Keskerakond töötas enne valimisi ja töötab edasi

Räägime kohalike valimiste tulemustest, mis olid Keskerakonnale väga head. Räägime poliitilisest olukorrast, mis on võimalusterohke. Ja räägime ka trendidest, mis, nagu öeldakse Euroopas, „esitavad meile mitmeid väljakutseid".

Eesti arvudes

Keskerakonnale antud häälte osakaal kasvas, võrreldes eelmiste kohalike valimistega, 0,5% võrra ja me olime nende valimiste ülekaalukas võitja terves Eestis. Tõestasime, et Keskerakond töötab!

Saime üle riigi kokkuvõttes täpselt 1% võrra rohkem hääli (31,9%) kui said IRL ja Reformierakond kokku (17,2+13,7= 30,9). IRL-i bluff Tallinnas, nagu neil justkui puudus 1 protsent, polnukski terve Eesti arvestuses võib-olla päris vale.

Kuigi kõige rohkem kasvas, võrreldes eelmiste valimistega, SDE-le antud häälte protsent (+5%), jäid sotsid ikkagi parlamendiparteide järjestuses viimaseks. Nende varasem mõõn oli sedavõrd sügav.

Samas KE-le antud häälte hulk langes 7689 hääle võrra. Kui 1999 saime Eestis kokku üle 207 tuhande hääle, siis nüüd langes meie häälte hulk küll ülinapilt, kuid siiski alla maagilise 200 tuhande joone.

Pisut seletab seda ehk ametlik valimisaktiivsuse langus 2,6% võrra.

Kui võrrelda aga valimistel antud häälte arve, siis on languse protsent kaks korda suurem - 2013. aastal oli hääli tegelikult 5% ehk 32 879 võrra vähem kui 2009. aastal. See on ligikaudselt sama suur hulk inimesi, kes on Eestist viimase nelja aastaga tegelikult lahkunud.

Me võime spekuleerida, kelle valijaid lahkub Eestist rohkem - kardan, et proportsionaalselt lähevad praegu rohkem meie omad, olgu Kagu- ja Kesk-Eestist või Saare-Lääne maakondadest. Paljud ei mahu ega taha Tallinna, ning siirduvad otse Soome.

Meie valijad on elujärjega Eestis kõige vähem rahul ja lahkuvad. Ansipile see sobib, meile mitte. Eestile on see katastroof. Rääkides väljarändest, räägime Eesti tulevikust.

Aga me peame ka teisele tõele näkku vaatama!

Põhiliselt tuleb meie häälte erosioonile seletust otsida ka sotside (+5%) ja IRL-i (+3,3%) osakaalu kasvust. Kusjuures meie häälte liikumine võis ses suunas olla veelgi suurem, kui Keskerakonnale tuli üle teatud osa seniseid Reformierakonna (-3%) hääli.

Valimisliitude ja väikeerakondade üldine osakaal saadud häältest langes 30,4 protsendilt 24,7 protsendile, ja sinna meie hääled terve Eesti ulatuses olulisel määral ei liikunud, kuigi mõnes omavalitsuses võis ka nende mõju meie valijatele olla tuntav.

E-valimised

E-valimiste olulisim tulemus oli, et esmakordselt Eesti internetivalimiste ajaloos e-häälte hulk, võrreldes eelmiste valimistega, ei kasvanud. Langus, võrreldes 2011. a Riigikogu valimistega polnud küll suur, kuid suunamuutus on toimunud. Esiteks, e-valijate arv saavutas 2011. aastal maksimumi, ning enam see ei kasva.

Ning teiseks, esialgu küll veel vähesed (kuid loodan, et edaspidi üha rohkem inimesi) saavad aru, et see valimisviis pole usaldusväärne. Kindlasti olid selle mõistmisel abiks Reformierakonna sisemiste e-valimiste võltsimise avalikuks tulek ning veebis toimuva turvalisusele terves maailmas tähelepanu tõmmanud Eric Snowdeni paljastused.

Ma ei hakka siin isegi rääkima, kuidas Keskerakonnal läks e-valimistel - sellega ma tunnustaksin seda valimise moodust. Meie e-valimiste-vastasuse põhjus pole selles, kui palju Keskerakond sealtkaudu hääli saab. Me oleme sellise valimismooduse vastu, mille ausus pole tagatud.

