Ülemaailmne kriminoloogia kongress Barcelonas

20.–25. juulil toimus Barcelonas ülemaailmne XV kriminoloogia kongress „Kuritegevus ja kriminoloogia: teaduslik uurimistöö”. Kriminoloogia on arvatavasti sügavaim sotsioloogiasse puutuv teadus, mis uurib õigusvastase käitumise (kuritegevuse) põhjusi. 

Ava- ja plenaaristungid peeti Ramón Lullu (Raimondus Lullus – 1235–1315, hispaania teoloog ja filosoof) ülikooli (asut 1968) konverentsisaalis, sektsioonid töötasid Barcelona ülikooli õigusteaduskonnas. Kongress lõpetati Barcelona ülikooli (asut 1450) suursuguse peahoone aulas.

Kongress jagunes kolmeks alateemaks: A – rahvusvaheline kuritegevus (organiseeritud kuritegevus, finantskuritegevus, terrorism ja narkootikumidega kaubitsemine). B – kuritegevus linnades, eriti pealinnades (metropolides). C – viktimoloogiaga seonduvad küsimused (kriminoloogia üks haru, mis uurib õigusrikkumistes kannatanute, ametliku kriminaalstatistika õigsuse ja õiguskaitsetalituste õiguspärase töö probleeme).

Ettekannetega esinesid teadlased kogu maailmast (u 350 ettekannet). Töökeeled olid hispaania, inglise, prantsuse ja kataloonia keel. Kongressi ajal anti välja 755leheküljeline kogumik ettekannete teesidega. Väga tagasihoidlikult olid esindatud Põhja- ja Ida-Euroopa riigid. Eestit esindas allakirjutanu teemaga „Kuritegevus Tallinnas aastatel 1924–2007”.

Kuritegevus Tallinnas

Ühiskond ehk „tsiviilühiskond”, nagu armastas rääkida suur saksa filosoof Hegel, aga samuti pealinn, on kindla korrastusega, mille tingivad universaalsed seadused. Kuid igas pealinnas toimivad nad erinevalt, läbides unikaalse rahvusliku omapära ja igale rahvale omase kordumatu ajalookogemuse. Iga ajalooline epohh, nagu kirjutas tuntud vene õigusteadlane Lev I. Spiridonov, on eelneva ajajärgu jätk ja seda isegi juhul, kui järgnev epohh tundub olevat eelmise suhtes äärmiselt eitav. Seepärast on tänane õigusrikkumus/kuritegevus paratamatult seotud eilse õigusrikkumuse/kuritegevusega.

Omandisuhted on õigus- ja võimusuhete alus. Nende muutumisega kaasneb uute õigusaktide vastuvõtmine, muutmine ja täiendamine, millest omakorda sõltub ametlik kriminaalstatistika, s.t kuritegevuse dünaamika, struktuur ja tase. Järelikult peegeldavad inimeste elu, tervist ja vara ründavad kuriteod kui õigusvastase tegevuse üks vorm nende toimepaneku aja ja ühiskondliku tootmise aluseid ning ühiskonnaliikmete elutingimusi.

Ülevaate Tallinna õiguskaitsetalitustes aastatel 1924–2007 registreeritud kuritegude arvu muutumisest (ajavahemiku 1940–1962 kohta usaldusväärsed andmed puuduvad) annab joonis. Miks on aegrea alguseks võetud just 1924. aasta? Põhjus on lihtne. Varasema aja kohta puuduvad Tallinna statistika aastaraamatutes andmed õiguskaitsetalitustes registreeritud kuritegude kohta.

Joonisel toodud kuritegevuse kõver näitab esmajoones palgatööliste ja töötute (tavaliselt elanikkonna vaesemad ja keskmised kihid) toime pandud kuritegusid. Seevastu tööandjate, riigiametnike ja omavalitsustöötajate (tavaliselt elanikkonna jõukamad kihid) kuriteod (ametialased ja majanduskuriteod) kriminaalstatistikas pahatihti ei kajastu.

Joonise allkiri. Tallinna õiguskaitsetalitustes registreeritud kuritegude arv ja kuritegevuse tase 100 000 elaniku kohta aastatel 1924–2007.

1963–1991, n-ö „kanoonilisel” Nõukogude ajal, oli Tallinnas registreeritud kuritegude arvukus 4 korda madalam ja kuritegevuse tase 100 000 elaniku kohta isegi 11 korda madalam kui aastatel 1924–1939. (Nii suur erinevus on tingitud sellest, et kui täna elab Tallinnas 400 000 elanikku, siis aastatel 1924–1939 keskmiselt ainult 135 000 elanikku) See on 5 ja 6 korda madalam kui Eesti taasiseseisvuse taastamise aastail (1992–1999) ning vastavalt 8 ja 6 korda madalam kui käesoleva sajandi alguses.

Tallinna ajaloo suurim kuritegude hulk registreeriti 2001. a – 27 280 kuritegu. Nn üleminekuperiood oli klassikaline röövkapitalismi aeg, kui seadused „vaikisid” nagu Vanas-Roomas sõdade aegu, kus tavaliselt rikastuti (tekitati omanike klass) kuritegeliku käitumisega. Neid erinevusi ei saa seletada Nõukogude-aegses miilitsas registreeritud kuritegevuse võimalike moonutustega, mis on omased kõikidele riikidele. Õigusrikkumiste varjamisi uurib kriminoloogia üks haru – viktimoloogia. Tõsi, alates 2002. a on kuritegevus Tallinnas vähenenud.

