Pronkssõduri saagal lõppu ei paista

Aare Vets,      07. märts 2007


Võitlus monumentide ja mälestustahvlite vastu on bolshevistlik käitumisviis. Palju kasulikum oleks eestimaalaste ja välismaalaste teadvuse tõstmiseks asetada tahvli "Siin elas see ja see EKP juhtiv tegelane" kõrvale näiteks sedalaadi tahvel – "Enne teda elas siin professor N, kes lasti süütult maha või suretati Siberis nälga". 1924. aasta 1. detsembril tapeti Balti jaama juures teedeminister Kark. Seda teinud mässuliste monument koos selgitava tekstiga oleks tingimata pidanud alles jääma, lisaks Stalini kuju, iga hetk põuest püstolit tõmbamas.

Meie "demokraatlik" ajakirjandus avaldab pidevalt igasuguseid mitteolulisi lollusi, kuid ei märgi kunagi ühegi sõnaga ära eesti rahvale tähtsaid daatumeid: 23. august, 1. detsember jt. Näiteks Eesti iseseisvumisel tähtsuselt esimese kolme hulka kuuluva Jaan Poska 80. surma-aastapäeva puhul avaldas ainult Eesti Päevaleht kõrvalises kohas 19 kitsast rida ja suurmehe haud oli sellal häbiväärses segaduses.

Erakordseim monument

Rõhuv enamik okupantide monumente ja mälestustahvleid võeti Eesti taasiseseisvumisel kiiresti maha, Tõnismäe Pronkssõdur aga jäeti alles. Möödunud sajandi lõpul teda isegi võltsiti – püüti see eestlaste jaoks mugandada. Kui nõukogude võim püstitas samba Suures Isamaasõjas langenute auks, siis nüüdseks on sellest saanud, kui uskuda eestikeelset teksti, II Maailmasõjas hukkunute, aga venekeelse pealdise järgi samas sõjas langenute mälestusmärk. See tähendab, et vasak, eestikeelne tekst mälestab 9. märtsil surnukspommitatuid, Siberis surnuksnäljutatuid, Sinimägedes langenud leegionäre, aga ka Eesti Korpuses langenuid ja kuni 2. septembrini 1945 tapetud metsavendi. Parempoolne, venekeelne tekst mälestab aga ka seda NKVD võitlejat, kes metsavendi tappes ise surma sai. Seega on tegemist maailmas ainulaadse monumendiga, kus üheaegselt mälestatakse nii tapetut kui ka mõrvarit.

Ainuüksi sellise erakordsuse tõttu ei tohiks Pronkssõdurit maha võtta.

Ausammas marodööridele?

Graniitsambal oli 13 nime. Nende hulgas ei olnud ühtki eestlast ega ühtki sõdurit. Tekib küsimus: kellega võitlesid 1944. a. 22. septembri pealelõunal Tallinna jõudnud vene väeosa ohvitserid ja miks nad ei langenud koos oma sõduritega, kui samal hommikul kell 9 saabunud Eesti Korpusele ei osutanud keegi vastupanu? Vastus on ühene: ohvitserid läksid linna peale röövima ja vägistama ning Eesti korpuse mehed lõid nad maha. Sõdurid ei julgenud väeosast lahkuda, sest deserteerimise eest ähvardas surmanuhtlus.
Staabitäis ohvitsere võis langeda parimal juhul Sinimägedes ja, arvestades tollast sõjalist olukorda, ka mitte korraga. On väga ebareaalne, et Punaarmee kogus suvisel ajal ohvitserilaipu, et need siis üheskoos Tallinna matta. Mäletame hästi, kuidas valimiste või autasustamise puhul alati täpselt arvestati eestlaste-venelaste, meeste-naiste, parteilaste-parteitute suhet. Isegi Narvas, kus elas alla 4% eestlasi, oli autasustatute nimekirjas 1/3 eesti nimesid.

Septembris 1944 oli sõja lõpp veel kaugel ja keegi ei teadnud, et sinna tulevad kunagi igavene tuli ja mälestussammas. Marodöörimisel langenud ohvitserid lihtsalt maeti linna keskele ontlikku kohta ja nende nimekiri säilitati. Hiljem, kui monument rajati, jättis keegi vastutustundetu bolshevik sinna nimistusse lihtsalt sõdurid ja eestlased lisamata.

Kuna nõukogude võim lasi nende 13 ohvitseri nimed graniiti raiuda, siis ta kaudselt tunnistas, et tegemist on marodööridega. Eesti Vabariigil ei sobi hakata meie kodanikke röövinud, vägistanud ja võimalik, et ka tapnud okupante rehabiliteerima, välja kaevama ja sõjas langenuteks nimetama. Veel vähem sobib neid sõjaväeliste austusavaldustega matta sõjaväekalmistule. See oleks sõjas tõeliselt langenute au rüvetamine ja marodööride poolt vägistatud naiste mälestusele sülitamine! Kui on vaja neid ümber matta, siis tuleb seda teha Paldiski lähedal asuva Madise kiriku taha põllule, kuhu nõukogude võim sängitas Rummu vangilaagrites surnud mehi. Küll oleks aga vajalik püüda välja selgitada marodööride poolt röövitud ja vägistatud. Kuritegudes kannatanuid tuleb otsida kõigepealt vene väeosade paiknemiskohtade lähedusest.

