Raimonds Vējonis ja Aadu Must ajavad Balti asja

Raimonds Vējonise valimine Läti Vabariigi presidendiks tekitas Riigikogu liikmetes rõõmsat elevust – tegemist on vana tuttavaga, keda mäletatakse hästi kui Balti Assamblee Läti delegatsiooni juhti ja hiljutist presidenti. Uue sümpaatse sumina tekitas teade vastse presidendi esimesest välisvisiidist Eestisse – kolleegid Riigikogust on täis ootust, et kahe naaberriigi suhted peaksid minema tõusuteele.

8. juulil ametisse astunud ja 9. juulil Eestit väisanud Läti president Raimonds (eestipäraselt Raimond) Vējonis lõpetas 1989. aastal Läti Ülikooli bioloogina. 1994. a sai ta Tartu sõpruslinnas Tamperes hüdroloogia inseneri diplomi. 1995. a kaitses Riias magistrikraadi. Bioloogiaõpetajana sai ta pedagoogi ametis olla üsna napilt – 1989. a sai ta oma kodupaiga, Madona keskkonnaameti juhiks ja ülesehitajaks. Alates 2002. a on ta oma riigi tipp-poliitikas. Ta on Läti „roheliste“ ja talurahvapartei juht. Seda arvestades on igati loogiline, et ta poliitiline karjäär algas keskkonnakaitse ministrina ja jätkus kolmes erinevas valitsuses. Peaministrid tulid-läksid, aga Vējonis püsis ikka valitsuses. 2014. a asus ta kaitseministri ametikohale. Tema erakonnal on sõprus- ja koostööleping Eesti Keskerakonnaga.

Balti Assamblee aeg

Raimondi eluloos on periood, mille erinevad teatmeteosed üldreeglina vahele jätavad, sest siis ta ju ei olnud minister. Need on aastad 2011 – 2013. See oli Vējonise jaoks Balti Assamblee aeg. Just sel ajal näitas Raimond ennast Balti riikide koostöö edendajana. Mina tunnen teda just sellest ajast ja ma ei häbene öelda, et meie omavaheline koostöö laabus suurepäraselt ja me saame väga hästi läbi.

Raimond Vējonis on sümpaatne kaaslane. Ta pole pealetükkiv ega valjuhäälne teisi varjutada püüdev tegelane. Ometi on ta seltskonnas tähelepanu keskmes. Küllap aitab sellele kaasa soliidne käitumisstiil ja autoriteetne välimus – Raimond on pikk ja laiaõlgne mees. Kaasa aitab ka mõnus ja lahe esinemislaad ning hea huumorimeel. Ta pole kirglik miitingute kõnemees, aga puldist räägib elavalt ja ilmekalt. Vahel, ja pigem väikeses seltskonnas, avaneb ta siiski ka kirgliku vaidlejana.

Balti Assamblee töökohtumistel õppisin Vējonist tundma kui töökat, avalat heatahtlikku töömeest, kes ei pelga kodutööd, oskab argumenteeritult väidelda, leida vajadusel kompromisse ja sõlmida kokkuleppeid. Ühelt poolt on ta ebatavaliselt lihtne ja tagasihoidlik. Teiselt poolt, kui see puudutab tööd, aga visa, julge, kannatlik ja järjekindel.

Meenub tüüpiline juhtum Balti Assamblee presiidiumi koosolekult, kus president koos enamuse liikmetega olid ühel meelel mingi mitte just eriti õnnestunud ettepaneku tagasilükkamisel ja kellelgi ei olnud kahtlust, et see ettepanek ka maha hääletatakse. Aga Vējonis koosoleku juhatajana jätkas asja selgitamist – seni, kuni ettepaneku esitaja samuti arvas, et see vist tõesti ei olnud kõige targem mõte, ja võttis oma ettepaneku tagasi.

Mulle jättis väga sümpaatse mulje ka see, et Vējonis ei häbene mõnikord ka oma kahtlusi ja kõhklusi välja näidata. „Ma ei teagi, mis me peame selle asjaga peale hakkama …“, alustas ta üht oma sõnavõttu. Otsus polnud tema jaoks küps, aga ta ei hakanud sellepärast veel „udutama“, nagu seda poliitikute puhul tihti näeme. Järgnes rahulik analüüs – argumendid poolt ja argumendid vastu. Raimond kuulub nende meeste hulka, kes ei arva, et nad on juba liiga targad, ta ei väsi õppimast. Teadagi, ta on hästi kursis keskkonnakaitse ja kaitsepoliitika küsimustega, kuid oluline on lisada, et ametisse astuv president on kodus ka kiiresti arenevas IT valdkonnas.