Nõukogude ajal oli tegemist nivelleerimispoliitikast tuleneva suhteliselt väikese tuluerinevusega ja peaaegu tööpuuduseta ühiskonnaga. Arvatavasti ei olnud ka miilitsa töö halvem taasiseseisvusaja politsei omast, samuti soodustas kuritegude tõhusat avastamist (kuritegude lahendamise määra) totalitaarühiskonnale omane avatus riigi ees.

Kuid Nõukogude ajal kuritegevus ikkagi kasvas. Et see ei olnud kooskõlas valitseva ideoloogiaga, mille kohaselt pidi sotsialismi arenguga kaasnema kuritegevuse vähenemine, kuritegevuse andmed salastati.

Siinkirjutaja nägemus kongressi tööst

Ülemaailmsetel foorumitel ei tulda tavaliselt välja uute ideedega (kui neid ikka oleks!), vaid piirdutakse peamiselt erinevate riikide teadaolevate probleemide akadeemilise (süva)käsitlustega.

Kongressi avakõne pidas Ülemaailmse Kriminoloogide Assotsiatsiooni president Tony Peters (Leuveni Katoliiklik ülikool, Belgia). Plenaaristungil akadeemilise avakõnega esinenud USAs elava inglase David Garlandi (New Yorgi ülikool) ettekande kohta, „Kriminoloogia ainest ja selle tulevikust”, ei saa teha küll etteheiteid, kuid jättis siiski rohkem üliõpilastele mõeldud loengu mulje, mida aga ei saa öelda viimasel plenaaristungil esinenud maailmanimega Ezzat Fattahi (Vancouveri Simon Fraseri ülikool, Kanada) akadeemilise ettekande suhtes, kes küll kokkusurutult, kuid väga loogiliselt oli üles ehitanud oma ettekande kriminoloogiast kui teadusest. Tema teenis ka kõige tugevama aplausi. Samuti oli huvipakkuv Euroopa kriminoloogi Marc Groenhuijseni (Tilburgi ülikool, Holland) ettekanne ÜRO konventsiooni projektist, mis käsitleb kuritegudes kannatanute õiguste jaluleseadmist.

Tõsi, eriti meeldejäävaid muljeid kongressi tööst, teaduslikus mõttes, ei jäänud. Miks? Põhjus on lihtne, olgugi et peaaegu uskumatu. Teadaolevalt on Euroopa ülikoolides õpetatud sajandeid õigusteadust. Õigusteaduskond oli ühtlasi iga klassikalise ülikooli üks neljast kohustuslikust teaduskonnast (usu-, filosoofia- ja arstiteaduskonna kõrval), et ülikool üldse eksisteeriks. Kuid oh häda! Seni ei teata, mida termin ehk oskussõna „õigus” tegelikult, s.t sisuliselt tähendab! Ja siia ongi koer maetud.

Siinkirjutaja arvates ei saa ilma „õiguse” mõiste väljaselgitamiseta astuda ühtegi tõsiteaduslikku sammu ei sotsioloogias ega õigusteaduses, s.h kriminoloogias. Kuni ei teata, mis on termini sisu, ei saa me teada ka kuriteo ja karistuse ning õigusrikkumuse/kuritegevuse sisu, rääkimata sellest, miks on õigusrikkumus/kuritegevus ikkagi sotsiaalne nähtus. Hegeli järgi ei ole kategooria olemine (nt kuritegu ja karistus) veel kategooria tegelikkus, vaid alles esimene ehk vahetu olemine, seepärast on tema reflektsioon alles saamine ja üleminek millekski teiseks (nähtuseks).

Teiste sõnadega, mingi nähtuse vahetu olemine, kasutades Hegeli terminoloogiat, ei ole veel tema enda jaoks olemine. Seepärast on meie praegused arusaamad õigusest, kuriteost ja karistusest ning kuritegevusest vaid näilikkus – ainult nende vormi puudutavad teadmised.

Ja veel. Õigusteaduskondades õpetatakse tavaliselt mitteõigust (s.o õigusvastasust), mitte aga õigust, nagu tavaliselt arvatakse, sest seadusandlikud aktid räägivad valdavalt keeldudest, millest ei tohi üle astuda vastutuse (karistuse) ähvardusel. Allakirjutanu on arvamusel, et selle sajandi algupoole leitakse lahendus nimetatud probleemidele ja antakse tõsiteaduslik seletus inimestevahelistele suhetele (õigussuhetele) kaasaegses, kapitalistlikule tootmissuhtele (omandisuhtele) rajanevas ühiskonnas. 

Lõpetuseks

Barcelona esimene vaatamisväärsus on kahtlemata maailmanimega kataloonia arhitekti Antony Gaudi (1852–1926) imeväärne, alles ehitusjärgus olev Sagrada Familia (Püha Perekonna) kirik, kus ta elas oma elu viimased 16 aastat. Kui ta oli kulutanud kiriku ehitamiseks kogu oma raha, käis ta majast majja raha juurde küsimas. Gaudi hukkus trammiõnnetuses. Pärast õnnetust võeti see trammiliin üles. Ta ise on maetud nimetatud kiriku krüpti.

Kriminoloogia kongress toimub iga viie aasta järel. XVI kongress on 2013. a Jaapanis Kobes.

Jaga |