Kes maksab kinni poliitikute lubadused?

AIVAR RIISALU,      12. oktoober 2005


Paratamatult mõjutab kütuse hind eelolevaid valimisi. Aga otsus tuleb riigi ja valitsuse, mitte kohaliku omavalitsuse tasemelt.

Minu käest on valimiskampaanias küsitud, miks kandideerin ja Keskerakonnas. Ütlen siis veel: minul on elus hästi läinud; tahan, et ka minu ümber oleksid inimesed, kellel hästi läheb.
Kui läksin Mustamäe linnaosa vanemaks, imestati, miks ma selle koha vastu võtsin. Et palju peksa ja vähe pappi. Vastasin juba siis, et mul on aeg ühiskonnale midagi tagasi anda.

Inimvihkajalikkuse vastu
Mul on eriti kurb meel, et kohalike valimiste kampaania on võtnud inimjahi kuju. Ma ei saagi täpselt aru, mis toimub. Mida tahetakse? Tunnistan, et mind puudutas kommarite jaht. Tõmbasin paralleeli sellega, mis toimus natsi-Saksamaaga seoses, kui sakslased hakkasid 1960. aastatel oma minevikule hinnanguid andma. Enne olid nad kasutanud natse Saksa sõjajärgse riigi ülesehitamisel. Rudolf Hessiga käidi vanglas konsulteerimas, kui oli vaja vastu võtta riigiehituslikke otsuseid. Iseasi on see, kuidas lääneriigid lasksid sakslastel omavahel arveid õiendada.
Kui püüda kaineks jääda, siis valdav osa nõukogudeaegsete ettevõtete juhtidest kuulus parteisse. Koos vabariigi tulekuga tulid nad otse majandusse üle. Inimene oli tolles süsteemis ettevõtlik, tal oli huvi ja ambitsioon, teda huvitas tegevus, mitte poliitika. Aga et majanduses asja ajada ja elu elada, tuli langetada ka see otsus: astuda parteisse.
Keegi ei süüdista kõiki nõukogude ajal elanuid. Kuid kes tahtis midagi olla, pidi parteisse astuma. Missugune oleks olnud teine tee?
On naljakas, et kohalike valimiste eel, mil valime endale haldusteenuse osutajaid, tõstetakse üles kommarite probleem. Võib-olla näitab see rahva kibestumist, väsimist? Et muidu ei saada frustratsioonist üle, kui peab kedagi lintshima.
Tänasest elanikkonnast pool on 40–50–60aastased ettevõtlikud inimesed, kelle tööpanuseta see riik ei toimi. Minna nende kõigi vastu? Inimvihkajalike loosungitega lehvitajad häälestavad seega vähemalt pool ühiskonda enda vastu üles.
Minu ema elab maal, ta küsib, mis tal vene ajal viga oli. Ta oli tubli maanaine, töötas ja sai ka elada. Kuidas elavad praegu naised maal? Minu arvates võiks selle üle arutleda enne kohalikke valimisi. Rakendada kommarite loosung kohalike valimiste vankri ette on väiklane.

Eesti asi on toetada ettevõtlikke inimesi
Kuidas need pagana kommarid (mina ise olin ka – muidu ei saanud Harju rajooni kinovõrgu direktoriks) praeguse edu tippu tõusid? Sest nad olid ja on ettevõtlikud, ambitsioonikad inimesed. Praegune rikkus tuli erastamisprotsessides, kus kõik võisid osaleda. Mina jalutasin ka Sillamäel Lukoili esindajatega ringi. Nägime, et ilma sadamata ei tee seal midagi.
Käijaid oli teisigi. Silmet vedeles kaua maas, keegi ei tahtnud. Või ei suutnud. Kuni tuli mees, kes ehitas üles Silmeti ja tegi Sillamäe sadama ka valmis. Keda huvitab, et Vähi oli kommar? Praegu maksab ta makse Eesti riigile.
Või Indrek Toome. Viru hotelli erastamine ei olnud salajane. Kas ta pidi oma Soome äripartneri sinnapaika jätma ja patja nutma? Väide, et neil oli rohkem infot käes ja nad kasutasid seda osavalt ära, ei vasta tõele.
Inimene peab olema sellise närvikavaga, et julgeda riski võtta. Kutsuda üles ahju ajama ettevõtlikke inimesi, kes Eesti riigi on üles ehitanud, teeb kõhedaks. Minu lapsed ja tulevikus lapselapsed ju kasvavad siin.
Või võtame selle statistilise näitaja, kui ma nüüd õigesti mäletan: eestlaste kodulaenude summa kokku on kusagil 100 miljardit krooni. See teeb 60 000–80 000 krooni per pea, lapsest raugani. Mis näitab, et ühiskond on küpsenud riskivalmiduseni, inimesed võtavad suure laenu, et arendada oma heaolu. See annab julgust võtta riske ka ettevõtluses, teha oma firmad, arendada rahvusvahelist äri.

