Miks liikluskultuur on viltu?

UDO KNAPS,      19. september 2007


Liiklusjärelevalve tõhustamine on pikk protsess. Et liiklusturvalisuse kurvad arvnäitajad lõpuks langema hakkaksid, läheb vaja erinevaid meetmeid. Moekad nn shokiteraapia-postkaardid võivad mõjuda vaid juhul, kui paljud negatiivse liikluskultuuri põhipõhjused saavad positiivse lahenduse. Neid pole vaja kaugelt otsida: järelevalvetus, kasvatamatus, karistamatus, alkoholi kättesaadavus.

Kui liikluskasvatus (koolis, kodus, tänaval) käib põhiliselt sõnajõul, siis muus liiklusturvalisuse tagamises küll peaks rohkem sunnivahendeid rakendama.

Liikluskasvatuses – eriti praegu, uue kooliaasta algul – on oluline roll vanema inimese eeskujul. Punase tule all üle tühja tänava minek näib süütu eksimusena, kuid annab noortele signaali: kui siin tohib, küllap võib mujalgi. Kui püüdsin lapselapsele selgeks teha, et ohurihmad nii auto ees- kui ka tagaistmel pole politsei jaoks, vaid meie endi elu ja tervise kaitseks, oli käepärast võtta shokinäide hiljutisest liikluspildist: roolijoodik sõitis punase tule alt mikrobussile sisse ja noor naine sai traagiliselt surma, sest temal oli ohutusrihm kinnitamata; teised pääsesid ehmatusega.

Ainult sõnadega tänapäevaliiklust ei ohjelda – vaja läheb palju karmimaid meetmeid. Karistuse karmistamise asemel distsiplineerib paremini karistuse vältimatus. Aga selleks tuleks taastada politsei patrullteenistus endises mahus – vahepealne patrullteenistuseta läbisaamise katse andis valusa õppetunni, mida peame veel kaua põdema.

Ja olulisim: patrull olgu tõhus – nähtaval tänavanurgal aja „parajaksistumisega" ja tänu „vilgutajatele" püütakse kinni vaid armetu „prügikala", kuid tõelised liiklushaid pääsevad karistamatult. Need raadiojaamad, mis aga hoiatavad roolijoodikuid ja teisi LE-rikkujaid kontrollijate eest, peaksid eetrikeelu saama. Automaatseid kiirusemõõtjaid sai kaua oodatud. Nüüd võime suurematel teedel juba vastavaid viitasid näha – nõnda aga tohiks tähistada vastavat teed, mitte aga märgistada kontrollmõõtmise kohti, sest siis muutub kontrollimisefekt nullilähedaseks.

Kohe kui tekib soov Eestis mõne tõsisema probleemiga sügavuti tegelda, on risti ees „õhuke"riik – ei saa temast üle ega ümber! Nii on ka liiklusturvalisusega. Selle teravaim tahk on rool ja alkohol, mis kuidagi kokku ei sobi. Alkohol on aga raha, ja rahavõim valitseb meid! Kuidas sellest nõiaringist välja pääseda? Ajuti tekib lootusetus, justnagu võitleksime tuuleveskitega...

Kasiinondus ja narkomaania kuuluvad samasse punti – iga päevaga hakkavad need „maailmatasemel" pahed ikka rohkem segama meie igapäevast elu, sealhulgas liiklusturvalisust. See kõik on nii sügavalt juurdunud, et omavalitsused enam ei suuda olukorda kontrolli all hoida – riik on meil aga nii õhuke kui pärgamentpaber...

Kuidas teisiti saakski hinnata Kuressaare linnavolikogu liikme Laine Tarvise kauaaegset teravat kriitikat kohaliku ja üleriigilise alkoholipoliitika vastu? Ta ütles: "Alkoholitootjate tehtav reklaam on kahjuks mõeldud eeskätt lastele ja noortele, sest nn vanadele tegijatele ei ole ju reklaami vaja enam. Eriti halb on lahjade alkoholi sisaldavate jookide reklaamimine, sest selliste jookide tarbimine soodustab alkoholitarbimise sõltuvuse tekkimist." Tagajärg – räägi nagu seinale! Ja neist noortest peavad kasvama riigi- ja autorooli keerajad!

Kuressaare linnavolikogu lükkas suve jooksul alkoholimüügi piirangute kehtestamise juba teist korda edasi (Meie Maa 24. august 2007). Üks põhjendus, miks kell 2 öösel ei saavat alkoholimüüki lõpetada, oli selline: kuna Kuressaares on 70 baari, restorani ja ööklubi, ei jõuta kõiki kontrollida. Nii et – jooge aga 24 tundi ööpäevas edasi ja istuge siis autorooli?!
Kaupluste omanikelt nõutakse alkoholiosakonna eraldamist seinte ja lukustatud uksega. Juhtusin ühel õhtul Tallinnas olema ja läksin vaatama, et kui keeruline seal on, kui kell 20 algab „kuiv aeg". Jalutasin Säästumarketi alkoholijaost vabalt läbi, isegi paela polnud ette tõmmatud – oli ainult silt müügieeskirja kohta. Soovitan saarlastel Tallinna ekskursioonile sõita!

Alkoholiprobleemid saaks lahendada ühtse üleriigilise seadusandlusega, oleks riik vaid veidi vähem „õhuke".


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)