Rahvused: kas koostöö või paratamatu kokkupõrge?

ANDREI HVOSTOV,      30. jaanuar 2008


Eesti praeguse rahvuspoliitika suurimaid puudujääke on vähene empaatiavõime. Püüe üksteisest paremini aru saada vähendab rahvustevaheliste kokkupõrgete tõenäosust tulevikus. Kesknädal refereerib Eesti Ekspressi ajakirjaniku ANDREI HVOSTOVI ettekannet Rahvusraamatukogus 12. jaanuaril.

Soome pole ideaalriik

Alustuseks sooviksin meenutada kunagist ilmutuslikku kohtumist Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis, kus esines soomerootsi kirjanik Kjell Westö. Üks tema novellidest ilmus Loomingu Raamatukogu 2007. aasta viimases numbris. Kirjanik kõneles oma huvitavast, kuid keerulisest elust Soome ühiskonnas, lähtudes rahvuslikust aspektist.

Soome on meie silmis teatavasti eeskujulik riik, kus soomlaste ja rootslaste vahelised suhted on kenasti ära klaaritud ja valitseb teineteisemõistmine. Kuid üksikindiviidi tasandil see nii ei pruugi alati olla.

Westö kasvas üles Helsingi selles piirkonnas, kus elab väga vähe rootslasi. Tegelikult oli ta oma tänavas ainus rootsi poisike, kelle lapsepõlv möödus pidevas võitluses oma koha eest päikese all. Soome poisid keeldusid teda aktsepteerimast rootslasena. Lapsed kuni 15. eluaastani ei taha erineda oma kaaslastest mitte millegi poolest, ja seetõttu Westö muutus niivõrd marusoomlaseks, et keeldus kodus vanematega rootsi keelt kõnelemast. 15-aastaseks saanuna tundis ta korraga, et teistsugune olla on tore, ning tulevane kirjanik muutus nüüd marurootslaseks ja hakkas aktiivselt eitama kõike soomepärast, keeldus soome keeltki rääkimast. See eluperiood lõppes peagi ja Westö hakkas jälle soomlaseks. Lõplik rahunemine saabus pärast 30. eluaastat.

Westöt kuulates tundus kõik mulle väga mõistetav. Olen ise midagi sarnast elus läbi elanud. Minagi olen kunagi olnud eestimeelne marurahvuslane, ja siis ma pidevalt muutusin, ning praegu on mul ükskõik.

Eesti rahvus on veel nooreke

Võib-olla on rahvustega samamoodi kui inimestega: noor rahvus perutab ja hüppab ühest äärmusest teise, aga hiljem, maha rahunedes, ei tee neist küsimustest nii suurt probleemi.

Eestlased on poliitiliselt suhteliselt noor rahvus, kuigi sel aastal pühitseme Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Vahepeal kahjuks toimus oluline katkestus, mida nimetatakse Nõukogude okupatsiooniks. Seega oleme ikkagi veel noorekesed.

Kui oleksin näiteks rahvastikuminister Urve Palo integratsiooninõunik, siis siinkohal ma oma ettekande lõpetaksin. Ütleksin, et küll aeg annab arutust. Kuna olen sõltumatu ajakirjanik, siis lähen sellest optimistlikumast positsioonist edasi pessimistlikuma suunas.

Oleme nii Eestis kui ka laiemalt maailmas tähele pannud, et kriisisituatsioonis inimeste rahvustunne tugevneb.

Ma ei taha rääkida praegu aprillirahutustest.

Kriisisituatsioonis lööb vana vaen välja

Võtame midagi neutraalsemat. Näiteks Saksa–Poola suhted. Pärast Teist maailmasõda andsid sakslased endast parima, et naabriga ära leppida.

Nad lõid koos naaberriikidega kooliõpikute-komisjoni, et ajaloolased, pedagoogid jne tuleksid kokku ja püüaksid ühtlustada oma vaateid teatud ajalooperioodidele ning seejärel anda soovitused õpikukirjutajatele. Teist maailmasõda ei suudetud mõistlikult selgeks vaielda, kuid varasema ajaloo ühtlustamine toimis hästi. Ühiskomisjon on juba 30 aastat koos käinud ja peetud on umbes 300 konverentsi. Töö algas 1966. aastal ning Poolas on sisuliselt kaks põlvkonda üles kasvanud nende, ühtlustatud ajalookäsitusega õpikute vaimus.