Kujundame uue huviväärsuse

Kuidas väljuda olukorrast nii, et eestlaste eneseväärikus oleks päästetud? Meil on olemas hea eeskuju türklaste ajaloost. Kui türklased 1453. aastal Euroopa häbiks vallutasid Konstantinoopoli ja kristlased maha tapsid, siis ei lammutanud nad Sofia peakirikut, vaid ehitasid selle ümber mosheeks.

Eesti rahvas on XX sajandi jooksul kahel korral vabastanud end 150 korda suurema rõhuja embusest. Esimesel korral tegi ta seda seda relvastatud võitluse käigus. Vabaneda aidati ka meist kaks korda suuremal Lätil. See saavutus peaks olema Quinnessi rekordiraamatus maailmarekordina!

Kas ei vääriks selline saavutus tähistamist Tallinna kesklinnas? Meil on juba lähikonnas okupatsioonide muuseum. Tõnismäe kolmnurgale tuleks ehitada eesti rahva XX sajandi ajaloo õppeväljak, kus toimuksid koolide, sealhulgas venekeelsete, ajalootunnid ning mis kujuneks ka turismimagnetiks, kuna midagi taolist mujal ei ole. Väljaehitamine võib toimuda etapikaupa, vastavalt majanduslikele võimalustele.

Kõigepealt tuleb pronkssõduri seljataha müürile panna laulva revolutsiooni ajal Lillepaviljonis eksponeeritud skulptuuri suurendus: Hitler ja Stalin, naerulsui ühe käega teineteisel ümbert kinni hoidmas, seljataga varjul püstol ja nuga.

Lisaks veel ausambaid

Neile kujudele tuleks kohe lisada suur kivi, millel mitmekeelne tekst "Ainult tänu nende kahe sõbra vahel 23. augustil 1939 sõlmitud lepingule sai võimalikuks alustada II Maailmasõda ja tappa 60 miljonit inimest ning Stalinil anastada 1939–1940 Baltikum ning suured alad Soomest, Poolast ja Rumeeniast". See oleks vääriline vastulöök Moskvas toimunud Eesti-vastastele meeleavaldustele ja põhjendaks, miks me ausamba ümber ehitame. Tagasi panna tuleks bolshevikeaegse graniitsamba koopia marodööride nimedega.

Hargmiku Vabaduse väljaku poolsesse nurka tuleb paigutada eesti rahva suure objektiivse sõbra Jaan Anveldi hiigelkuju. Täitnuks Anvelt Lenini korraldust ja andnuks kohe talupoegadele maad, oleksid punased võitnud ja 1937. a. oleks Stalin eesti mehed maha lasknud ning naised-lapsed Siberisse saatnud ning Eesti pinnal oleks iidne Venemaa.

Endla tänava poolsesse nurka tuleb aga paigutada sama suur Karl Vaino kuju – tema teened eesti rahva ees on selles, et ta ei lasknud 2. ega 24. veebruaril 1988 Tammsaare kuju juures dissidente vangistada, lootes, et eestlased ja venelased hakkavad üksteist tapma. Nii kasvatas ja paljundas Vaino Eestis NSVL-i surma põhjustanud pisikut, mis siit levis üle kogu impeeriumi.

Nende kahe vahele tuleks paigutada Janajevi putshistide jõugu liikmed, kelleta me oleks end laulnud küüditusvagunitesse. Kuhugi tuleks paigutada ka Poska, Joffe ja Lenin kui Tartu rahu tegijad ning Roosevelt kui Eesti vabaduse Stalinile mahamüüja. Kõigi kujude juures peaksid olema mitmekeelsed graniiti raiutud selgitustekstid.

Dokfilme, lippe ja helisalvestusi

Platsi alla tuleks ehitada ruumid, kus näidatakse dokumentaalfilme Nõukogude–Saksa ühisparaadist vallutatud Poolas septembris 1939, MRP allakirjutamisest Moskvas, Hitleri ja Stalini vangilaagritest, mõlema Juhi esinemistest, Eesti Vabariigi ülevõtmisest 21. juunil 1940 Punaarmee soomusmasinate toel jm. Tuleks eksponeerida ka Stalini poolt aastail 1939–1940 vallutatud alade kaart ja märkida, et rõhuv enamik anastatust on siiani tagastamata. Soovi korral – kui dollar või euro sisse visata – võiks kõlada Stalini 3. juuli 1941.a. raadiokõne ja Hitleri esinemine Nürnbergi parteipäeval, samuti peaks olema võimalik saada nende kõnede tekste mitmes keeles ja Stalini poolt vallutatud alade kaarte.

Demokraatliku riigina peaksime lubama lehvitada Tõnismäe kolmnurgal mis tahes värvikombinatsioonides riidetükke (lippe). Pole ju mingit mõtet keelata Hitleri- ja Stalini-aegseid lippe, kuid lubada lehvitada Eestit 200 aastat okupeerinud Vene tsaaririigi ja seniajani 5 protsenti meie territooriumist okupeeriva Putini-Venemaa lippe.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (35)