Maha haldusreform!

Haldussüsteemi loomisel, nagu ka valimisseaduse puhul, on unustatud kõige tähtsam – targemate käest nõu küsida. Seepärast soovitan lugeda Janno Reiljani ja Aivo Ülperi artiklit Akadeemias nr 3, 2011. Nende järeldus: kohaliku omavalitsuse puhul 1) ei ole optimaalset suurust ja 2) ei ole olulisi suuruse-eeliseid. Seega miski ei õigusta haldusjaotuse muutmist.

Liidetud vallad võtavad maakonna (rajooni) mõõdu. Et nad juhitavad oleks, on nende sees vaja abiks luua külanõukogud (osavallad, teeninduspunktid vms, mida juba on tehtudki).

Liitmisega kaasnevad kulutused ja segadused statistikas, teatmeteostes, aadressides (kas Tuglas sündis Põlva maakonnas?), elanike arvestuses, pooleliolevate kavatsuste jätkamisel jne.

Kasvavad sõidukulud. Põllumajandusest on teada, et majandi suurenemisel kaks korda kasvab vedude maht neli korda: kaugused lähevad suuremaks ja kogused lähevad suuremaks.

Vaja on sisulist reformi. Õige on jagada ülesanded mõistlikult, rahulikult ja sujuvalt valla ja maakonna vahel ümber. Valdadelt tuleb ära võtta need kohustused, mida nad (hästi) täita ei suuda. Hiljem, vajaduse korral, võib suhet korrigeerida. Seega – kahetasandiline kohalik omavalitsus. Sel variandil on palju eeliseid: see ei maksa peaaegu midagi, säilib kujunenud meie-tunne, säilivad olemasolevad isiklikud, ametlikud, ametkondlikud ja mitteametlikud seosed. Säilivad kohalikud traditsioonilised (sõprus)võistlused, peod, aastapäevad, “kultuskohad” jne.

 Juba kaua on linn elanud maa kulul. Linnades muutus iive juba EW ajal negatiivseks. Kui palju kasvatus- ja koolitus- ja maksuraha viib üks linna siirduv inimene maalt ära? Rahvusvahelise rände puhul nimetatakse seda „ajude äravooluks“. Kõige tähtsam on anda raha maale tagasi. Viimases hädas võiks selleks suurendada vallaametnike arvu ja nende palka. Luua nende laste jaoks uusi koole – luua komplekt uusi intelligentsi töökohti.

Vaja on regionaalpoliitikat. Kustutuskummist ei piisa haldusreformiks.

ENN TÕRUVERE, Ramsi, Viljandimaa

Jaga |