Kindlasti oli oluline, et e-valimisi vastustasid möödunud kampaanias lisaks Keskerakonnale ka konservatiivid, rohelised ja Üle-Eestiline Valimisliit. Keskerakond pole ses küsimuses Eestis enam üksi.

Meie kutsutud maailma internetivalimiste turvalisuse tippeksperdid teevad tööd ja esitavad kriitilise raporti. Loodan, et Eesti riiklusele ja demokraatlikule süsteemile otsest ohtu kujutava e-valimiste lohe kael ongi juba murtud.

Tulles veelkord väljarände juurde - e-valimistel välismaalt antud häälte hulk on täiesti marginaalne. Sealt tuleb vaid 4,2% e-häältest. Soomes, eestlaste suurimal asualal väljaspool Eestit, hääletati internetis vaid 1337 korda. Kuigi just välismaal elavate Eesti inimeste osalemise tähtsust on kogu aeg rõhutatud e-valimiste vajalikkust põhjendades. See argument ei kehti.

Keskerakond peab aga saavutama, et ka kohalikel valimistel oleks välismaal võimalik eel-hääletada saatkondades ja konsulaatides. Need on siiski meie valijad, kes on olnud sunnitud kodumaalt lahkuma Ansipi partei ja valitsuse loodud majanduskitsikuse tõttu. Kodumaa on neilt juba võetud, anname neile tagasi vähemalt nende hääle.

Tõusvad ja langevad maakonnad

Jagame maakonnad kolme rühma: viis tublimat, viis keskmist ja viis viimast.

Keskerakond võitis valimised viies maakonnas: (võiduprotsendi järjestuses) Ida-Virumaal, Harjumaal, Valgamaal, Pärnumaal ja Lääne-Virumaal.

Tõsi, Vabariigi Valimiskomisjoni lehe statistikas oleme Harjumaal märgitud kolmandaks, sest Tallinn pole selle riigiasutuse meelest vist Harjumaa osa. Aga see on lihtsalt stiilinäide, kuidas meie riigiasutused statistikaga avalikult manipuleerivad.

Kõige suurem oli saadud häälte protsendi tõus Ida-Virumaal (11,9%). Pärnumaal tõusis häälte osakaal 0,9% võrra. Valgamaal langes 0,7%. Harjumaal (koos Tallinnaga) langes aga meie häälte hulk 1% võrra (ilma Tallinnata oli Harjumaal langus 3,6%). Lääne-Virumaal oli säilinud esikohale vaatamata KE häälte osakaalu langus 4%.

Liiga palju on paraku ka maakondi, kus oleme parlamendiparteide arvestuses viimasel kohal (nõrgimast alustades): Saaremaa, Raplamaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Järvamaa.

Viljandimaal, olles küll viimane, on Keskerakonna osakaal siiski neil valimistel pisut (0,1%) kasvanud.

Eriti palju tööd on vaja teha Saaremaal, kus oleme kukkunud väga kõrgelt kõige valusamalt - tugevalt teiselt kohalt neljandaks. KE osakaal maakonnas vähenes ühe valimisperioodiga -12,2% võrra!

Tugev on olnud langus ka Raplamaal (-5,9%) ja Järvamaal (-2,9%). Võrumaal langes KE 1%.

Keskmiste maakondade viisikus tegid kena kasvu Jõgevamaa (+3,4%) ja Läänemaa (+1,6%). Tublid!

Langesid aga Hiiumaa (-4,1%), Tartumaa (ilma Tartu linnata -3,1%, Tartuga kokku võttes aga ikkagi -0,7%) ning Põlvamaa (-1,8%).

Miks Kesk võitis? Tallinna faktor

Keskerakonna veduriks oli neil valimistel Tallinn, kuhu olid koondatud ka meie vastaste peajõud.

Tähtis oli see, et mujal omavalitsustes ei hoitud Tallinnast eemale ega vastandatud ennast Tallinnaga. Tallinna ideid tunnustati ja nad võeti üle. Tallinnas valitsevat Keskerakonda hinnati, sest me hakkasime vastu ebapopulaarsele valitsusele. Keskerakonna foon oli selles mõttes hea. Enam ei õnnestunud maakondi hirmutada Tallinna venelastega, nagu seda varem oli tehtud.

