud kodude" II osa sisulise järje tööpealkiri on „Lõhutud elud". Selles tahetakse  keskenduda omandireformi eestlusvaenuliku olemuse ja sellega kaasnenud ebaõigluse,  ebainimlikkuse, aga ka saamahimu ja saagiahnuse osale omandireformis ning juba personaalsete lugude traagikale, kuritegeliku reformi käigus muserdatud inimsaatustele ja riigi seisukohalt mõttetult lõhutud pereeludele. 

Raamatus saavad sõna kodukaotuse üle elanud inimesed, kes jäeti võimude poolt ilma eluruumi erastamise võimalusest. EÜL-s on säilitamisel 1345 isiku esitatud registrilehed, kus on kirjas konkreetsed taotlused nendele peredele tekitatud otsese ainelise ja moraalse kahju heastamiseks.

Kogumikus moodustuks tõetruu pilt 1990. aastatel võimul olnud valitsuste ajal maha vaikitud repressioonidest, mida aja- ja kultuuriloos maha salata ei tohi - kuigi inimestel on valus üleelatut meenutada nagu igasugust jõhkrat vägivalda.

Sellist raamatut on viimane aeg koostada, sest toimunu vahetud osalised kaovad järjest meie seast ja rahva elulugude saagasse jääks tühimik. Järgmistel põlvedel oleks ilma tänaste tegijate kogemuste, arvamuste ja hinnanguteta võimatu mõista Eestis toimunud omandireformi olemust ja selle mõju näiteks Euroopa ühele sügavaimale kriisile või eestlaste massilisele lahkumisele kodumaalt. 

Praegu on esimesed  isiklikud kodukaotuslood juba portfellis või kohe valmimas. Kas Sina või Sinu sõber, tuttav, kolleeg jne oleks samuti nõus oma lugu jutustama? Tead Sa nimetada kedagi, kelle lugu peaks kindlasti jäädvustama? See oleks vajalik!

Lugu tuleb kirja panna vabas vormis, nii, et on ära toodud faktid selle kohta, kuidas omandireform teid puudutas - kuidas algas, milliseks kujunesid suhted, kuidas reageeris riigivõim või omavalitsus, kuidas see puudutas pereelu, mis kogemuse said lapsed, kuidas on olukord tänaseks lahenenud, millise hinnangu asjale annate?

Kui Te ei soovi oma nime all kirjutada (paljud inimesed on liidule tunnistanud, et kardetakse omanikku või tööandjat), võib kasutada pseudonüümi, kuid toimetusele on nime teadmine vajalik, see tõstab teose usaldusväärsust. Teretulnud on juttu ilmestavad dokumendikoopiad ja fotod!

Materjalid tuua või saata postiga Eesti Üürnike Liitu (Sakala 23A , 10141 Tallinn) või saata elektrooniliselt est.tenants@neti.ee märtsikuu alguseks! Helistada ja küsida võib tööpäeviti telefonil 62 72 910.

Omandireformi aluste seadus (ORAS) võeti vastu viimases Ülemnõukogus 13. juunil 1991. aastal ja sellest möödub tänavu 20 aastat. Omandirefomi seadused oma algses mõttes töötati välja veel Nõukogude õigusruumis ning kogu nõuete pakett oli suunatud Nõukogude institutsioonide vastu.

Kuna kahe kuu pärast, augustis 1991, kehtestasime Eesti Vabariigi, kujunes ebanormaalne olukord - Nõukogude Liidule esitatud nõudmised suunati täitmiseks vastsele Eesti Vabariigile. 90 protsenti omandireformis kodu kaotanud tuhandetest inimestest olid põliseestlased.

Eesti riik on neile tänase päevani heastamise võlgu - nii moraalselt kui materiaalselt.

Heimar Lenk, Vello Rekkaro

Jaga |