Milleks püsida suremises Euroopas esikohal?

LEONHARD ÕUNAPUU,      10. oktoober 2007


Seda mitmeti delikaatset teemat käsitlema asudes tuleb esmalt mõelda asjaolule, et oleme tule ja mõõga abil ainujumalasse uskuma sunnitud rahvas. Aegade jooksul võtsime tõeliselt omaks üksnes mõned usuga seotud rituaalid, olles seega nii käitumiselt kui ka hingelaadilt ühed ebareligioossemad inimesed Euroopas ning kanname endas kauge mineviku hirmsaid läbielamusi.

Muu hulgas kinnitab seda ebausukommete austamine veel 1930-40ndail aastail, mil kõikjal kõneldi külanõidadest, kel oli nn paha silm. Kui selline isik pääses naabri lauta, jäid loomad haigeks. See iseäralik nähe oli põhiliselt seotud sigade nakatumisega punataudi. Loomade paranemise kiirendamiseks tuli neid suitsutada – selleks pandi pannile kärssama triivistükk (riideräbal) ja kõigil apteekides müügil olnud juudasitt (too aine – asföötidavaik – oli minevikus islamimaades tuntud kui seedetegevust parandav ravim).

Rumal oleks naeruvääristada aastatuhandete jooksul kinnistunud kogemusi. Eestis toodi saunas ilmavalgusse uus inimtaim ja vanur tegi saunalaval viimse hingetõmbe. Ühe pere kasutuses olev saun ei põhjustanud nakatumist, ei Läänes hirmu tekitava haiglabakteri läbi ega muul moel. Riigi taasiseseisvumisel paraku kujunes end üdini euroopalikeks pidavate võimurite soosingut nautivate ülekoolitatud sanitaartohtrite esimeseks sammuks pealinna saunade sulgemine. Imestada pole midagi, sest ka toasoojuse nautimisele löödi käega ning metsarikkal Eestimaal alustati küttepuidu müümist n-ö liitriviisi.

Ärgem piirakem miljonäride lisandumist!

Vandenõulased keelasid selleks isegi adoonise kui iidse rahvaravimi, samuti ka lihtsate reumarohtude müügi. Teie tarvitage euroravimeid, mis on kõikjal kättesaadavad, sest meil on suhteliselt kümme korda rohkem apteeke kui mujal Euroopas; pealegi toimub paranemine enamikul juhtudel iseenesest. Kahjuks tuleb nõrganärvilisi hoiatada kümne tuhande gripiravimiga silmitsi sattumise eest!

Meist paljude jaoks on selge tervishoiusüsteemi jõuetus ja abivajajate kohtlemine vettinud puunottidena. Ent halisemisest pole tulu, sest see ei langeta haudaminekutempot. Massiliselt haigestuvad vähktõppe alla kolmekümnesed naised ja samaealisi mehi tabavad südamehädad. Tohutult on laienenud masendushoogude esinemus. Raske uskuda, et need kõik on raukuse ilmingud!

Otsigem väljapääsu!

Soovimata kalduda fatalismisohu, oleme siinkohal sunnitud välja ütlema ääretult ebameeldiva tõe: kõik meie mehed surevad eesnäärmetõppe, kui mõni muu haigus neid varem ära ei vii! Samas varitseb oht, et seda tasase loomuga pahategijat kirurginoaga puudutades muutub ta metsaliseks.

Need üldtuntud faktid sundisid Eesti üht eakate meestohtrite gruppi küsimusele kainelt mõtlema. Samal ajal kuuldus allasurutud häälel: kas suudame lõpuni säilitada meeleselgust ja kuidas täita endi hõrenevaid ridu? Selles polnud aga resigneerunult alistumise tooni.

Ettevõtlikele tuleb fortuuna sageli appi – ühel ilusal päeval lubas punavõim turistidel ja omastele küllasõitnuil tuua Eestisse tehnikakirjandust ja laboriseadmeid. See tähendas võimalust hüpata rajale, mida olid kõndinud suurtohtrid Paldrock, Puusepp ja Seppo. (Muuseas, Stalin keeldus Seppole Punatähe ordenit andmast, sest ta oli ravinud vastavalt rahvusvahelisele konventsioonile võrdselt nii omi kui ka haavatud vaenlasi. Eestis aga vihati Seppot sellepärast, et ta ei sallinud enese ümber tüütuid käpardeid; temanimeline kliinik aga likvideeriti. Seppo ingliskeelne peateos on tänini tõlkimata, kuid nüüd anti isegi vene keeles välja tema teaduslike tööde kogumik.)

Eestis uuemal ajal ei sallita tõsiteadust

Ärksamate mõtetega tõeteenimise põhjalikkust peegeldab asjaolu, et peeti silmas Jaapanis tehtava uurimistöö taset, samas aga täheldati kõige muu kõrval hallipäistel kolhoositraktoristidel eesnäärmehädade mitteesinemist – nemad põdesid igapäevasemaid tõbesid.

