Ajalugu: kas väänata või mõista?

TOOMAS ALATALU,      19. juuli 2006


Uustargad üritavad järelümberasujaid serveerida sõjapõgenikena

SLÕhtulehes 4. juulil ilmunud artikli laiendatud versioon

Kui mõnele võis tunduda võidupüha tähistamine Saaremaa vetes küsitava ettevõtmisena, siis on ajaloolastel põhjendusi varnast võtta. Kasvõi see, et Võnnus 1919. aastal võideldigi ... saarte pärast. Asi on selles, et kui Saksa impeerium Esimese maailmasõja lõpul Eestilt midagi ihkas, siis esmajärjekorras sugugi mitte Eesti mandriala, vaid hoopis saari. See oli igati loogiline soov ajal, mil ülemvõimu maailmas tõestati eeskätt merel.

Samasugust ajas olemise tajumist nõuab kurikuulus baltisakslastest ümberasujate probleem, mis teatud seltskonna tahtel aina kerib edasi. Ehkki nii meie kui ka Saksamaa autoriteedid on öelnud oma selged ei-d, on teatud seltskonnal hetkeks hääled koos (mida uues Riigikogus võib mitte olla!) ja omad poisid vajalikel ametikohtadel, ning siiani (?!) tundmatuks jäänud juristi(de) 20.06.1991. a. rakendusotsusesse lisatud imeline formuleering „Saksa riigiga sõlmitud lepingud..." võib kohe-kohe hakata kuldmune tootma.

Komejant ümberasujatega

Mis sellest, et toimuv ühtekokku on üks suur komejant – lepingute arv (2 või hoopis 3) ja nende kuupäevad (15.10.1939 – üks või kaks lepingut; 10.01.1941) on iga kaasarääkija suva. Ümberasujate asemel räägitakse täna vaid järelümberasujatest (targu mõista andes, et kui hilisematel õigus käes, laieneb see ka esimestele). Argumentidena kasutatakse rahumeeli Saksamaa toonaste instantside terminoloogiat, süüvimata nende kasutamise motiividesse ja arvestamata instantside omavahelisi suhteid jne. Kadunud Reichi otsused kõlbavad igati tõestusmaterjalina, ent samas keeldutakse kategooriliselt tundmast huvi analoogilise probleemi praeguse lahendamise vastu teistes riikides...

Välismaalastele kingituste tegijate mantraks on saanud järelümberasujate serveerimine sõjapõgenikena ehk, täpsemalt öeldes: nad on võrdsustanud nendega, kes lahkusid põhiliselt paadipõgenikena 1944. aastal. Niimoodi toimijaid ei häiri karvavõrdki asjaolu, et veel Saksa võimud ise sidusid ümberasumise (umsiedlung) järelümberasumisega (nachumsiedlung) ehk, teisisõnu, nägid toimuvat ühtse protsessina.

(Järelümberasujate registreerimine algas Eestis veel augustis 1940, mil NKVD repressioonid olid alles ees, küll aga sattus nende tähelepanu alla iga lahkumissoovi avaldanu.)

Eestimaa tänased uustargad aga kinnitavad, et kahe ümberasumise vahele jääb 16. juuni 1940 – maagiline kuupäev omandi, kodakondsuse jmt. jaoks kahtlemata paljudele. Samas – kas ikka saab seda n-ö lokaalse kehtivusega kuupäeva automaatselt siduda suure maailmapoliitikaga, milleks kahtlemata olid NSVL–Saksamaa suhted ja lepingud?! Tundmatu juristi kavalus algaski ju sellest, et ta pani ühte patta kaks võrreldamatut paari, jättes seejuures ühe suurriigi üldse mainimata.

Miks peaksime arvestama võõraste kurjategijatega?

Kui Ülemnõukogu ütles rahvaarutelule pakutud tekstis (Rahva Hääl, 15.05.1991) selgelt, et ORAS ei laiene „Saksa Riigi ja NSVL vahel sõlmitud lepingute" tegelastele, siis kavalpea pakutud ähmane vihje „Saksa riigiga sõlmitud lepingud… ühel hetkel (lahendatakse) uute riikidevaheliste lepingutega" alamastme dokumendis hakkas ühel hetkel elama, kuigi tegu on vaid juristi(de) konstrueeritud mõttelise kujundiga olematu Eesti kodanike osast kahe suurriigi lepingus. Tänaseks on Saksamaa selgelt öelnud, et mingit uut riikidevahelist lepingut ei tule, ometi leidub neid, kes ei taha küsidagi - miks me peaksime võõraste kurjategijate vana lepingut arvestama!?