Tähelepanuväärne, et Keskerakonna hea poliitiline foon ei kanaliseerunud teisele opositsioonierakonnale, sotsiaaldemokraatidele. Süüdi olid nende oma kiusatused ja võimulekibelemine. Nad said hästi aru, et peavad kuni valimispäevani hoidma end vähemalt näiliseltki erapooletuna. Aga surve minna koos parempoolsetega meievastasesse koalitsiooni oli nii suur, et nad lihtsalt ei pidanud vastu.

Keskerakonnale tulid kasuks ka väikeparteid ja valimisliidud. Me oleme siiralt huvitatud parempoolsetest väikeparteidest. Tallinnas juba alustasime koostööd nende valimisliitude ja väikeparteidega, kes ei saanud linnavolikogusse sisse. Tundub, et selline koostöö kannab vilja. Vasakul ei ole väikeparteide jaoks ruumi, aga paremal on seda lahedalt.

Mulle tundub, et ülejärgmistest valimistest hakkame sotsiaaldemokraate poliitilisel maastikul maha kandma. Praegu näib nii, et nad on otsustanud põhja minna veel enne, kui nad pinnale jõuavadki. Mikserile on muidugi tekkinud konkurent, sest kui tulevane peaminister ei saa isegi linnavolikogusse, siis teda enam väga tõsiselt ei võeta. Ossinovskist ja tema edust on aga loodud müüt, mis iseenesest ei ole halb käik, sest see vabastab Mikseri poliitilisest vastutusest.

Mina ei usu, et Ossinovskist saab kunagi sotside juht. Mitte sellepärast, et ta on venelane, vaid sellepärast, et tema isa on Eesti rikkaim inimene. Kui Eestis on olemas oligarhe, siis tema ongi see oligarh. Möödunud valimised ei tõestanud mitte sotside edu Narvas, vaid tõestasid, et ka raha eest ei saa kõike osta. Mäletate hüüdlauset enne valimisi - „Papa, osta mulle Narva!" Selgus aga, et Narvat, rääkimata Tallinnast, ei saa osta raha eest. Samal ajal sotsid tõestasid, et suure rahaga on neil ka üks vene kandidaat, kes võib pakkuda konkurentsi Keskerakonnale. Seda tasub ka edaspidi meeles pidada.

Igal parteil oli oma motivatsioon nendeks valimisteks. Keskerakond läks tugevalt peale, läks täie rauaga sõtta. Ta säilitas ja kindlustas oma positsioonid. Reformierakond jättis suuremad kahurid üldse lahingusse veeretamata, aga nende jõududega, mis ta välja tõi, kaotas ta kõigil rinnetel. IRL läks panga peale - pani välja kõik, mis tal oli. Paljudes kohtades väljaspool Tallinnat ta ka võitis.

Miks IRL tõusis?

Osaliselt seletab IRL-i edukäiku pettumus Reformierakonnas. Olles valitsuses, käituvad nad, nagu oleksid opositsioonis. Nende kampaania oli küll professionaalne, aga ka väga kallis. Kross oli nende kuldaktsia, millele panustati, aga sellest võib ka väga kergelt saada muld-aktsia. Nad läksid meeleheiterünnakule ja tulid sellest eluga välja. Aga nad ei ole veel pääsenud, sest Krossiga kaugele ei seila.

Miks Reform langes?

Nad on ka väga pikalt võimul olnud. Rahvas on neist ja nende poliitikast väsinud. Aga peamine, nende poliitika ei tööta. Elatustase ei tõuse. Siin ei aidanud ka kallis kampaania. Reformierakond vastutab Eesti praeguse seisu eest ja inimesed on sellest lõpuks aru saanud.

Mis on sotside seis?

Nad tõusid väljaspool Tallinna ja Tartut üle Eesti küllalt tugevalt. Tallinnas tegid aga jämedaid vigu ja ka nende kampaania oli närb. Tallinnas kukkusid läbi nii nende linnapeakandidaat kui ka erakonna esimees.

Valimisliitude seis

2009. aastaga võrreldes langes 2013. a valimisliitude ja väikeparteide osakaal 30,4 protsendilt 24,7 protsendile. Ja kuigi nii Tallinnas kui ka Tartus olid nad üsna silmatorkavad ja varasemast edukamad, on mujal Eestis seda tugevamalt laienenud tegelikult erakondlik omavalitsuste juhtimine.

