Riigikogu valimiste kampaania on alanud

 Euroopa Parlamendi valimistest

Keskerakond ei võitnud, aga me ei kaotanud ka. Me tulime teiseks. See pole hea, aga see pole ka halb. Oleme endiselt Eesti poliitika n-ö juhtgrupis ja meid sealt välja puksida pole meie vastastel veel korda läinud. Ega lähegi, kuni oleme targemad, töökamad ja ajame oma joont edasi.

Kui me midagi kaotasime, siis vahetult valimistulemuste väljakuulutamisele järgnenud meediasõja, kus meid kujutati kaotajatena.

Kui vaatame tulemusi üle Euroopa, siis meil läks isegi paremini kui liberaalidel Euroopas üldiselt, kes jäid kolmandaks, ning väga suure vahega valimiste võitja suhtes.

Murettekitav on paremradikaalide esiletõus liiga paljudes Euroopa riikides. Keerulised ajad on ikka olnud viljakas pinnas populismile. Kuid see näitab, et mõõdukatel poliitilistel jõududel on vaja rohkem pingutada, et leida Euroopa kodanikele paremaid lahendusi, suuremat ühtsust, suuremat koosmeelt ning tõhusamat ja paindlikumat poliitikat.

Mul on hea meel, et Keskerakond lähetab sel korral Euroopa Parlamenti poliitiku, kes päris kindlasti ei unusta, kes on teda valinud. Siin kodus loodavad tema peale kõik need inimesed, kes Keskerakonda nendel valimistel toetasid. Olen kindel, et Yana Toom häälestub kiirelt ümber tööle Euroopa Parlamendis ning temast saab tõhus esindaja kogu Eestile.

Keskerakonnale antud hääled eesti ja vene soost kandidaatide vahel jagunesid enam-vähem pooleks. Eks see räägib ka meie valijaskonna kohta. Keskerakond ütleb – ja pange mu sõnu hoolikalt tähele –, et vaid kõiki Eesti inimesi kaasates on võimalik ehitada tugevat riiki ja tervet ühiskonda. Vaid nii ja mitte teisiti.

Veel. Savisaar ei võtnud nendel valimistel vene hääli. Vene hääled võttis Yana Toom, ja selle eest talle veelkord palju õnne. Kus oli Savisaar võidumees? Sain kõige rohkem hääli hoopis Keskerakonna nimekirjas Valgamaal, Põlvamaal, Võrumaal, Jõgevamaal, Hiiumaal, Viljandimaal, Raplamaal, Läänemaal, Lääne-Virumaal ning Tartumaal, kus kõikjal on suures ülekaalus eesti rahvusest valijad.

Seega, mingist äärmusesse kaldumisest me rääkida ei saa. Jutt, et Ukraina küsimus peletas kuidagi eestlaste hääled meist eemale – no siis oleks pidanud valijad Savisaare nendes piirkondades küll mitte ainult viimaseks jätma, vaid ka tõrvaga kokku tegema ja sulgedes veeretama. Aga, võtke näpust, valijad andsid hoopis võidu, mille eest ma olen südamest tänulik.

Muidugi, üleriigiliselt oleks pidanud võitma ju IRL, kes Kiievi ja hiljem kogu Ukraina traagiliste ja paljude inimohvritega lõppenud sündmuste esimestest päevadest peale püüdsid sellele oma kampaaniat ehitada. Nad ussitasid häbitult ka meie suhtes ning püüdsid kõigiti õhutada vaenu siinsete vene inimeste suhtes ja lõhestada Eesti ühiskonda. Nende eelviimane koht ning Keskerakonnast ligi kaks korda kehvem tulemus on neile selle eest paras õppetund. Vastik ja räpane on selline poliitika, kuid õnneks ei heiduta see ei meie eestlastest ega ka venelastest toetajaid. Me oleme endiselt Eesti parimate seas!

Eesti poliitiline kaart

Tänast Reformierakonda iseloomustab suur sisemine ebakindlus. Selgesti paistis see välja spektaaklist, mida korraldati Ansipi mineku, Kallase tuleku ja siis jälle mineku ümber. Pretsedenditu olukord Eesti poliitikas. Ebapopulaarsest peaministrist vabaneti, kuid Reformierakonna valik tekitas küsimusi.

Ma olen alati edutanud noori inimesi, minu meeskond on alati olnud noor ja nooruslik. Ma pole kunagi kedagi pilganud nooruse pärast. Aga kas teile ei tundu, et midagi on sellel pildil valesti?