Kui oldi juba veendunud, et mineviku varjud on hajunud, saabus ootamatult kriis. Poolakad hakkasid vastu vaidlema kavale, kuidas EL-i reformimise käigus peaks riikide hääleõigus jagunema. Kuna sakslasi on 80 miljonit ehk poolakatest kaks korda rohkem, siis järelikult olnuks sakslastel suurem sõnaõigus EL-i asjade otsustamisel. Poolakate reaktsioon oli hämmastav – asuti meelde tuletama valusaid hetki minevikust. Nad väitsid, et Teine maailmasõda põhjustas poolakate demograafilise mahajäämuse – kui sakslased poleks tapatalguid korraldanud, oleks poolakaid tänapäeval sama palju kui sakslasi. Kompensatsiooniks minevikus juhtunu eest peaks poolakatel olema naabriga sama suur sõnaõigus.

Teise näite kriisiolukorrast tooksin Eestist, kus omal ajal tehti ettepanek baltisakslaste kaotatud vara veel kord kompenseerida. Baltisakslased, kes Umsiedlung'i ehk ümberasustamise käigus lahkusid, said hiljem mingi kompensatsiooni, aga nüüd üks meie valitsustest otsustas, et kunagisele kompensatsioonile võiks veel midagi lisada.

Pärast sellist uudist kogunes Toompeale rahvahulk loosungitega, mis meenutasid 19. sajandist Carl Robert Jakobsoni aegu. Loosungid pajatasid 700-aastasest orjatööst, ja mida kõike veel seal meelde tuletati. Vana viha, mis 1990-ndatel näis olevat taandunud, lõi kriisiolukorras kohe välja.

Kas maailmas toimub praegu rahunemine või kriiside arv pigem suureneb? Minu arvates suureneb. Üks inimrühm alustab võitlust teise vastu mingi ressursi omandamise nimel, olgu see näiteks nafta või joogivesi.

Jumal asendub rahvustundega

Mis on selliste koonduvate inimrühmade identiteet? Loomulikult – üks rahvus. Järelikult – mida enam kriise maailmas kuhjub, seda suuremaks kasvavad rahvustunded. Kusjuures siin võib välja tuua nn doominoefekti. Näiteks Venemaal rahvustunde üleskloppimine on juba praegu riiklik poliitika, ja meil tuleb reaktsiooniks täpselt samuti käituma hakata. Eestis on märgid sellest juba olemas. Ehk, teisiti öeldes, üht kiilu asutakse välja lööma teise kiiluga.

Milline on rahvustunde roll ja kuidas see tekkis 19. sajandil? Oletan, et rahvustunne on religioosse tunde asendaja. Pärast seda kui Jumal oli ära tapetud (tuletades meelde Friedrich Nietzschet), täideti tühimik rahvustundega. Seda mõtet võiks illustreerida looga Vanast Testamendist: kui Aabraham sai Jumalalt käsu ohverdada poeg Iisak, asuski ta seda tegema.

Neil aegadel eristas inimest mitteinimesest osadus Jumalaga, kellele oldi valmis tingimusteta alluma. Kui nüüd meelde tuletada normaalsete instinktidega saksa lapsevanemaid, kes Teise maailmasõja ajal aktsepteerisid oma 16-aastastele poegadele sõdurivormi selgatõmbamist ja neist lahinguüksuste moodustamist, siis need lapsevanemad käitusid ju nagu Aabraham, heites oma pojad rahvusluse ohvrialtarile.

Tänapäeval tulevad maailmas tugevalt esile nii religioossed kui ka rahvustunded. Islam oma dünaamilisusega on maailmapoliitikas muutunud hirmuäratavaks teguriks. Näiteks sekulaarne (ilmalik) Prantsusmaa on vastukaaluks islamile viimasel ajal hakanud tagasi pöörduma katoliiklike juurte juurde. President Nicolas Sarkozy on väljendanud Prantsusmaa kontekstis ennekuulmatuid usutundeid.


