Mõni praegune kätega vehkiv nn vabadusvõitleja, endine poliitvang ei pea sugugi patuks jätkuvat kokkuelamist värvivahetanud punastega. Kust läheb sellisel juhul rindejoon?
Kui keegi seletaks ära, miks postsovetliku Eesti massiteabes ei taheta kuuldagi mõistetest 'vastupanuvõitleja', 'vastupanuliikumine', 'la Resistance' - nagu see oli teistes okupeeritud riikides? Ikka kostab see endisaegne joru "rasketest aegadest", "vabaks laulmisest", "iseseisvuse taastamisest", "stalinismiohvrite mälestamisest", "uutest võimalustest" jne. Kas ei sunni seesugune tendentslikkus meil praegu valitseva olukorra üle senisest põhjalikumalt järele mõtlema?
MART NIKLUS, Tartu |