Midagi on valesti erakonnaga, kus avalikkusele esitatav uus erakonnajuht ja peaminister tundub esmalt pigem 1. aprilli naljana, nagu näidataks „Aktuaalse Kaamera“ asemel „Ärapanijat“. Mõtlevad inimesed Reformierakonnas mõistavad, et valimisteks on vaja uut ja tõsiseltvõetavat liidrit. On neid, kes unistavad, et ehk siiski õnnestub Siim Kallas tuua juhtima Reformierakonna nimekirja Riigikogu valimistel.

IRL on löödud valitsusest kõrvalejäämisest ning vääritust moest, kuidas nende lahkumine korraldati. Aga nii need lahutused Reformierakonnast kipuvad minema.

Õlekõrs, millest haarati, on rahvuslus, aga muidugi see on IRL-i puhul täiesti naeruväärne, arvestades, et tegemist on sama seltskonnaga, kes Venemaal äritses Eesti elamislubadega. IRL-i dünaamiliseks eestkõnelejaks on tõusnud Eerik-Niiles Kross, ning üldse ei välista, et peagi näeme juhivahetust ka selles erakonnas. Midagi head sellest Eestile kaasa ei tule.

Sotsid muidugi on seitsmendas taevas, kuid – kõik see ongi juba olnud, ja mitu korda. Ja sotside algus pole paljulubav. 25 miljonit on kärbitud teederaha. Töövõimetuse reformi – mis on Reformierakonna nägu – viib millegipärast ellu sotsist sotsiaalminister. Ja küllap jääb talle ka vastutus. Täpselt samamoodi viis omal ajal parempoolsete erastamispoliitikat ellu sotsist minister Pärnoja. Prisked dividendid lõikasid sellest reformikad ja laarlased, poliitilised intressid kasseeriti aga sisse sotsidelt.

Ja vaadake, mis toimub majandusega. Sotsid ise kurvastasid, et neil pruut vahetati altari ees välja. Tuleb välja, et ka veimevakas ulub vaid tuul. Juba mitu kuud enne viimase majandusstatistika avaldamist ei kuulnud me Ligi või Ansipit kiitlemas korras rahanduse või tugeva majanduse teemal. Aasta on pikk aeg ja aasta pärast on sotsid kehva seisu eest samavõrra vastutavad kui Reformierakond. Pill tuleb paraku ka lühikese ilu peale.

Saatuse iroonia on muidugi see, et tegelik süüdlane, Andrus Ansip ise on selleks ajaks end mõnusalt sisse seadnud ühes või teises ametis Brüsselis. Niipalju siis riigimehelikkusest.

Keskerakond ja Riigikogu valimised

Keskerakond majanduslanguse üle ei rõõmusta. Kuid poliitikat muutmata stabiilset kasvu ei saavuta. Oleme ainus erakond, kes esindab muutusi. Meie kõrval ei seisa tõesti kedagi.

Keskerakonna suurim tugevus Riigikogu valimistele vastu minekul on Tallinn. Oleme saanud tõestada, et meie poliitika pole mitte ainult teooria, vaid ka praktika.

Muutuste vajalikkusest rääkis ka Indrek Neivelt. Kuid pange tähele, Neivelti sõnavõtust nopiti välja vaid 1000-eurose miinimumpalga idee, millega teda nüüd rünnatakse. Maha vaikiti tema üleskutse muuta Eesti maksusüsteemi, et jõukad maksaksid rohkem ja vaesed vähem.

Vaikiti maha ka Neivelti rõhutus, et muutusi pole vaja vaid poliitikas, vaid ka juhtimises – vaja on anda võimalus uutele inimestele, sest vanad ei vea enam.

Keskerakond on kõnelnud aastaid ka sellest, et Eesti juhtimine on ülepolitiseeritud. Parempoolne võimuvertikaal on parteilisele kontrollile allutanud nii Rahvusringhäälingu kui ka spordiringkonnad, kultuuriasutused ja kohtusüsteemi, prokuratuuri ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse – see on mõistagi süsteem, mis tegutseb juba enesekaitse nimel. 2015. aasta on nende jaoks ei midagi vähemat kui eksistentsiaalne võitlus, ning esimesed märgid sellest, et seda võitlust kavatsetakse pidada vahendeid valimata, on juba käes.

Samal ajal Tallinnas aetakse teistsugust poliitikat kui kogu riigis. Tallinnas luuakse töökohti, Tallinnas on tasuta ühistransport, Tallinnas on eakate pensionilisa, Tallinnas on soodustused ravimitele, Tallinnas käib munitsipaalehitus, me ehitame kodusid noortele peredele.