Võime vastaspoolt mõista tagab edu

Nüüd empaatiast suhtlemisel venekeelsete inimestega. Empaatia tähendab võimet emotsionaalselt aru saada teisest inimesest. Meil pannakse suhtlemises kohalike venelastega tihti võrdsusmärk empaatia ja andeksandmise vahele.

Eestis on tekkinud mõiste „punaprofessorid". Kes aga kutsub üles kohalikest venelastest aru saama, ei peaks kuulma süüdistusi, et ta on justkui äraandja. See on kohutavalt rumal seisukoht.

On olemas dokumentaalfilm, kus kõneleb endine USA kaitseminister ja Vietnami sõja „arhitekt" Robert McNamara. Hariduselt matemaatik, oli ta ratsionaalne ja halastamatu inimene. Ameeriklaste lüüasaamise põhjusena Vietnamis tõi McNamara välja asjaolu, et ameeriklastel puudus empaatiavõime „vietkongide" ehk oma vastaste suhtes. Ameerika propaganda pidas vietnamlasi 10 aastat barbariteks, kes said käske Moskvast ja Pekingist.

Ma ei ütle, et eestlaste ja venelaste suhted oleksid samasugused, kuid sooviksin koputada kõigi mõistusele, mitte südametunnistusele. Püüdkem üksteisest aru saada. Kui venelased ütlevad, et neil kusagilt king pigistab ja on paha olla, siis ärgem tehkem nägu nagu räägiksid venelased seda üksnes Moskvast tulnud korralduse tõttu. Sellise enesepettusega kaugele ei jõua! Vähene empaatia on praeguse Eesti rahvuspoliitika suuremaid puudujääke.

Miks vene koolide õpetajad tundsid end häirituna?

Lõpetuseks üks väike koduülesanne.

Kõigepealt eellugu. Tartus Toomel peeti Riigikohtu majas selle auväärse institutsiooni 88. aastapäeva. Muu hulgas anti kätte aukirjad koolilastele, kes olid olnud edukad võistlusel, mille korraldas Riigikohus. Koolidesse olid laiali saadetud väljamõeldud kaasused – neis kirjeldati kolme erinevat juhtumit, mille põhjal lapsed pidid kirjutama essee, mis näitaks nende suutlikkust arutleda õiguse ja õigluse kategooriate üle.

Üks kaasustest kandis pealkirja "Kooliajaleht". Selles tegutses kaks eesti koolis õppivat venekeelset last – Marina ja Stanislav, kes otsustasid oma koolis välja anda venekeelset ajalehte. Noortena olid nad radikaalsed ja mässumeelsed, ning lehes ilmusid artiklid, kus nõuti vene keelele riigikeele staatust ja kõigile võrdset haridust ning küsiti, mis tunne on olla integratsiooni objekt. Oma lehte reklaamisid õpilased plakatitel, kus nad kujutasid tuntud eesti poliitikut, kellele olid sarved pähe joonistatud.

Väljamõeldud kaasuses otsustas kooli õppenõukogu neid õpilasi karistada. Ajaleht keelati, tegijad said mitterahuldava käitumishinde, suusõnaliselt ähvardati neid koolist väljaviskamisega. Kokku laekus Riigikohtule 108 õpilaste võistlustööd, milles tuli hinnata, kes ja kuidas selles kaasuses käitus valesti.

Aastapäevaüritusel Riigikohtus kohal olnud vene koolide õpetajad palusid, et Riigikohus rahvusküsimustel põhinevaid kaasusi edaspidi enam välja ei mõtleks, sest venelased tunnevad end solvatuna.

Laske minu jutt nüüd endast empaatiliselt läbi ja proovige vastata küsimusele: miks meie venelased tundsid ennast puudutatuna selle väljamõeldud kaasuse pärast?

Refereeris INDREK VEISERIK


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)