Mida arvan Maire Aunaste saatest?

Vaatasin saate ära. Olen väga pettunud. Mul on Aunastest kahju, et ta peab sel viisil hankima igapäevast elatist.

Olgu öeldud, et ma ei oota nõukogude aja tagasitulekut, ei püüa õigustada suuri kuritegusid, mis pandi toime Marxi õpetuse juurutamisel Venemaal või mujal. Neist kuritegudest peab tulevastele põlvedele ausalt rääkima - selleks et need põlvkonnad oskaks õppust võtta.

Aga ma ei saa kuidagi nõustuda lapspoliitikute või -ajakirjanikega, kes püüavad nõukogude aega halvustada mingite olmeprobleemide puuduliku lahendamise pärast. Tänased halvustajad kasutavad kuulujutte, sest nad pole selles ajas ise elanud.

Praeguse globaalse rahavõimu palgalised agitaatorid halvustavad toonast aega olme pärast, näiteks kas või ajalehe kasutamine tualettpaberi asendajana.

Samas nad ei tea midagi (või ei oska kirjutada), kui palju hukkus sunnitöölisi Valge mere kanali ehitusel jt sunnitöölaagrites. Või kui palju miljoneid suri nälga Ukrainas. Samas nad ei analüüsi  ka seda, kuidas Eesti külarahvas jäi ellu esimestel kolhoosiaastatel, kui normipäevatasuks olid kopikad ja mõnisada grammi teravilja. Aga  meie rahvas jäi ellu ja jätkas sigimist, säilitasime oma keele ja kultuuri siin Läänemere kaldal.

Nõukogude aega püütakse halvustada ka väitega, et siis kõik, kellel oli vähegi võimalik, varastasid.  Kahjuks selleski Aunaste saates osalised väitsid seda.  Olen paljude asjalike inimeste käest küsinud võrdlust, et kuidas oli varguste ja varimajanduse maht kirutud punasel ajal ja täna? Enamik on vastanud, et nüüd on olukord kümneid kordi hullem. Kui keegi  kahtleb, võib pidada kroonikat-statistikat, mida meie parempoolne ajakirjandus selle kohta mõnikord avaldab.

Üheks halvustavaks näiteks tuuakse, et inimene pidi ootama mingisuguses kauba- või teenusesabas. See olnuks nagu suur inimõiguste rikkumine või kodaniku solvamine. Kahjuks ka tänane kapitalistlik turumajandus ei saa hakkama ilma järjekordadeta. Täna ootab 70-aastane inimene aastapäevad silmakaeoperatsiooni või elujõus keskealine naine ootab pool aastat naistearsti ette pääsemist. Mis on elule ohtlikum, kas pool tundi poesabas või pikemat aega eriarsti juurde ootamist?

Ka vabaduse mõiste vajab lahtirääkimist. Tänased rahavõimu agitaatorid kuulutavad igal võimalusel, et meil on vabadus, mida punasel ajal ei olnud. Kuidas mõista vabadust täna ja punasel ajal?

Meil on teoreetiliselt sõnavabadus. Aga kuidas on lood selle tegeliku kasutamisega? Anonüümset ropendamist internetis ei saa pidada sõnavabaduseks. Tunnetan, et sõnavabadust praktiliselt kasutada ei saa. Kus saaks tavainimene oma mõtteid avaldada või muredest rääkida? Üldine parempoolne ajakirjandus rahva muremõtteid ei avalda. Minu käesolev lugu leiab ehk avaldamist ainult Kesknädalas, teised väljaanded ei tee kuulmagi. Meie kutselised poliitikud ja kõrgemad ametnikud ei julge tulla rahvaga kohtuma, et ära kuulata meie arvamused ja ettepanekud. Küsiks neilt: miks te ei julge rahvaga kohtuda?

Mõned sõbrad on öelnud: sina oled pensionär ja võid kartmatult sõna võtta. Selle arvamuse paneksin suure küsimärgi alla. Pensionär peab mõtlema sellele, et ta ei pahandaks oma laste või lastelaste tööandjat. Väga kurb juhus, kui vanaisa sõnavõtu tõttu keegi lastelastest peaks tööta jääma. Pensionär ei või ausalt avaldada arvamust ka oma vallavanema kohta. Ütlen täna välja oma arvamuse, mis vallavanemale ei meeldi - ja ta saadab homme hommikul kohaliku konstaabli minu õuele, kes teeb protokolli koerapidamiseeskirjade rikkumise eest. Saan trahvi, ja kellelegi pole kurta oma sõnavõtu pärast.

Sotsialismi katsetamise 50 aasta pikkuse ajupesu ajajärgu elasime üle ja see ei suutnud meid märgatavalt rikkuda. Kui räägiti-kirjutati midagi nõmedat, ütlesime, et see on punane propaganda. Toonane lihtsakoeline propaganda rahva teadvust ei mõjutanud. Aga tänane globaalse rahavõimu ajupesu on punasest kordades rafineeritum ja samavõrra mõjusam. Tänane reklaam hullutab suuri rahvamasse, kogu aeg käib vaimse keskkonna reostamine. See on inimkonnale isegi ohtlikum kui looduskeskkonna füüsiline reostamine.  Reklaam on paljudest teinud pangaorjad ja seda veel 30 aastaks. Tänane reklaam suunab inimest ainult mõttetule ostlemisele. 

Globaalse rahavõimu kommertsreklaam on saavutanud  rahva võõrandumise oma riigist. Me ei oodanud sellist Eestit. Enamik meist tahavad olla Eesti riigi sõnaõiguslikud kodanikud, kaasa rääkida riigielu korraldamisel.

MANIVALD MÜÜRIPEAL, pensionär Varblast Pärnumaalt

[esiletõste]  Pensionär peab avalikult sõna võttes mõtlema sellele, et ta ei pahandaks oma laste või lastelaste tööandjat.

Jaga |