„Pikaajaline mälu" - raamat, mis avab silmi

Raamatusse kogutud artiklite kangelased on väga tuntud inimesed. Näiteks legendaarne filmioperaator Semjon Školnikov, kes on juba 94-aastane, aga ikka ühiskondlikult tegev; näitleja Lembit Ulfsak, ühiskonnateadlane Eduard Tinn, doktor Adik Levin, kunstnik Valli Lember-Bogatkina.

Miliza Korjus ei maininud iial oma päritolu

Ja muidugi Miliza Korjus! Straussi muusikaga filmi „Suur valss"  surematuks laulnud Miliza! Kõige enam jahmataski mind tema saatus. Raamatus on avalikustatud lauljanna elust fakte, mida eesti press järjekindlalt maha vaikib.

Ei oleks osanud arvata, et selline imeline lauljanna nagu Miliza Korjus  „välja praagiti". Ja mille eest? Selle eest, et ta polevat eesti keelt osanud - olevat rääkinud seda aktsendiga!

Raamatust sain teda, kuidas ta üldse nii heaks lauljaks kujunes. Selgub, et tal olid tsaariaegsed Peterburi laulupedagoogid, kes teda väga armastasid. See kõik on maha vaikitud. [Tallinnas õppis Korjus laulmist enne Esimest maailmasõda Venemaal, Itaalias ja Austrias ooperilauljana esinenud Varvara (Barbara) Malama (1870-1939) erakoolis - Toim.] Milizat ei olnud võetud tööle „Estoniasse". Olevat näägutatud ja takistusi tehtud, kuni ta lõpuks lootuse kaotas ja kodumaa tolmu jalgelt pühkis, sõites kaugele Suure Lombi taha, kus ta mitte iialgi mitte sõnagagi ei meenutanud enam oma isamaad. Pärast kakuti kodu-Eestis küll juukseid, kui Hollywoodi filmil „Suur valss" Miliza Korjusega peaosas oli enneolematu menu. Aga nii mõni väiklane tegelane ei tunnistanud isegi siis oma möödalaskmist ja jätkas suurustlemist. Just kui praegu, kus ikka raiutakse oma: kõik on tehtud õigesti ja hästi!

Kas mitte kättemaksuks Miliza Korjus hiljem kunagi ei maininudki oma eesti päritolu (isa oli eestlane)?

Matsid jäävad matsideks!

Raamatust „Pikaajaline mälu" selgub ka, et Jüri Järveti õige nimi oli Georgi Kuznetsov. Aga tema oli jällegi halvasti osanud vene keelt, sest kasvas eestikeelses keskkonnas. Seepärast oli ta võtnud endale nimede eestistamise käigus uue nime - Jüri Järvet.

Järvetilt pärinevat ka lause: „Küll meie, eestlased, oleme üks matslik rahvas!" See kõlanud kord perestroika alguses ühel üritusel, kui üks tuntud ballettmeister, jumal teab miks, öelnud midagi väga inetut ühe lugupeetud professori kohta. Nii et see „meie, eestlased" näitab selgelt, et identiteet ja meelsus on tähtis.

Mis tähtsust on sünniga kaasa saadud rahvusel, kui elu jooksul võib meelsus asjaolude tõttu muutuda. Kohutav on, kui keskpärasustest koosneva, kuid  kange auahnusega kliki kätte koondub riigis poliitiline võim. Samasugune väiklus ja matslikkus, kui esimese Eesti Vabariigi ajal, on Eestis valitsemas ka praegu. Praegugi on tüüri man samasugused tõusikud kui olid kolmekümnendail, seepärast elu ei edenegi.

Raamatus on palju teisigi huvipakkuvaid fakte, aga eeltoodud näited olid markantsemad ja vähem teadaolevad.

Kuigi Impressumi tegevuses pole eestivaenulikkusest jälgegi, on küllap just sedalaadi faktide lagedaletoomise pärast eesti ajakirjanikel keelatud selle klubi üritustel osaleda. Mis parata - tööandja sõna on seadus!  „Pikaajaline mälu" anti aga välja just selleks, et vähendada Eestis elavate kogukondade vahelist lõhet, et ei moonutataks minevikku, et ei tehtaks vaenlasteks oma viimaseid vene rahvusest sõpru, et ei muudetaks olematuks eelmise põlvkonna tehtut.

Carl Robert Jakobsoni ema oli lätlanna

Piiriäärsed alad on olemas ja need jäävad alati olema, ning seda fakti ei saa ükski kelam või mihkelson muuta. Inimeste sortimine keele järgi ning liigitavate seaduste tegemine on meil aga juba täiesti üle mõistuse läinud.

Kohtla-Järvel jätkub heade koolijuhtide lahtilaskmine. Äsja jäi koondamiskirve alla koolidirektor, kel vaid paar kuud pensionileminekust puudu. No ei jõutud ära oodata, nii hirmsasti kibeles!

Ei hoolita millestki, peaasi, et saaks neile, venelastele, ära teha.

Mailis Repsil oli õigus, kui ta ütles, et haridusel on tume tulevik, kui Lukase-taolised veel aastakese „õlut teevad". Miks nad kedagi ei kuula, on muidugi teada. Isekus ja kasuahnus on liiga suur.

Samal ajal, kui eesti telesaateid enam paljud ei vaatagi, on väga populaarsed ETV2-s näidatavad Jevgenia Haponeni saated Eesti kultuuritegelastest. Need eestikeelsete subtiitritega saated on oma kultuuriloolisuse poolest väga harivad eestlastele endilegi, neis kuuled palju seda, mida eesti meediast ei kuule, ja muide väga heas esituses.

