“Ühe elu pöörud” – raamat Tema Kõrgeausus Vaino Väljasest

Ralf R. Parve,      05. aprill 2006


Märtsikuu viimasel päeval esitleti Rahvusraamatukogu kuppelsaalis Enn Anupõllu koostatud raamatut "Ühe elu pöörud". Selles mõtisklevad Vaino Väljase 75. sünnipäevaga seoses temast ja maailmaelust 30 väljapaistvat kultuuri-, ühiskonna- ja poliitikategelast nii meilt kui mujalt. Nende hulgas Eri Klas, Hans Trass, Anto Raukas, Jaan Kaplinski, Ülo Tuulik, Kuno Pajula, Mihhail Gorbatshov, Harry Männil, Erkki Kivimäki, Enn-Arno Sillari, Rein Veidemann, Indrek Toome. Lisaks on raamatus ka mõned Vaino Väljasega tehtud intervjuud.
Toome alljärgnevalt "kaubaprooviks" mõned mälestustekatked.

Arnold Rüütel:
Päev pärast EKP Keskkomitee pleenumit, kus Karl Vaino tagandati ja Väljas ametisse kinnitati, toimus lauluväljakul ennenägematu ulatusega miiting, kus hinnanguliselt osales 150 000 inimest. See oli algselt kavandatud protestina kommunistliku partei ja selle juhtkonna vastu, kuid kujunes hoopis toetusavalduseks parteikonverentsi delegaatidele ja Vaino Väljasele, keda tervitati ovatsioonidega.
Peatselt sai ka selgeks, et rahva lootused polnud asjatud – EKP juhtkonnas hakkas Väljase tulekuga tugevnema eestimeelne tiib.

Edgar Savisaar:
Väljas Eestist lahkumisel ja Väljas tagasi tulles olid tõenäoliselt kaks erinevat inimest. Kindlasti õppis ta välismaal palju. Nägi, kui erinev on maailm, võrreldes sellega, kuidas kujutas seda kommunistliku bloki ideoloogia. Usun, et ta oli aru saanud, kuhu suunda ajalugu liigub. Poliitiline kõrghetk oli tema jaoks sügis 1988. Tulnud juunikuus võimule, haaras ta küllalt kiiresti poliitilise initsiatiivi, valmistades ette EKP Keskkomitee septembripleenumit, pärast mida keegi ei saanud mõnda aega nimetada kommunistide sabassörkijateks. Tema seisukohad eesti keele kaitseks oli mõneski mõttes julgemad, kui praegustel Eesti poliitikutel ja keelekaitseametnikel.

Kuno Pajula, peapiiskop:
Mõeldes 1989. aasta vabariigi aastapäeva sinimustvalge lipu heiskamisele või jõuluõhtu jumalateenistuse televisiooniülekandele, siis tänu Vaino Väljasele oli lipuheiskamisel palvus ja sai ka võimalikuks jõuluõhtu jumalateenistuse otseülekanne. Need olid asjad, millel oli suur sümboolne tähendus. Ta ise on seda mitmel korral meelde tuletanud, öeldes lihtsalt: "Meie tegime selle ära!"

Mihhail Gorbatshov, NLKP KK peasekretär, NSVL president:
Pärast minu töökohtumisi Vaino Väljasega on meie riikide ja rahvaste elus olnud rohkesti olulisi ja dramaatilisi sündmusi juba ilma tema, Väljase, vahetu osalemiseta. Arvan, et ta tegi kõik, mis võis, kõik, mida dikteeris talle südametunnistus. Ja ta on, niipalju kui tean, ausameelne inimene. /…/
Oma eesti sõbra 75. juubelipäeval soovin talle kogu südamest tugevat tervist, õnne omastele, kõigile lähedastele ja kogu tema armsale Eestile!

Hannu Vilponen, Soome Yleisradio omaaegne korrespondent:
Väljas ütles, et ta on eesti parteijuht ja ei anna intervjuud vene keeles. Sellise isamaalisusega polnud ma nõukogude ajal harjunud. Mäletan, et minagi tahtsin olla isamaaline mees ja esitada küsimused soome keeles. Väljas sõnas, et nii palju ta soome keelt oskab küll, et saab küsimustest aru. Millest Väljas tookord rääkis, pole mul enam kuigi hästi meeles, kuid Eesti tulevikku kavandati küll sellisel viisil, mis "sotsialistlikule realismile" tüüpiline polnud.

Eri Klas:
Kui ta Venezuelas suursaadik oli, juhtusime Moskvas tihti kokku. Rääkisime endistest ja uutest aegadest. Mõistsin, kui palju uusi kogemusi ja teadmisi, uusi suhtluskanaleid see aeg talle avas. Hiljem suunati ta väga raskeid diplomaatilisi ülesandeid täitma Nicaraguasse. Ma arvan, et siin taga ei ole mitte tema piiritu armastus kommunistliku partei vastu, vaid tema tarkus.
Ma austan kõrgelt seda meest ja tema perekonda. Ta on mulle jäänud ausa riigimehe ja rahvajuhi üheks etaloniks.

Jaan Kaplinski:
Paraku on Eestil mitmeid ajalugusid. On Laari&Co rahvuslik ajalugu., Savisaare rahvarindelik ajalugu. On ka Väljase kirjutamata ajalugu. Nende inimeste ajalugu, kes ajasid asju võimukoridorides, sageli avalikkuse eest varjatult, kandes aga ometi suurt vastutusekoormat. Neile, kellele isegi iga kunagine kompartei liige on reetur ja okupantide käsilane ning ainsad õiged eestlased on metsavennad või dissidendid, pole ilmselt mõtet seletada, et ka Vene riigis oli kommuniste, kes mõtlesid ja tundsid nagu nende parteikaaslased Dubshek või Smrkovsky Tshehhoslovakkias.

Vaino Väljas iseendast:
Suveräänsussdeklaratsiooni vastuvõtmine meie Ülemnõukogus oli vapustavamaid hetki minu elus. Olen hiljem mõelnud, et poliitikud Toompeale ju eluks ajaks ei jää. Varem või hiljem tuleb sealt lahkuda. Mulle oli Toompealt allatulek tol päeval elu ülevamaid hetki. Sooviksin praegustele poliitikutele ja riigiisadele, et kui jõuab nendeni kord Toompealt alla tulla, oleks see neile sama meeldiv ja meeliülendav nagu minul tookord – 16. novembril 1988. aastal.
(Intervjuust Ralf R. Parvele ajalehes Kesknädal 16.XI 2005)

Olin viimases Ülemnõukogus. Üks noor, praegu väga nimekas poliitik tuli Toompeal minu juurde ja esitas järgmise küsimuse: "Seltsimees Väljas, kas nüüd võib teid ka juba härraks kutsuda?" Vastasin jäiga näoga: "Ei või." Minu kaasvestleja näole valgus rahulolev ülbe ilme. Lisasin: "Suursaadiku tiitel, mis mulle on antud, on eluaegne. Sellepärast palun minu poole pöördudes öelda mitte "härra", vaid "Teie Kõrgeausus"."
(Elukiri, märts 2001)


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)