Uusmaasaajate saatus

Nendega minul kokkupuudet ei olnud, küll aga mu kooliõel, kes meile teadmata põhjustel puudus kaua aega koolist.

Ta oli haigestunud radikuliiti ja pidi voodis lamama. Ühel õhtul tormanud nende tuppa naabripoiss, jooksu pealt hüüdes: „Metsavennad tulevad teid tapma!“ Sest see perekond oli uusmaasaaja.

Oli pime hilissügisene õhtu. Pereisa paiskas aeda viiva akna lahti, käsutas „Kõik minu järele!“ ja hüppas aknast välja. Kooliõe väikevend järgnes isale. Ähmiga isa unustas, et tütar on liikumisvõimetu. Ema istus tütre voodiservale ja ütles: „Mina ei lähe kuhugi – kui tapavad, siis sureme koos.“ Seda kuuldes kargas haige voodist välja ja järgnes isale. Pere veetis öö naabrite juures.

Järgmisel päeval korraldati metsavendadele haarang, aga millega see lõppes, ei mäleta. Nüüd peetakse haarangust osavõtjaid kurjategijateks.

Aga kooliõde sai radikuliidist paugupealt terveks.

Peaminister Mart Laar sõitis mööda maailma ringi ja rääkis Eesti metsavendadest kui kangelastest ning kahetses, et neil ei olnud oma vormiriietust ja võitluslippu. Kui relvastatud jõuk hiilib ööpimeduse varjus mõnda maamaja sisse piirama ja pahaaimamatut pererahvast tapma, siis see ei ole kangelastegu! Kangelane on see, kes riskeerib oma eluga. Meie, kes elasime sellel ajal ja olime olnud nende sündmuste tunnistajad, teadsime, et metsavendi hakatakse idealiseerima ja neile ausambaid püstitama, kui kaasaegsete põlvkond on kadunud – neid on nüüd tõesti väga vähe veel elus. Ja ongi käes aeg, kus nende auks peetakse kõnesid ja püstitatakse sambaid.

Mäletan, et neid kutsuti üles metsast välja tulema ja rahumeelsele tööle asuma. Ei oska öelda, kui palju oli neid, kes seda kutset järgisid. Metsavendade rünnakute alla sattusid sageli kauplused – millestki tuli ju elatuda.

Välja arvatud minu isiklikud mälestused juhtunust, on siinkäsitletud teemad kunagi meediast läbi käinud, aga meie inimestel on mälu ju lühike. Usun, et lugeja saab siinkirjutatu põhjal teha õigeid järeldusi.

E. AASMÄE Harjumaalt

Jaga |