Ansip kui uus Kalevipoeg ja Pronksiöö kui tema pealahing

Ansip saavutas oma populaarsuse tipu enne 2007. aasta valimisi, mil ta lubas Tallinna kesklinnast ära koristada „nõukogude okupandi" kuju. See lubadus võimaldas tal koguda valimistel rekordilise koguse hääli, mis tagas Reformierakonna võidu.  Siis veel tundus, et Pronkssõduri teemale pannakse pärast valimisi pidurid peale - Eestis pole ju vähe täitmata jäänud valimislubadusi.

Nagu selgus, oli see lootus asjatu. Sama energiliselt, nagu EKP Tartu Rajoonikomitee osakonnajuhataja Ansip 1988. aastal valmistas ette üliõpilaste nõukogudevastase miitingu laialiajamist, alustas peaminister Ansip 2007. aastal ettevalmistusi Pronkssõduri äraviimiseks. Tegutses ta samamoodi, kui 19 aastat tagasi - vahendeid valimata. 1988. aastal ajas ta eestlastele koerad kallale, 2007. aastal peksti venelasi kumminuiadega ning sunniti D-terminalis piinlema.

Samas ei ole see isegi tähtis. Palju tähtsam on, kuidas Eesti meedia, mis põhimõtteliselt peaks peegeldama avalikku arvamust, toetas kompartei funktsionärist marurahvuslaseks muundunud Ansipi tegevust. Nagu 19 aastat tagasi aitas teda seltsimees Mart Kadastik toonasest ajalehest „Edasi", nüüd ajalehest „Postimees" (Loe ka  30.01.2008 Kesknädalas taastrükitud  Mart Kadastiku artiklit „2. veebruar 1988 Tartus", mis ilmus 4.02.1988 „Edasis").

Tänapäevasest  Kadastiku toetavast mainekujundamisest tasub meenutada allkirjata ilmunud kirjutist „Tundmatu vene pätt" „Postimehe" eestikeelses versioonis (PM 28.04.2007). Just sel hetkel tekkis mulje, et eestlased on leidnud endale uue Kalevipoja.

Kalevipoeg on eelkõige tuntud oma rohkete võitude poolest  mitte vähem rohkete vaenlaste üle. Kui arvestada, et Reformipartei on siiani eestlaste hulgas kõige populaarsem erakond, võib arvata, et eesti ühiskond on endale viimaks tõsise vastase leidnud. Ja selleks pole ei majanduskriis, ei tööpuudus ega hindade tõus. Nagu teada, pole uuel Kalevipojal neid „sortse" võita õnnestunud. Kuid suur osa tänulikke eestlasi on nähtavasti valmis need pisiasjad oma kangelasele andestama, kui jutt käib lõplikust võidust peavaenlase üle, kelleks on „tundmatu vene pätt".

ALEKSANDR TŠAPLÕGIN

aleksandr@kesknadal.ee

Jaga |