Jaspar, Kaspar, Joonatan!

Oskar Koljal,      24. oktoober 2001


Jaspar, Kaspar, Joonatan olid Kardemoni linnas populaarsed mehed. Algul punnitasid igat moodi, aga kuulsust ei tulnud ja ilma tööta elamine oli ka keeruline. Siis aga hakkasid röövliteks ja kuulsus tuligi.
Meilgi tuttav lugu. Eesti külamehed on küll nõudnud, küll käinud seadusandjaid ja riigimehi palumas, aga nende elujärje parandamiseks midagi ette ei võeta. Viisid isegi sea Riigikogu ette kingituseks, aga vist jäi väheseks ja sellest ei tulnud midagi head.
Kui välismaalt abi saadakse, siis läheb seegi kontoritesse ekskursioonide korraldamiseks või ärimeestele ja ettevõtjatele. Kui vaene talueit kasvatab paar pangetäit ilusaid porgandeid, et kohvi ostmiseks raha saada, siis nõuavad kümme tähtsat ametnikku kahhelkivist hoiuruume ja tuhandet paberit, enne kui müüa lubavad. Loomatapu loast ma ei räägigi, seda ei saagi saama.
Tööga rikkaks ei saa. Ei saa maal tihti ka kõhtu täis. Tööga kuulsaks saab kõige vähem!
Aga vennad Voitkad on väikese riigi uhkus - kõige kuulsamad mehed, nagu rahvuskangelased. Neist vändatakse filmigi.
Kui juba filmidest rääkida, siis iga päev võid valida vähemasti kümne ameerika tagaajamist, tapmist ja pommiplahvatust täis filmi vahel. Nii me kasvatame oma rahvast röövliteks. Lugu Jasperist ja Kasparist oli liialt heasüdamlik, et seda lastele uuesti näidata. Vabandust, neid oli ju kolmikliit - Joonatan ikka ka.
Nüüd on populaarsed pilvelõhkujate purustamine ja kättemaksusõda. Naftamiljardär bin Laden, kes ajab asju araabia naftakuningate terroristidest enesetapjate abil, saab varsti sama populaarseks kui Voitka või metanoolimõrvar Sergei, kelle inimõiguste kaitseks juba sõna võetakse.
Üks asi on selge, väikesi ja suuri vargaid ei tohi segi ajada. Väikeste koht on võllas, suurtel ikka tõllas. Vanasti raiuti vargal käsi maha, nüüd tehakse seda tingimisi. Välja arvatud suurerastajad, kes teevad oma tegusid väljamaa heategijate rõõmuks.
Eduard Vilde kirjutas vanasti väga värvikalt ühest rahvuslasest, kes ülipüüdlikult teenis suuri isandaid käpuli ja kõhuli. Nüüd pole selles midagi uut märgata. Antakse ära poolmuidu elektrijaamad, kingitakse kauba peale põlevkivivarud, koondatakse tuhandeid töölisi, hinnatakse varasid alla, tõstetakse vaese tarbija rõõmuks nii püüdlikult elektri hinda, et ei jõuta uuele hinnalisandile mõistlikku nimegi välja mõelda.
Kõige vaesemale maamehele on pandud niisugused tõkked ette, et ta ei saa omale hädavajaliku ostu jaoks mingit raha. Ta ei saa piimamannergut puki peale viia, ei tohi siga tappa, ei saa müüa ei porgandeid ega õunu.
Linna töötu ja kodutu visatakse välja isegi ajutisest elupaigast, vaesele pensionärile, keda ei saa kuidagi tema enda ehitatud viletsast elamust välja visata, pannakse niisugune maamaks peale, et ta peab kuuse alla kolima.
Kõige vaesem riik oli ainus, kes tegi suuremeelse kingituse suurtele rikastele, muutes ära ettevõtluse tulumaksu. Rahvale sokutati selle katteks kaela kaudsed hinnatõusud, kõigi eluasemekulude kaudu. Rikkad lubasid luua uusi töökohti, kuid koondasid tuhandeid vanu töökohti. Vaestele soovitatakse jätkuvalt kartulikoori süüa.
Väljapääs on üksainumas. Selle näitas kätte nii meie oma kui Kaspari Jaspari ja Joonatani kolmikliit. Tuleks hakata röövliteks, elad ära ja saad populaarseks pealegi. Võibolla näitab sind popp telesaade, või tehakse sinuga muud kino!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)