Meie majandus sõltub maailmast ja Euroopast
Praegu räägime, kui kohutava kiirusega meie majandus areneb. Statistiliselt on see tõesti nii. Teisalt, tahame või ei, kogu hinnakujundus kipub olema euroopalik. Eluasemete, ehituse, riiete ja mõnede toidukaupade hinnad on lähedal neile hindadele, mida maksavad eurooplased oma riikides. Põhjus, miks on nii, on lihtne: hinnataseme määrab materjalide, tooraine, sellesama nafta ja kütuse hind maailmaturul.
Samas kummitab meid tööjõupuudus. Inimesed nurisevad, et ettevõtjad on vereimejad, võtavad ülikasumeid ega taha töömehele palka maksta. Igal kaikal on aga kaks otsa.
Tean juhust, kui Eestisse tuli tööle inimene Ukrainast. Töötas koos kohalike inimestega ühe ja sama tükitööhinde alusel, tema kuupalk tuli 35 000 krooni puhtalt kätte. Ettevõte tunnistas, et on küll valus, aga tuleb ära maksta, mees oli seda väärt.
Näiteid on erinevaid. On ehitusettevõtteid, kus makstakse head palka, on neid, kus narritakse inimesi naeruväärse palgaga. On välisomanikke, kelle käes on suured rahvusvahelised ettevõtted, mis maksavad inimesele 3000–4000 krooni, imevad ta tühjaks ja viskavad üle parda.
Ma saan tegelikult aru, miks ettevõtjad räägivad, et nad viivad tarbekaupade tootmise Aasiasse üle. Kui meie inimene tahab palju palka, siis ettevõtja ei saa talle maksta, sest keegi ei osta pärast seda kaupa. Ta konkureerib ju odava kaubaga võrdsetes tingimustes. Te ütlete, et Euroopas on kõrgemad palgad. Jah, kuid seal on ka kõrgemad teenuste hinnad.
Olgem nüüd rahulikud. Praegu on tendents hindade tõusu poole, kuid palgad tõusevad ka. Ühiskond liigub laias laastus õiges suunas.

Kütuse hinda saab puhverdada vaid aktsiis
Kui mina oma kütuseäri alustasin 1990. aastate alguses, maksis tonn bensiini 120 dollarit. Täna maksab see 650 dollarit. Igaüks võib siit ise edasi või tagasi arvestada, kuidas see on meie elu mõjutanud.
Kütuse hind tõuseb vääramatult. Kui teised riigid räägivad kütuse hinna stabiliseerimisest, siis Eesti räägib aktsiisi tõstmisest. Siin ma näen küll võimalust väikeseks kriisiks. Aktsiisi ei saa tõsta lõputult. Kütusest sõltuvad ju nii kiirabi kui igapäevased lõbusõidud. Ei saa nii, et paned kütusele aktsiisiga piduri, aga kiirabile annad odavalt edasi.
Ainus koht puhverdamiseks on ikkagi aktsiis. Hinna ja aktsiisi koosmõju on meie mängumaa. Siit jõuame teemani, kas aktsiisi on võimalik vähendada. Selle üle peaks meil praegu kõva kisa käima.
Paratamatult mõjutab kütuse hind eelolevaid valimisi. Aga otsus tuleb riigi ja valitsuse, mitte kohaliku omavalitsuse tasemelt.
Veel üks asi. Riik loeb eelarves raha. Raha on meil teatavasti liigitunnusteta nähtus. See tähendab, et ühelegi „jakobsonile" pole peale kirjutatud, et just see on aktsiisist saadud ja peab tingimata minema teedeparandusse, nagu seadus nõuab. Teid parandatakse kehvasti, viletsate materjalidega, varsti on need läbi. Jälle vaja remontida! See on maksumaksja, ka ettevõtja raha raiskamine. Nagu näeme Tartu maanteel lennujaamast edasi – jälle on sissesõidetud rööpaid freesitud.
Või kuidas ehitati Tallinnas Vabaduse puiesteed? Tehti ilus tõsine asi valmis, siis avastati, et kellelgi ununes sadevete torustik panemata. Tee uppus ära. Nii see raha läheb.
Kui oleme vaesed, ei saa me endale lubada korraga odavat ja head. Siis peame maksma topelt kahe asja eest, saades ühe odava ja teise hea.
Poliitikud teevad vea, kui annavad mulle lubadusi minu raha eest. See, mida nad jagavad, ei ole ju nende, vaid maksumaksja raha. Poliitik peaks selgitama, kui hästi või halvasti ta kavatseb valija huve esindada. Mitte et „panen kolm miljardit tee-ehitusse", vaid räägi sellest, kui hästi sa kavatsed seda teed ehitada, et see enam ära ei laguneks.
Või teine asi: mitte et me remondiksime kõik koolid ära, vaid arvutaks enne, kui palju koole meil üldse vaja läheb. Kool sõltub ju laste arvust.
Mina tahaksin, et poliitikas osataks raha lugeda ja mõistlikult paigutada. Mind erutab see tõesti väga.

Pilt:
ENNE MÕTLE, SIIS KULUTA: Riisalu meelest oskavad poliitikud küll maksumaksja raha eest suuri lubadusi jagada, kuid mitte alati mõistuse piirides. Poliitika vajab tema meelest oskust raha lugeda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)