Praegu on presidendi kodu Ogres, umbes 36 km Riiast. Läti ajakirjanduse andmetel kaalub ta presidendi residentsi kolimist, mis asub Pärnu sõpruslinnas Jurmalas. Muidu ei koliks, aga presidendi turvamisega seotud kulutused minevat presidendi kantselei andmetel muidu oluliselt suuremaks.

Balti mõõde ja Skandinaavia eeskujud

Nii keskkonna- kui ka kaitseministrina pidas Vējonis oluliseks tihedaid kontakte Eestiga. On ju just keskkonna- kui ka kaitseküsimustes lähinaabrid igas mõttes kõige lähemal! Eesti asjadega on Raimond üsna hästi kursis. Teab, kes on kes Eesti poliitikas. Aga teab ka lõbusamaid kilde.

Mäletan, kui 2013. aasta suvel läks meil jutt Suure Munamäe kõrguse mõõtmisele. Nooruses, kui Raimond töötas Madona keskkonnaameti juhina, jäi tema „valdustesse“ Baltimaade kõrguselt „napilt teine“ tipp – 311,9 meetrit üle merepinna ulatuv Gaiziņkalns (Gaiziņš) mägi. Naljaga pooleks arutasime vana „rivaliteeti“. Eesti ajalehtedest oli just äsja läbi käinud, et uute mõõtmiste kohaselt polegi Suur Munamägi enam 318 või kõigest 317,4 m kõrgune (või ka number 316,2). Raimondil oli nägu naerul, kui rääkis eelmise sajandi algupoolest pärinevat lugu, kus läti tudengid, labidad kaasas, sõitnud eestlaste Munamäge Gaiziņkalnsi mäest madalamaks kaevama. Aga vist ikka ei kaevanud.

Balti Assamblees oli Balti koostöö, selle head ja vead keskne teema. Ikka ja jälle püüdsime mõõtu võtta Põhjamaade koostööst, Põhjamaade Nõukogu tegevusest. 2013. a oktoobri lõpul olime Oslos, Põhjamaade Nõukogu aastakoosolekul. Kaunis „vananaiste suvi“ ahvatles veel hilisel õhtutunnil linna hulkuma. Jope juba seljas, klõpsasin uudishimust veel televiisori pulti ja – hüvasti jalutuskäik! Esmalt köitis mind arutelu, miks ameeriklastest liitlastel oli vaja norralaste ja isegi kuninga telefonikõnesid salaja pealt kuulata. Veel põnevam oli intervjuude seeria kohe-kohe jagamisele tulevatest Põhjamaade Nõukogu kultuuripreemiatest. Küsitleti inimesi tänaval ja – üllatus-üllatus – valdav osa kaamera ette sattunuist rääkis elavalt nii Rootsi, Soome, Taani kui Norra filmikunstist. Ka kirjandusest ja heliloomingust.

Mis selles erilist on? On ikka: uurisin Eestis asjatundjatelt, kes 2012. a Balti Assamblee kirjanduspreemia sai. „Üks lätlane“, oli kiire vastus. „Nime ei mäleta, aga lõpus oli „s“ täht“. Küllap oligi, lätlastel (ja nende hulgas Aivars Kļavisel) ju ongi sellised nimed. Analoogilisi näiteid on palju, võrdlus ikka meie kahjuks.

Põhjamaade poliitikas on erilisel kohal suhted lähinaabritega. Usutakse, et just see loob kõige enam sünergiat – nii majandustulu kui hariduslikku, kultuurilist ja ökoloogilist edenemist. Väga tähtsal kohal on parlamentide vaheline koostöö. Põhjamaade Nõukogu aastakoosolekutel pommitavad parlamendisaadikud oma küsimustega mitte ainult enda, vaid ka teise Põhjala riigi ministrit. Eesti parlamendipoliitikute püüdlused kahe viimase Riigikogu koosseisu ajal on olnud pigem vastupidised. Kui naabritest juttu tuleb, räägime palju Venemaast, püüdleme Põhjalasse, aga oma naabrid Baltikumis unustame pigem ära. Sümptomaatiline on, et Riigikogu eelmine koosseis püüdis iga hinna eest kärpida just Balti Assamblee eelarvet, et saaks rohkem „päris välismaal“, näiteks kusagil Nicaraguas, asja ajamas käia.
Sõime samal õhtul, ikka seal Norras, koos Läti ja Leedu delegatsiooniga õhtust. Paratamatult läks jutt ülalnimetatud võrdluste juurde. Raimond meenutas oma õpinguaega Soomes ja näitas, et oli ennast ka Põhjamaade oludega kursis hoidnud. Vējonis ja Reirs (Jānis Reirs, tollane Läti delegatsiooni asejuht, praegune rahandusminister) arvasid, et rumal oleks püüda Põhjamaade mudelit mehaaniliselt korrata, aga õppida sellest saab.

Oleme Vējonisega kohtunud ka väljaspool assamblee asjaajamist, näiteks mind Riiga viinud arhiiviretke ajal. 2013. a, pärast Eesti kohalikke valimisi, lahkusin Riigikogust ja langesin automaatselt välja ka Balti Assamblee presiidiumist. Aasta lõpul Riias Balti Assamblee korralisel istungjärgul osalesin kui presiidiumi „emeriitliige“, Balti Assamblee presidendi Rimonds Vējonise kutsutud külalisena. Järgmisel korral helistasin talle Rail Baltica ja Tartu raudteeühenduse pärast. Küsisin, kas ta saaks mulle korraldada kohtumise Läti transpordiministeeriumis, sest Tartu Linnavolikogu on huvitatud, mida Läti valitsus Riia–Tartu raudtee plaanidest arvab. Lubas korraldada. Korraldas. Tartu–Riia raudtee plaane pidas väga oluliseks. Jutu lõppu teatas: „Mina ei ole ka enam parlamendis, olen nüüd kaitseminister. Aprillis tulen Tartusse, Balti kaitsekolledžisse“.

Killuke Balti koostöö ajaloost

Võrreldes Põhjalaga on Balti riikide koostöö pahatihti leige ja formaalne. Asi pole üldse selles, et oleme vahel üksteise anekdootide kangelased. Põhjamaades on samuti. Need anekdoodid, mida 60 aastat tagasi Rootsis norralaste kohta räägiti, käibisid veel mäletataval ajal ka Eestis, aga norralaste asemel olid meil peategelasteks soomlased, lätlaste lugudes olid „põdra“ rollis juba eestlased. Kõikide maade suulises traditsioonis valitseb hämmastavalt üksmeelne arusaam, et meie oleme normaalsed ja teised just niivõrd ebanormaalsed, kuivõrd teistsugused nad meist on.

Lehitsedes internetis Eesti ajalehti näeme, et Balti koostöö vajadusest on päris palju kirjutatud. Taavi Veskimägi, Pekka Erelt, Indrek Grigor ja Šelda Puķīte on vaid mõned nimed, kes seda teemat tõstatanud. Kirjutatut tegeliku eluga võrreldes näeme, et oleme nagu koolipoisid, kes on koolitükid küll kenasti ära õppinud, nende praktikasse rakendamiseks pole meil mõnikord viitsimist.

Balti Assamblee sõitudel rääkisime paaril korral Balti koostöö ajaloost. Kolleegid kuulasid mind mõnikord üsna kannatlikult ja andsid mulle hüüdnimeks „Pan professor“. Tunnen, et pean üht jutuks olnud ajalookildu siin põgusalt kordama. Kolleegid kannatasid välja, ehk kannatab lugeja ka.

Leidsin nimelt Venemaa Ajalooarhiivist ühe 1870. aastatest pärineva Balti kubermangude korraldust käsitleva dokumendi, milles kritiseeriti „Balti maariiki“ ja kahtlustati Balti separatismi. Siseministriks oli siis kindral Aleksandr Timašov. Tema kirja lõpus oli põnev lause: Tee Riiast Tallinnasse peab käima läbi Peterburi. Arvatavasti ei olnud sellel lausel mitte midagi ühist teedeehitusega, vaid selles väljendus poliitiline tegevuskava.

Too Timašovi uhke idee elas edasi ka siis, kui impeeriumit nimetati juba Nõukogude Liiduks –  näiteks 1930ndatel, mil tulusate transiidilepingutega manipuleerides Eesti ja Läti vahele kiilu püüti lüüa. Ja pahatihti üsna edukalt. Kunagi noore õppejõuna stažeerisin terve semestri Riias, istusin arhiivis, käisin õhtul kinos. Pärast, Tartu ülikooli juubeli ajal sattusin ninapidi kokku ühe tollase ENSV kõrge ametnikuga ja püüdsin oma silmaringi avarust demonstreerida avaldusega, et Eestis tuleks rohkem Läti kinoringvaateid näidata – meil päris palju ühist. Vestluskaaslane vaatas mind isaliku heatahtlikult-kahtlustava pilguga ning teatas: Noormees, jätke meelde, et tee Riiast Tallinnasse käib läbi Moskva. 1982. aastal oli Timašovi doktriin vist veel täies elujõus?