Halenaljakas, kuidas opositsioon püüab meile selle eest Tallinna volikogus umbusaldust avaldada. Nad teavad ise ka, kui armetult see kõlab, kui lootusetu see on, aga Riigikogu valimised lähenevad ja käsulauad Stenbocki majast on neile kätte jagatud.

Eelseisvate valimiste põhiküsimused

Kuidas saavutada stabiilne ja jätkusuutlik majanduskasv?

Ilma selleta ei ole kellelgi, eeskätt nooremal põlvkonnal, kindlust, et Eesti on riik, millega tasub oma tulevikku siduda. Vaja on sisulist tegutsemist majandusküsimustes, vaja on taastada toimiv dialoog ja koostöö ettevõtjate ning riigi vahel, vaja on investeeringuid inimestesse. Lihtsamini öeldes – vajame täiesti uut majanduspoliitikat.

Mida teha, et rikkus jaotuks ühiskonnas õiglasemalt?

Meie sõnum ei ole see, et neid, kes on riskinud, vaeva näinud, tööd teinud ja pingutanud, tuleb kõrgemate maksudega karistada. Ei, küsimus on õige tasakaalu leidmises. See tuleb leida. Tasakaalust väljas koorem läheb kurvis kraavi!

Reformierakondlik juhtimine on olnud iseenda dogmade pantvangis. On räägitud madalate maksude voorustest, kuid samal ajal on tulnud eelarvetulud kusagilt siiski leida, et vältida riigi täielikku kokkukukkumist. Seetõttu on mindud maksusüsteemi kujundamisel täiesti terve mõistuse vastast teed. Sellest on tekkinud absurdne maksusüsteem, mis näiteks maksustab pensione, aga mitte ettevõtete kasumeid. Kõik see on nii segane, et inimesed ei saa enam arugi, mille eest ja kui palju nad maksvad, kuid tajuvad selgelt seda, et palgast ei ela Eestis enam ära. Meie räägime maksureformist.

Kuidas peatada väljaränne ja mida teha, et inimesed tuleksid tagasi?

Tuleb aru saada, et väljaränne on eksistentsiaalne oht Eesti püsimajäämisele. Et on piir, mis hetkest muutub oma riigi pidamine jätkusuutmatuks, kui siit lahkub tööealine elanikkond. Kui meil siin pole enam noori naisi ja mehi, siis see tähendab, et ka lapsed sünnivad mujal ja jäävad mujale. Et väljaränne päriselt peatada, on vaja kolme asja: töökohti, konkurentsivõimelist palgataset ning stabiilset ja aktsepteeritavat kaupade/teenuste hinnataset.

Kui me ei suuda käima panna normaalset ühistransporti Eestis, kui on piirkondi, kus buss käib kord nädalas, kui inimesed, kes tahaksid töötada ja võiksid töötada, lihtsalt ei saa tööle ning peavad valima, siis muidugi nad löövad käega Eestile. Ja kas see pole loomulik, sest Eesti lõi neile ka ju käega?

Palgatasemest rääkides on veel üks aspekt – näeme, et rohkem lahkub naisi kui mehi, ja üks põhjusi on see, et naiste palgatase on omakorda veel madalam palgalõhe tõttu. Keskerakond on Eesti poliitikas alati esindanud võrdsust ja hinnanud igaüht ainult tema võimete järgi.

Palgaerinevused – meeste ja naiste vahel, eri piirkondade vahel, Eesti ja Lääne-Euroopa vahel – ongi väljarände taga. Võrdsed palgad, võrdsed palgad meeste ja naiste, keskuste ja ääremaa ning Eesti ja Euroopa vahel ongi meie eesmärk.

Riigikogu valimiste kampaania on alanud. See algas öösel peale valimistulemuste väljakuulutamist, kui vastaspool püüdis meid kujutada kaotajatena ning näidata, et oleme lõhestunud ja nõrgad. Samal ajal on õiguskaitseorganite kaudu käivitatud mitmed protsessid, mille seaduslik absurd on ilmselge, kuid mis toodavad stabiilselt pealkirju, mis seavad kahtluse alla meie ausad kavatsused.

Kõik see on juba varem olnud, ja me teame, kuidas sellele vastu seista.

[fotoallkiri] TULEVASTE PÕLVEDE NIMEL: Kui lahkuvad noored mehed ja eriti meie noored naised, siis sünnivad ka lapsed mujal – seal, kus poliitikud arvestavad rohkem inimeste ja vähem maqmmonaga. Selleks peab ka Eesti muutma poliitikat, kirjutab Savisaar.

Jaga |