Ka too fakt on meil kahe silma vahele jäetud, et eesti ärkamisaja suure tegelase Carl Robert Jakobsoni ema oli venestunud lätlanna, isa aga eestlane. No millist keelt meie marurahvuslaste arvates Jakobsonide kodus rääkima oleks pidanud? Selge see, et mitte läti ega eesti keelt, mida mõlemad ei osanud. Jakobsonide eesti kodus räägiti vene keelt! Vaat kus lops!

Head õpikud ei lähe läbi

Veel üks väike tähelepanek. Paar aastat tagasi kavatses kooliõpikute kirjastus Avita välja anda suurepärase füüsikaõpiku - Miroslava Belova „Füüsika 9. klassile". See on kirjutatud väga lapsealtilt, ka kõige keerulisemad füüsikanähtused arusaadavaks tehtud, lihtsalt ja asjakohaselt lahti seletatud. Lisaks graafikud ja sobivad ülesanded -  ühesõnaga, hea ainetundmise ja suure hoolega koostatud õpik.

Sain tõlkega valmis ja honorari kätte, raamat juba trükitud ning kõik asjaosalised heas lootuses, et nüüd on lastel üks tõeliselt tark õpik. Juba saatsid Avita noorhärrad mulle uue tellimuse tõlkida sama autori füüsikaõpik 8. klassile. Sain vaevalt alustada tööd, kui tuli ärev teade: peame lepingu katkestama, sest haridusministeerium ei luba Belova õpikut kasutusele võtta!

Haridusametnikud olid otsustanud: see õpik ei kõlba! Vihatakse kõike, mis tuleb vene keelest või Venemaalt. Eesti traditsiooniliselt hea reaalharidus on tehtud ameerikapäraseks, meile sobimatuks. Õpikutes on sellised ülesanded, et naera end või katki.

ANNE RATMAN, Tallinn - Kohtla-Järve

[Kn peab vajalikuks lisada:]

Kaarel Tarand kirjutab (22.  jaanuari Sirbis, «Positsioonivalik ja väljakunägemine») meediaklubi „Impressum" ja raamatu „Pikaajaline mälu" kohta:

/- - - / Üht sellist pehmet organit (vene propagandatööstuses -Toim.), MTÜ Impressumit tutvustas kaitsepolitsei eestlastele viimati 23. detsembri Eesti Päevalehes. Oli ka põhjust, sest just värskelt oli see imelik luure variorganisatsioon saanud valmis raamatu „Pikaajaline mälu" („Nekorotkaja pamjat", SKP Media, Tallinn 2009, 352 lk). Selles üsna hästi nähtavate traagelniitidega artiklikogumikus on agentuuritöötajate omade kõrval ära trükitud ka terve rida eesti inimeste artikleid. Kõik need on oma loomulikust ajakirjanduslikust kontekstist välja rebitud ja arvata võib, et osaliselt ka autorite nõusolekuta tõlgitud (tuntumad neist sotsiaalteadlased Raivo Vetik, Rein Ruutsoo, Mati Heidmets ja ajakirjanik Peeter Ernits) ning uuesti trükitud lood.

Ja ongi tekkinud vastasele igapidi viljakas olukord. Kui selgelt Eesti-vastase tonaalsusega kogumikus esindatud autorid ei protesteeri ega lähe õiguste rikkumise pärast kohtusse, hakkavad paljud kaasmaalased neid umbusaldama, sest aus mees ju ometi ei sõbrusta organitega, mille eest kaitsepolitsei on avalikult hoiatanud! Kui nad protesteeriksidki, siis saaks seda näidata kui vabaduse puudumist Eestis, kus „lugupeetud teadlane peab valitsuse/jõu/politsei survel ja hirmust repressioonide ees lahti ütlema oma veendumustest". Igal juhul kaasneb ühiskonnas hõõrdumise kasv, vaimne häiritus. Kui vastase mõjutusorganiga teeb koostööd vähetähtis Kesknädala ajakirjanik*, ei vääri see eraldi tähelepanu, mida tuntum ja positsioonikam on aga isik ühiskonnas, seda ettenägelikumalt peab ta oma samme valima.

Nii võiks reaajakirjanik Peeter Ernits lahedasti kas või vaenlase peakorteris reportaaži tegemas käia, Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) esimees Peeter Ernits aga MTÜ Impressumis Eesti-vastastel kihutuskoosolekutel mitte. Sest iga väärsammuga kaasneb oht, et kompromiteerituks osutub terve organisatsioon, meie kodanikuühiskonna oluline struktuuriüksus. Kujutlegem näiteks olukorda, kus tuleb välja paber, mis näitab, justkui oleksid Impressum ja EAL mingis vormis koostöökokkuleppe sõlminud. EAL peaks oma esimehe tegevuse kas tagantjärele heaks kiitma või astuma põhikirjalisi samme esimehe vahetamiseks./ - - - /

Kaarel Tarand ei pea siin vajalikuks märkida nime - Ivari Vee  võitis  2009. aastal Impressumi korraldatud konkursi "Pikaajaline mälu" Kesknädalas ilmunud heade integratsiooniteemaliste kirjutiste eest ja käis preemiareisil Kamtšatkal, millest kirjutas Kesknädalas. -Toim.

Jaga |