PLAADIPOOD

Jaanus Kõrv,      15. november 2006


Lavastaja: Peeter Kaljumäe. Tantsujuht: Agne Kurrikoff. Kunstnik: Riina Vanhanen.
Osades: Pille Pürg, Diana Klas, Rene Soom või Meelis Sarv, Marko Mäesaar ja Peeter Kaljumäe.
Autor: Priit Aimla.

"Võtsime kätte ja asutasime plaadipoe. Pood nagu tänapäeva poed ikka – kaupa maast laeni, seinast seina, igale maitsele midagi. Tulge ja veenduge ise. Üks erilisus siiski on – meie poel ei ole aadressi. Me paneme oma riiulid üles kord siin, kord seal. Enamasti seal, kus on meie kaubale ja selle uudistajatele piisavalt ruumi. Aga peamiselt ikka seal, kus me oodatud oleme. Nagu „autolavka". Selle vahega, et meie ei sunni inimesi tuule ja tuisu või ka vihma ja päikese kätte sabasse seisma, vaid pakume võimalust mugavalt toolil istuda ja kas või silma looja lasta, sellal kui kaupa esitletakse. Ja muidugi ei maksa meie poest otsida põranda-, seina-, lae-, katuse-, kõnnitee-, laua-, pliidi- ega küpsetusplaate. Meie tegeleme ainult heliplaatidega. Audio – nagu öeldakse. Kusjuures visuaalse kujul. Ja meie hinnad! Ühe hinna eest saate poolteise tunni jagu kaupa. Kojutoimetamine tasuta – ise viite. Mõnes mälusopis. Pole muret ei taara, ei pakendi pärast. Tere tulemast Vana Baskini Teatri Plaadipoodi!"

Nõnda kirjutavad tegijad tükki tutvustades.Kes etenduse ära vaadanud, tõdeb, et ootused vastasid tegelikkusele kuhjaga. Kassatükki, ja seda "Plaadipood" kindlasti on, ei saa tavapäraselt arvustada: kiitust ja (üli)võrdeid saaks kasinasse kirjatükki ehmatavalt palju. Et kõik etendused aga pole vennad ja mesijuttu mõni soolatera pihustada, peab ütlema, et esimene etendus "Estonia" kontserdisaalis kõige siledamalt välja ei kukkunud. Kas oli selle põhjuseks koht või veel miski muu, teavad asjaosalised ise kõige paremini. Kuid Haapsalus keerutati plaate juba täistuuridel ja publikumi erksa-heaks kiitva naerulagina saatel.
Võib ju öelda: mis viga kolme-nelja näitlejat laval nõnda liikuma panna, et saalisistuja kenasti aru saab, miks seda laval tehakse just nii ja mitte teisiti. Seepärast peab ikkagi ütlema, et tulemiste-olemiste-minemiste joonis oli puhas ja, mis kõige tähtsam: nii lauldud kui ka öeldud tekst selge ja sõnumit täpselt edasi andev. Ja mis viga on sõnu lavalt kuulaja-vaatajani saata, kui nende autor on Priit Aimla – sädelev, heatahtlikult lõikav, samas üht või teist poliitilist vistrikku mängleva kergusega katki pigistav!
Ja loomulikult Diana Klas, omaette klass! Lavastaja on talle palju ruumi andnud, ja selle on Diana ka ülemeeliku sarmikusega sisustanud, nautides ise oma loodud rolli(de) võimalusi, nõnda et mängupartnergi pealekäivat itsitust tagasi pidi suruma.
Lühidalt öeldes: lahe lavalugu, millesarnaseid jääb publik Vana Baskini Teatrilt edaspidigi ootama.







Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)