Lõpuks pöörduti otsustunult tervisehädade ulgumerel ulpimas olnud uurimissuunale. Teema polnud üldse kohane lihtsameelsetele soomlastele, kes näiteks hõiskasid Eestist saadud olematu AIDS-vaktsiini üle. Tohtreid jäi salamisi piinama puuetega isendite arvu pidev suurenemine (eestlastel nüüd juba üle kümne protsendi), mida mõni tõlgitses arstide võhiklikkuse näitajana. Kuidas aga muuta emaihust alguse saanud eurokeemia ehk „proosit, petrooleum!" mõju, mis põhjustab noorte arstide hulgas intuitiivsuse vaeguse, ka varajase suremise? Küsimused aga vaibusid selleks ajaks, kui katsed tõestasid eesnäärme vohamist pärssiva raviainega sihile jõudmist. Seega oli Looja aidanud meid samapalju või enamgi kui oli Kalifornia indiaanlastele sabalpalmi kinkimine.

Kas nimetada tohtrite järgnenud püüdlusi epiloogiks või tragikomöödiaks, sest nüüd kujunes põhiküsimuseks ravimi tootmisse juurutaja leidmine? Aastakümneid tagasi loodud ettevõttest „Ephag" oli nüüdseks järele jäänud sekretär, kes oskas ladusalt deklareerida: „Sellise probleemiga tegelemiseks puudub meil huvi!"

Tarvis on kiiret lahendust

Kui õige pöörduks paljude eestlaste unelmatemaa USA poole? Ainult et keegi pole kokku lugenud, kuipalju seal külmutatuna juba vedeleb sedalaadi ideid. Tegelik olukord nõudis kiiret lahendust, sest vanakesed olid teotsemishoogu sattunult pillanud siia-sinna oma matuserahad. Vast leiab viimases hädas abi lähedasest Rootsist? Rootslased olid kord tundnud tõsist huvi sellegi vastu, kuidas oli võimalik, et kurva lõpuga günekoloogi dr. Kuusiku poolt opereeritud patsiendid elavad aastakümneid pärast teda. Leidmata jäi meie meestel samal ajal Märjamaa kandis üksinduses elanud ja surnud ätt, kes suutis ravida allergianähteid, tehes põlisintelligentsi hulka kuulujana seda rahalist tasu nõudmata – õnnetutele perekondadele kaasa tundes.

Kõnealuste vanakeste draama lõpule lähenemisel polnud nende arusaamades märgata üksmeele saavutamist, vaid hoopiski erimeelsuste järsenemist. Isegi selle peale ei irvitatud, et tulevased Rootsi riigikaitsjad, kes praegu üheksa-aastastena joosta ei oska, muutuvad Tshetsheenias võidelnutega ühismanöövreid korraldades iseeneslikult sangarlikuks. Jaa, aina kiiremaks muutus meenutuste tagasikäik. Mäherdusi varje aga heitsid 70 aastat tagasi toimunud sündmused? Sellal pääses Rootsis valla propaganda, et Baltimaad pole suutelised end valitsema ja selleks tuleb need anda N.Liidu haldusesse. Järgmiseks tunnustas Rootsi ainsa riigina maailmas nende kuulumist N. Liidu koosseisu. Ometi oli näiteks Eesti end peamiselt lihaste jõul üles töötanud mandri paremate hulka. Nobeli laureaadi Miloszi sõnul elati Euroopas sellal veel mõnel pool peeruvalgel! Kõige meeletumana aga näis tahtmine paadipõgenikud N. Liitu tagasi lähetada. Igal juhul saadeti eesti teadlased talveks metsatööle. Seejärel algaski eestlaste põgenemine Kanadasse ja USA-sse, vahel isegi meresõidukõlbmatutel laevukestel.

Niipalju meeste süngeist mõtteavaldusist, mis puudutavad Rootsi jälke tegusid viimase sõja ajal. Kerkisid üles

uued erutavad küsimused...

Miks etendab Rootsi meile ikka veel komejante? Sel puhul mõtleme meditsiiniteenuste jõhkrale göteborglikule ümberkorraldusele.

Selletaoliste gigantsete sigatsemiste kasvõi üsnagi tühiseid tagajärgi analüüsides hakkas viimastel kuudel raugema vanakeste vaimustus oma põhjalikult kontrollitud saavutuse üle. Taas kerkis esile tuttav küsimus: miks peame end nii rängalt vaevama?

Sellele andis lõpliku, aga sõnastamatuks jääva vastuse huupi ette võetud käik Rahumäe ja Kloostrimetsa kalmistule. Seal ei silmitsetud tummalt mitte ainult vähemalt sada meest Siberi-sõidust päästnud kangelasliku arsti Bertha Vilhelmsoni hooldamata hauaküngast, vaid küsiti endamisi: kas praegune rahvusvaheline meeste ja naiste võrdõiguslikkusest lällamine ikka täielikult asendab igapäevaste praktiliste kohustuste täitmist lähikondsete ees? Ühe kolleegi haual kasvanud hõbekuusk oli värskele miljonärile jõulupuuks maha saetud. Omaaegsest kaastudengist kirjaniku tütre kääbas oli idiootselt pikipidi poolitatud, et võõra isiku matmiseks ruumi teha.

Kalmistute töötajad kiitsid üksmeelselt heaks lühiaegse pealematmiskeelu, sest vallad loovutavat maad ainult padrikute kasvatamiseks. Eestis tapatööd tegemas käinud muulaste matmispaiku ei tohi puutuda – vastavalt loosungile "Surnutega ei sõdita!".

Nonde päevade muljed olid väga vastuolulised ja neid saatsid sügavad ohked. Võimatu oli uskuda, et kunagi oli sellel maal patenteeritud leiutiste suhtarv võrdne Saksamaa omaga, aga nüüd peame eeskätt alateadvuses hellitama õhulisi lootusi.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)