Eesti ja Läti ajalugu on paljuski kulgenud samades rööbastes. Olime kaua ühe ja sama impeeriumi võimu all. Hädaolukordades on meie rahvad edukalt koostööd teinud. Mäletame Vabadussõda. Ja II Maailmasõja järgset pagulust. Olen ka ise kirjutanud, kuidas II Maailmasõja järgsel Saksamaal jõuti isegi Balti riikide ühiste postmarkide käibesse toomiseni. Me kõik tunneme uhkust Balti keti üle. Oma pisuke roll oli 1991. a Stockholmis tegevust alustanud Balti infokontoritel ja nende koostööl – Eesti ja Läti bürood asusid lausa ühe ja sama suure büroo eri tubades. Timašovile sellised asjad ei oleks meeldinud.

Milliseks kujuneb Läti presidendi poliitika?

Naastes vastse Läti Vabariigi presidendi eluloo juurde, ei saa mööda kuumast teemast – tema „vene juurtest“. Raimondi sünnikoht on Pihkva oblast. Ta ise jutustas, et sellest mõneti juhuslikust asjaolust on avaldatud suuri ajakirjanduslikke liialdusi. Isa võetud sõjaväkke, teeninud Pihkva kandis. Ema (rahvuselt, jah, venelanna) üritanud enne poja sündi mehel külas käia, sest väikese lapsega on ju raske reisida. Aga kas polnud arvestused päris täpsed või oli Raimondil komme vahetevahel rutata, poiss sündiski Pihkvas ära.

Vene keelt räägib Raimond tõesti hästi, kuigi minu arust kerge aktsendiga (lapsepõlves oli kodune keel läti keel). Oma ema ja tema rahvust ei ole Raimond häbenenud, vaid teatab avala naeratuse saatel, et ilmselt just venelannast emalt on ta pärinud oma avatud iseloomu.

Aktuaalne on Vene küsimus. Venekeelses meedias põimusid Vējonisest rääkides kaks suhtumist. Ühelt poolt armastati korrata, et tulevane president on sündinud Pihkvas ning tal on ema poolt ikkagi vene juured. Märgiti, et tema enda sõnul on ametisse astuv president avatud dialoogiks Venemaaga.

Aga hoopis enam rõhutati tema häid suhteid NATO ringkondadega ning seda, et just kaitseminister Vējonise ajal tõhustus oluliselt Läti koostöö NATO-ga, toodi Lätti USA väeüksus, väidetavalt mitte ainult „korraks vaid“. Just tema pidas läbirääkimisi Lätile „Stinger“ rakettide ostmise üle, esines initsiatiiviga kasvatada Läti relvajõudude isikkoosseisu 5000-lt 7000-ni, kritiseeris teravalt Vene agressiooni Ukrainas ja esines Venemaa vastaste sanktsioonide nõrgendamise vastu.

Läti riigikaitse tugevdamine oli ja on jätkuvalt Vējonise üks prioriteet. Ta teeb seda järjekindlalt ja süstemaatiliselt, laskumata venevastasesse hüsteeriasse. Kui Lätis tekkis idee jagada rahvale (pigem propagandistliku kui rakendusliku väärtusega) trükist, kuidas käituda Venemaaga sõja puhkemise korral, oli kaitseminister selle vastu.

Läti kolleegid väidavad, et inimestele Vējonis meeldib. Tal on head eeldused saada mitte ainult heaks, vaid ka armastatud presidendiks, sest ta on mees rahva seast. Ka ministrina armastas ta nädalavahetustel turul käia. Ta on tuntud kui korralik perekonnaisa – naine on pedagoog ning neil on kaks poega. Oma poliitilisele pikaealisusele vaatamata pole ta seotud skandaalidega ega mingite kohtuasjadega. Majanduslikus mõttes loetakse teda „keskmikuks“ – vastavalt tuludeklaratsioonile on tal umbes 90 000 eurone pangaarve. Vējonis on öelnud, et tema prioriteediks presidendi ametis saavad rahvuslik ühtsus ja eneseuhkus, patriotism ja sotsiaalne õiglus.

Vanad kolleegid Balti Assambleest õnnitlevad Raimond Vējonist Läti Vabariigi presidendi ametisse astumise puhul!

Jaga |