Eesti riik jätab kasutamata miljardeid eurosid

Peaminister mängib Eesti rahva nimel õnnemängu. Selleks sai ta Riigikogu parempoliitikutelt loa ja toetuse. Hoiame siis pöialt, et seekord läheks õnneks, sest rohkem kui 100 000 töötut on panti pandud, Eesti ettevõtted maha müüdud, Eesti majandus põhja lastud, pensionifondid tühjaks imetud, riigieelarve defitsiidis, ja seda kõik ühe eesmärgi - euro kättesaamise --nimel. Toogu siis euro Maarjamaale selle taevamanna, mida, hoolimata Euroopa Liiduga ühinemisest 2004. aastal, pole siiani paraku suudetud tuua.

Euroliitki ei osutunud imevahendiks

Kui ka see Ansipi viimane õlekõrs läbi kukub, siis on laev totaalselt põhjas -- ning Eestis kordub Läti stsenaarium. Selle eesmärgini jõudmiseks on valitsus valmis hukutama omavalitsused, majanduse ja, mis veelgi hullem, oma riigi kodanikud. Üle 100 000 pikaajalise töötu ei ole Eesti-suurusele riigile lahendamiseks jõukohane probleem. Ilmselt on teekond euroni väljunud mõistlikkuse piirest ja eesmärk on muutunud tähtsamaks kui see, milleks seda saavutust vaja on. Sest euro ei ole nõiavits või imerohi, ta iseenesest ei taga majanduse toimimist ja samuti ei taga ta valitsuse vigade iseeneslikku kadumist.

Lähiajaloos oli meil suureks eesmärgiks liituda Euroopa Liiduga. Nii nagu euro on ühtne maksevahend, nii on Euroopa Liit ühtne majandusruum, kus liikmesriigid  lähtuvad samadest tingimustest. Ja ühinemine Euroopa Liiduga peaks olema meile piisav õppetund mõistmaks, et ükski majandus ega rahaliit ei taga edukust iseenesest.

Enne Euroliitu astumist olid meil suured lootused, et majanduse areng on sellesse liitu kuuludes tagatud ja et meie riigile saabub ühtses majandusruumis külluseaeg. Paraku ei osanud valitsus saabunud võimalust ära kasutada. Eesti riigi näiline rikkus tulenes sisemaisest tarbimisest, mitte aga tegevusest üleeuroopalises majanduskeskkonnas. Täna on selle tagajärjeks kriis, mis on sügavam kui mujal Euroopas.

Valitsus süvendab majanduskriisi

Loomulikult mõjutab langust ka valitsuse tegevus või tegevusetus juba alanud kriisis. Selle asemel, et kasutada Euroopa Liidu pakutavat abi, on valitsus järgmise eesmärgi nimel asunud piirama struktuurivahendite (tõukefondide) kasutamist. Omavalitsuste niigi õhukest rahakotti kärbiti veelgi ja investeerimisvõime omaosaluse tagamiseks struktuurivahendite kasutamisel viidi uute laenupiirangutega olematuks.

Kui 2008. aastal kavandati riigieelarves 8,92 miljardi krooni ulatuses struktuurivahendite kasutamist, siis tegelikkuses suudeti rakendada vaid 5,64 miljardit. 2009. aasta näitajad on veelgi kõnekamad -- eelarves kavandati Euroopa Liidu rahaliste vahendite kaasamist 13,05 miljardi euro ulatuses, kuid hakkama saadi esialgsetel andmetel 8,56 miljardi euroga. Kui siia juurde lisada, et Eesti iga-aastane makse Euroopa Liidu ühiskassasse on 2,3--2,4 miljardit eurot, siis on kommentaarid, nagu öeldakse, liigsed.

Tegelikult oli juba Euroopa Liitu astudes tolleaegsel parempoolsete valitsusel eesmärk sisust tähtsam, sest miks muidu on Eestit trahvitud enam kui 600 miljoni krooni ulatuses üleliigsete laovarude eest. Parempoolsed nimelt keeldusid kangekaelselt imporditolle rakendamast, olgugi et Euroopa Liit on ka tolliliit, kus siseturu kaitse ja stabiilsuse hoidmine on üks alustalasid.

Tõin siinkohal vaid mõne näite selle kohta, mis juhtub siis, kui „poliitilist punktilugemist" peetakse majanduse tasakaalustatud ja mõtestatud arengust tähtsamaks. Valitsuse praegune tegevus viitab sellele, et seatud eesmärgi täitmine on tähtsam, kui pikaajaline stabiilne areng, ning rahaliidus osalemine olulisem, kui see, milleks seda tehakse. Euro annab küll investoritele suurema kindluse rahapaigutamisel, kuid nende töötute vägi, kes on kauakestnud tööpuuduses kaotanud tahtmise ja võime tööd teha, muudab investeeringud mõttetuks.  

Paljud neist, kelle närvid pole Ansipi mängupõrgus vastu pidanud, on hääletanud jalgadega -- kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud ja Läände rühkinud, et seal oma perele elatist hankida. Kui 1944. aastal lahkus tuhandeid samuti läänesuunas ohu eest, siis sama on nüüd teinud tuhanded noored ja elujõulised inimesed Eesti valitsuse poliitika tagajärjel süveneva viletsuse pärast.

[esiletõste] Eesti iga-aastane makse Euroliidu ühiskassasse ulatub kuni 2,4 miljardi euroni.

HELLE KALDA, Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |