Parem aus kaotaja kui libavõitja

ANTS RUUSMANN,      29. august 2001


Mõõdukate juhtfiguurid püüavad viimasel ajal üha rohkem ja rohkem masseerida Keskerakonna liikmeid ja pooldajaid, väites, et niikaua kui nad jätkavad Savisaarega, on nad igavesed kaotajad. Tõrjutagu vaid Savisaar kõrvale, aga veel parem - tulgu üle Mõõdukate ridadesse. Et siis keskerakondlased võibolla ka võidavad midagi…

Artiklis "Presidendivalimised päästab kompromiss" (Pärnu Postimees 16.august) maalib Mõõdukate peasekretär Tõnu Kõiv verd tarretava pildi sellest, kuidas Edgar Savisaar ja Keskerakond püüavad liimile tõmmata Rahvaliitu ja selle liidreid, suruda nad omavahelises liidus "väiksema venna" rolli. Lisaks sellele pidada Savisaar üle parda heitma Peeter Kreitzbergi ja tõmbama tooli alt Arnold Rüütlil ning hoopis ise presidendiks kandideerima.
Samas kuulutab Kõiv, et "pärast aastatepikkust lüüasaamiste jada /.../ vajab Savisaar mingisugustki võitu, et leevendada erakonna üha teravnevat rahulolematust". Nii on siis Keskerakond üheaegselt nii ohtlik teiste allaneelaja ja üle parda heitja kui ka hale santlaager, kes kerjab mingit poliitilist tulemit. Vägagi mõõdukate moodi - üks lause räägib üht, teine aga sootuks vastupidist.
Pärast Keskerakonna ja Savisaare põhjalikku halvustamist jätkub Kõivul veel ülbust kutsuda Keskerakonda üle olema "päevapoliitilisest kemplemisest" ning koos valitsuskoalitsiooni erakondadega hääletama Riigikogus Mõõdukate presidendikandidaadi Andres Tarandi poolt.
Aitäh Kõivule selle eest, et ta ei nõua, nagu peaksid Keskerakonna fraktsiooni liikmed enne Tarandi poolt hääletamist endale tuhka pähe raputama ja Mõõdukate ees põlvitama.

Häbiväärsed võidud

Mõõdukate juhtfiguurid püüavad viimasel ajal üha rohkem ja rohkem masseerida Keskerakonna liikmeid ja pooldajaid, väites, et niikaua kui nad jätkavad Savisaarega, on nad igavesed kaotajad. Tõrjutagu vaid Savisaar kõrvale, aga veel parem - tuldagu üle Mõõdukate ridadesse. Et siis keskerakondlased võibolla ka võidavad midagi.
Mõõdukate endi võidud, kui neid nii saab nimetada, ei tekita keskerakondlastes paraku mingit kadedust.
Kuidas saaks näiteks kadestada kolhooside ja sovhooside kiiruputamist Mart Laari esimese valitsuse ajal mõõdukatest põllumajandusministrite juhtimisel? Asemele pidid nende väitel tulema õitsvad talud. Miks neid talusid praegu nii vähe on?
Ka Laari teises valitsuses said Mõõdukad põllumajanduse juhtimise endale. Aga kus on võidud, mida kadestada?
Veel vähem äratab kadedust Mõõdukast majandusminister Mihkel Pärnoja, kes elektrijaamade parseldamisega on ära teeninud üldrahvaliku pahameele. Seda laadi "võitude jada" on Mõõdukail nii suur, et väärib eraldi artiklit.

Sirge selg ajab vihale

Keskerakond on küll valmis ausateks kompromissideks, kuid ei hakka sulaspartneriks üheski koalitsioonis. Keskerakonna nimel ja kätega ei saa ajada sotsiaalpoliitikat, mis ei püüaks leevendada vaesust, vähendada tööpuudust ega aidata lastega peresid.
Savisaare vastased rõhutavad väsimatult, et ta tahtvat vaid võimu ja olevat selle nimel valmis kõigeks. See on laim. Iseenda mahasalgamise ja oma valijate huvide reetmise hinnaga võinuks Savisaar ammu ministriks saada või mõnele muule kõrgele kohale tõusta. Seni pole keegi suutnud teda ära osta või sulaseks muuta ning seda ei sünni ka tulevikus.
Ent näib, et just see ajabki oponente vihale...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)