Raharinglus: poolt ja vastu

Euroopa Stabiilsuse Fondi olemasolu oleks põhimõtteliselt vajalik. Kuid esialgsed tegutsemissuunad äratavad kahtlust, kuivõrd vastavad asjaosaliste ideed kehtivatele seadustele ja kas süüdlased on just seal, kust neid otsitakse.

Põhimõtteliselt on senini olnud asjakohane, et laenu võtab rahavajaja. Kui laenu taotleja ei ole usaldusväärne, siis laenu andja nõuab käendaja olemasolu. Kui rahapuuduses on pank, kellele ei tagastu väljalaenatud raha, siis peaks pank ise taotlema laenu. Stabiilsusfondi esindajad peaksid seda nõudma pangalt, mitte Euroopa Liidu liikmesriigilt. Käendajaks peaks olema näiteks võlglasest riik ja lisaks Euroopa Stabiilsuse Fond. Selgub, et uued ettekirjutused võimaldavad laenu taotlemist nõuda ükskõik kellelt.

Pank harilikult nõuab laenu vormistamiseks kliendilt äriplaani. Kui kliendiks on riik, siis peab laenu kasutamist deklareerima kapitaalmahutusena riiklikku ettevõttesse, mis hakkab teenima kasumit võimaldamaks laenu tagasi maksta ja lisaks tasuda ka panga poolt nõutud intresse. Kui laenu kasutamise sihtotstarve ei vasta pangaga laenulepingu koostamise reeglitele ja nõutavat tulu ei tõuse, siis sellise laenu andmine Eesti riigile peaks juba laenuandja poolt olema lubamatu. Stabiilsusfond ilmselt vabastab pankurid äriplaani nõudmisest.

Senini võis arvata, et panga tegevus rahaturul seondub oskusega riskeerida, sest välja laenatakse mingiks ajaks kliendi raha. Võib ju tekkida olukord, et kliendil on seda raha momendil vaja, aga - võta näpust! raha juba ringlemas. Usalda nüüd niisugust panka! Stabiilsusfond sisuliselt vabastab pankurid sellisest hirmust, tuleb pangale appi.

Niipalju siis tekkivatest muudatustest panganduses.

Kes on süüdi?

Kui asuda ikkagi süüdlaste otsingule, siis olukord viitab majandusliku mõtlemise vajakajäämistele.

Pankade poolt laenude nimetuse all välja antud miljardid leidsid turul kaubakatte ja kaubatootjad said välja maksta palgad ning tasuda materjali- ja energiakulud ning riigimaksud. Riik omakorda maksis palku haridus- ja meditsiinitöötajatele, riigiametnikele jne - seega oli tegemist tootmises tekkinud lisaväärtuse ringluseks vajaliku rahasumma emiteerimisega, mille eest oleks pidanud hoolt kandma näiteks Rahvusvaheline Valuutafond, aga mitte riigiametnik, kelle ametikoht seda juhuslikult võimaldas.

Kui jaotada tasemeteks mis tahes riigi kaubatarbijate osalus raharingluses, siis näiteks alaealiste tasemel pole osalus märkimisväärne, sest oma isale-emale herkulopudru eest väike maailmakodanik raha ei maksa. Kuivõrd meid huvitab riigieelarve kaudu raharingluse korraldamise tase, siis on see oma aritmeetikas analoogne kerjuse osalusega raharingluses - täpselt niipalju, kui tema mütsi sisse pudenes, saab ta ka kulutada. Mingisugune inimtegevuse tagajärjel toimunud lisaväärtuse ringluse finantseerimine nagu poleks üldse riigi asi, sest see oleks veidi keerulisem kerjusele rakendatavatest põhimõtetest. Milleks lasta mässida end sinna, kus lisaks emiteerimisele tuleb mõnikord raha hoopis kõrvaldada, ja siis ka veel lisaks mingit vastutust kanda, mõtlemisest rääkimata?

Kes tasub vead?

Niisiis, põhimõtteliselt peavad riigid kinni maksma meie rahasüsteemi korraldajate senise vildaka nägemuse oma ülesannetest, selle heaks kiitma ja laskma jätkata samas vaimus. Vastupidi, kui loodava organisatsiooni juhtmõtteks on riiklikul tasemel jäigastada raharingluses kerjustele rakendatav distsipliin, on oodata märksa karmimaid meetmeid. Tööviljakuse tõusust tulenev kaupade ja teenuste juurdekasv jääb tarbimata, sest puudub arusaam juurdekasvu tarbimise korraldamisest.

ANTS LAHE Harjumaalt

Jaga |