See on Keskerakonnale hea uudis.

Valimiste mõju Toompeale

IRL-i tõus ja Reformi langus on tekitanud koalitsiooni sees naginaid, mis löövad välja Tallinna Sadama ja Eesti Lootsi teemalistes pirtsutamistes.

Koalitsiooni lagundamisest pole siiski kumbki osapool huvitatud.

Kõige rohkem on koalitsioonivahetusest huvitatud sotsid. Nende maksimumprogramm on sokutada aastaks enne Riigikogu valimisi parempoolsesse põlemiskambrisse Keskerakond.

Aga kui see ei õnnestu, siis minna ise koalitsiooni Reformi või IRL-iga iga hinna eest. Sest vaatamata kohalikel valimistel saadud üle-eestilisele kasvule, on Mikseri kõrbemine Tallinnas ja endiselt viimane koht erakondade arvestuses Tallinnas pannud neid mõistma, kui kaugel on nad siiski Riigikogu valimisvõidust.

Järeltõuked meediamaastikul

Valimistega on kaasnenud tektooniline nihe Eesti meediamaastikul.

Eesti Meedia, s.t Postimehe, Kanal 2 ja terve rea muid väljaandeid sisaldava kontserni tugeva kahjumiga maha müünud Norra Schibstedi asemele tuli Margus Linnamäe, keda Reformierakonnaga seob ainult seik, et täna on tema peamiste ärihuvide tallermaal ministriportfell Reformierakonna käes.

Ning kuigi poole kontserni omanikuks ja tegevjuhiks on endiselt Andrus Ansipi kaasteeline Mart Kadastik, on Reformierakonna positsioon ajalehes muutunud ebakindlamaks. Mullu Reformierakonna poolt aasta liberaaliks kuulutatud Anvar Samost sai juba lahti Postimehe peatoimetaja ametist.

Õhtulehe teise poole uus omanik on Hans H. Luige ärikamraad. Seega on Eesti suurima tiraažiga päevaleht läinud tervenisti IRL-i mängus osaleva Luige kontrolli alla.

Eesti Ekspressi uueks peatoimetajaks määras Luik endise Juhan Partsi pressiesindaja Allar Tankleri, mis manifesteerib avalikult meediahuvilisele niigi teada olnud erilisi suhteid Ekspressgrupi ja IRL-i respublikaanide vahel.

Rein Langi peas ei vasardanud kindlasti ainult Sirp, kui ta Kaarel Tarandi lahkumisel suunas sinna Kaur Kenderi hävituspataljoni. Reformierakonnal on ees suurpuhastus ka Rahvusringhäälingus, kus Margus Allikmaa on kogu oma energia kulutanud kinnisvaraküsimustele ning meedia sisu on jäänud IRL-ile ja sotsidele sõbraliku Urmet Koogi suunata.

Lausa lõbusalt kõlab Eesti Ajalehtede Liidu ettepanek hakata Riigikogus arutama linnadele ja valdadele kuuluvate ajalehtede reguleerimist, mis justkui võtvat maakonnalehtedelt ära varem neile kuulunud reklaamiraha.

Selliste arengute taustal on muidugi Tallinna linna sõltumatute meediakanalite arendamine olnud eriti kriitilise tähtsusega. See on oluline garantii mitte ainult Tallinna, vaid terve Eesti demokraatlikule arengule.

Lõpetuseks

Neid kogemusi on meil vaja selleks, et paremini valmistuda Europarlamendi valimisteks. Koostöös Euroopa liberitega on meil häid võimalusi. Märtsis toimub meie korraldamisel rahvusvaheline konverents, kus räägime oma poliitikast Euroopa suunal. Äsjasel erakonna juhatusel moodustasime eurovalimiste ettevalmistuseks töörühma, eesotsas aseesimees Enn Eesmaaga, kes on juba tööle asunud.

Me ei ole veel kokku leppinud, kuidas toimuvad eelvalimised ja kuidas formeerub meie valimisnimekiri. Peame arvestama, et valimisreeglid on kogu Eestis muutunud. Muidugi mõjutab see ka meie olukorda. Meie selja taga on võidud, aga tähtis on, et need kanduksid ka tulevikku. Vaatame ettepoole, seisame iseenda ja oma toetajate eest!

Jaga |