Tegelikult kuulub samasse kujutluste kategooriasse juhtudel, kus mängus on omand ja raha, ka müüt, nagu oleks Eesti käitunud täisriigina isegi pärast oktoobrit 1939, mil Eesti oli okupeeritud võõrvägede poolt.

Teatud müütidega (ajaloo tõlgendustega) võib õilsa eesmärgi huvides (riigi järjepidevus!) ka leppida, ent neid müüte ei tohi liialt palju koguneda ning ei tohi ka üle pingutada. Sestap on jutt järelümberasujatest kui sõjapõgenikest liig mis liig.

Ümberasumise põhimõte: veri on paksem kui vesi

Ajalugu tuleb natukenegi austada. Reaalsus on selles, et seal, kus asub Ida-Euroopa (Soomest Kreekani), jooksid üle 200 aasta kokku vaid nelja impeeriumi – Venemaa, Saksamaa. Austria-Ungari ja Türgi – piirid. Alles aastail 1918–1920 kuulutati siin välja üle 20 riigi (näiteks Ukraina territooriumil neli), millistest jäi pärast madistamisi järele 10; neist kuuel oli piir Nõukogude Liiduga. Lõppkindlust püsima jääda polnud aga neist kellelgi, ja 1938. aastal algas verivärskete riikide kadumise ja piiride ümbertegemise protsess. Molotovi–Ribbentropi pakt tõi kaasa selle, et ühel hetkel (põhjapool suvel 1940, lõunas ka kevadel 1941) olid kahe suurvõimu kõrval Ida-Euroopas olemas veel vaid Soome, uustulnuk Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria. Lääne-Euroopas oli teiste hulgas kaardilt pühitud ka Prantsusmaa – esmakordselt oma tuhandeaastases ajaloos oli Pariis võõrvallutajate ohjata. Niivõrd karm Euroopa ümbertegemine võttis tummaks, ja samas polnud ka kuhugi pageda. Elu jäi lihtsalt seisma, sest sõdimine oli nagu selleks korraks läbi ja igaüks ise pidi tekkinud uues olukorras olema oma saatuse sepp. On lihtne öelda, et teatud inimgrupil tuli ümber asuda, sest NSVL võimud võisid uusi alamaid represseerida, ent sama sündis ju ka Saksamaal, sest mõlemad oli totalitaarsed riigid. Seda kõike teati (mida kinnitab okupatsioonieelse ajakirjanduse sirvimine), ent teadmisest oli vähe kasu. Kui toona ka ümber asuti, siis ikka põhimõttel: veri on paksem kui vesi – igaks juhuks omade (pereliikmete, tsivilisatsiooni) juurde.

Roosevelti ja Churchilli tühjad lubadused

Kuna Moskva ja Berliin olid liitlased kuni 22. juunini 1941, mida kinnitati päevast päeva tegude ja propagandaga, siis leidis ümberasumine ametlikku soosimist. Seejuures tuli mõistagi arvestada repressiivorganite pidevaid „ülepingutusi" – aga see oli ju nende rezhiimide puhul midagi igapäevast. Toonaseid ümberasumisvalikuid meenutades ei maksa siiski unustada ühte: kui Hitler oli juba aastaid ajanud avalikku juutide-vastast poliitikat, siis Stalin kilkas pidevalt vaid rahvaste sõprusest...

Esimesed signaalid kümnete rahvaste pääsemiseks lootusetust seisust tulid alles pärast seda, kui saksa kultuursusega läbi viidud järelümberasumine oli ammu lõpetatud. 1941. aasta kevadel olid Jugoslaavia mägilased esimesed, kes sakslastele raginal vastu hakkasid.
Seejärel algas Saksa–NSVL sõda ja toimus Londoni välkkiire positsioneerimine, mis tekitas lootusi taasvabanemisele, ent eks mäletatud kõikjal ka brittide rolli Hitleri edasiliikumises. Sestap oli okupeeritud rahvastel kindlasti veel vaja kuulda uudist Roosevelti ja Churchilli kohtumisest 14. augustil 1941, mil ametlikult kinnitati, et vahepeal kaardilt kadunud riigid peavad sinna tagasi saama. Balti riikide jaoks omandas nüüd teise tähenduse ka aasta varem välja kuulutatud USA mittetunnustamispoliitika. Sõja iseloom sai selgeks, ent esialgu oli Ida-Euroopa rahvastel sellest vähe kasu, sest nende käitumise mõistmine ja nende käsitamine võitjate liitlastena tulid hiljem. Samas pole aga kuidagi võimalik maailmasõja teise poole põhimõtete üksühene ülekandmine sõja esimesel poolel (sügis 1939 – suvi 1941) Ida-Euroopas toimunule.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)