Kas sundüürnik tõesti ongi kurjategija?

M. A., endine sundüürnik,      04. oktoober 2006


Need, kes elasid uutes kõigi mugavustega majades (sealhulgas ka endised majaomanikud ja nende lapsed, samuti ka naaberriikidest Eestisse tulnud), said kähku oma korteri erastada. Mis on aga kurja teinud tagastatud majade need elanikud, kellele seda võimalust ei antud? Väideti küll, et sundüürnikud jäävad riigi kaitse alla ja peavad saama teise, endisega samaväärse korteri, kui majaomanik ei võimalda üürnikul senises korteris elada. Nende vanade majade omanikele üldjuhul oli omal ajal jäetud korter ja ühtlasi kustutatud majadel olevad võlad. Nüüdsetele sundüürnikele aga pakuti oksjonitel erastamiseks kapitaalselt lagunenud kortereid, sedagi kui heategu. Pole kuulnud, et ükski sundüürnik oleks asemele saanud samaväärset korterit.

Mina sain oma neljatoalise ahjuküttega korteri vastu, milles oli vannituba ja WC ning meie endi pandud soojaveevarustus, 17 m2 kööktoa, mida ahi soojaks ei küta ja kuhu päike ei paista. Koridoris on ühine veekraan ja kemps kuue kööktoa ja 11 inimese peale; mõlemad külmuvad talvel kinni. Ülejäänud asukate hirmuks tehti kolm kööktuba sotsiaalkorteriteks, kuhu majutati 40–50aastased II astme joomamehed. Üks (ajupuudega) suri tänavu ning nüüd elame suures hirmus uue kaaselaniku ees. Sealhulgas ka mina, varsti 70aastaseks saav pensionär, kel on „tänu" erastamisele kolmandat aastat keskmine puue (süda, vererõhk).

Praegu käsitatakse sundüürnikke kui kurjategijaid nii majaomanike kui ka valitsuse poolt. Kuigi nad said eelmise riigi võimudelt orderi elamiseks eestiaegse maja korteris võrdselt nendega, kellele anti korter kõigi mugavustega uude majja. Need õnnetud sundüürnikud i ole ju oma korterit kellegi käest vägivaldselt ära võtnud.

Nagu asjaolud näitavad, pole endiste omanike pärijad (pärisomanikud on enamikus surnud) vajanud neid maju oma elamistingimiste parandamiseks, vaid hõlptulu saamiseks. Miks ei antud neile nende majade erastamisest saadud EVP-sid? Mõni teine riik ju andis.

Ärimeeste huvides on enamik sundüürnikke muutunud kurja kättemaksu ja kiusamise ohvriks. Lõpeb ju järgmisel aastal õigus elada endises korteris, kasvõi kiusu all. Mis saab siis meist, kui linn jätkab praegust poliitikat? Kodutuks jääda ei taha ei vanur ega lastega pere, kuid raha neil korteri muretsemiseks ei ole.

Seepärast otsustasid järelejäänud sundüürnikud, kel veel hing sees, moodustada seltsingu, et üheskoos võidelda seaduseväänajate vastu ja kaitsta oma õigusi. Õigupoolest võiksid sellesse seltsingusse kuuluda ka need, kes on korterivahetusel haledasti lüpsta saanud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (87)