Aastas on 364 meestepäeva ja vaid 1 naistepäev

Põhjamaades, kellega me tihti ennast võrrelda armastame, on naiste aktiivsus ühiskondlikus elus palju kõrgem. Parlamendis on naiste osakaal 40 protsendi ringis. Isegi islamistlikus Jordaanias, kus naise roll meie arusaamadest veelgi enam erineb, on riigi esinduskogus naistele eraldatud 150 kohast 15.

Põhjamaades pole tegusate naiste hulk punnitatud proportsioon, vaid loomulik osa demokraatlikust elukorraldusest, kus inimesed sõltumata soost tunnevad vajadust poliitilises korralduses kaasa rääkida. Seal kõnetavad naiste sõnumid valijaid millegipärast enam kui meil.

Meie naabritel soomlastel, lätlastel ja leedulastel on ette näidata säravaid ja väärikaid naispresidente, Balti naabritel ka peaministreid. Eestil on kõrvale seada küll Riigikogu esimees, aseesimees ja pooled eurosaadikud, kuid ikkagi ei anna see võrdväärset mõõtu välja.

Nüüdisaegse Euroopa ülesehituse üheks nurgakiviks on sugudevaheline võrdõiguslikkus, mille poole püüeldakse igas eluvaldkonnas. Paraku peavad statistika austajad tõdema, et Eesti on soolist võrdsust ilmestavate näitajate poolest viimastel aastatel teinud pigem tagasiminekut.

Eesti poliitmaastik on karm - oma koha eest päikese all võideldakse küünte ja hammastega. Küllap ei ole naised harjunud sellise pidevas erutusseisundis kukepoksijate retoorikaga, millega meeskolleegid omavahel suhtlevad. Piisab, kui siin meenutada, kuis rahandusminister Jürgen Ligi avalikult ärritus, kui turtsatas arvamust avaldada söandanud erakonnakaaslase Kaja Kallase peale, sest Kajal olla vaid suured ilusad silmad tavaliselt kinnise suu kohal.

Matšolik käitumine reedab põlgavat suhtumist naistesse, mis ei tee au ühelegi härrasmehele. Laiemas plaanis sobib niisugune ülbamine iseloomustama seda, kuidas paljude poliitikute seas arvestatakse soost sõltumata teiste inimeste ja nende arvamusega.

Kalestunud ja arrogantse poliitilise suuna kõrvale saavad just naised tuua tasakaalukamat ja pehmemat sõnakasutust - kui soovite, siis teist suhtluskultuuri.

Paradoksaalsel kombel aga ei vali suurem osa naisvalijatest oma sookaaslasi, vaid usaldavad enda eest kõnelema mehi. Kui vaadata valimistulemusi, siis Riigikogu valimisel suudavad koguda muljetavaldava häältesaagi vaid üksikud naiskandidaadid.

Meie kaasaegse maailma üks tugevaimaid naispoliitikuid Margaret Thatcher suutis küll tõusta Briti peaministriks, kuid ei suutnud temagi pälvida sookaaslaste tugevat toetust. Sama risk on igal teisel naispoliitikul.

Praegust seisu ei saa tasakaalukamaks muuta käskude, keeldude ega kvootidega. Seda olukorda saavad ennekõike muuta naised ise, ennast inimese ja isiksusena maksma pannes. See tähendab naiste julgemat ja otsustavamat sekkumist aruteludesse ja tugevamate argumentide esitamist, kuni tekib autoriteet ja sellega koos valijate tunnustus.

Kindlasti ei ole see kerge tee. Meie maanurgas kehtivad konservatiivsed mõttemallid on juurdunud inimestesse aastasadade jooksul. Nende muutmine käib kohati visadusega, mis on võrdne tilkhaaval kivisse augu uuristamisega.

Kui edumeelsem osa maailmast on naiste toomisega ühiskondliku elu keskpunkti tegelnud viimased sada aastat ja kauemgi, siis meie pole kogu aeg nii järjepidevad olnud. Ent miski peale meie endi ei takista seda vahet tasandamast.

Õigupoolest ei peaks valija tulevikus sedelit urni lastes kaaluma, kas ta hääletab naise või mehe poolt, vaid nende mõtete ja tegude poolt, mis on talle rohkem meeltmööda. Võib-olla on mõnigi kord meie liiga karuse poliitika taga liiga palju meesotsustusi ning liiga vähe naiselikku vaistu ja ettenägelikkust.

KESKMÕTE: Kalestunud ja arrogantse poliitilise suuna kõrvale saavad just naised tuua tasakaalukamat ja pehmemat sõnakasutust, kui soovite - teist suhtluskultuuri.

URMAS GLASE, kolumnist

Jaga |