Jälle üks lõputa lugu

KOIT PIKARO,      13. juuni 2001


Rahvasuu ütleb, et igal asjal on kaks otsa. Vahel aga on raske algust kindlaks teha ja teisalt tuleb seda lõpp-otsa kaua oodata. Samasugune lugu on Eesti tõsielu antikangelase Eerik-Niiles Krossi, rahvusvahelise kelmi Antonio Angotti ja siseministeeriumi juhi Tarmo Looduse ja mitmete ametnikega.

Sissejuhatus: kangelaste esitlemine

Kahjuks ei ole tegemist legendi ega bõliinaga, vaid viimaste aastate tõsieluliste isikutega, nende otsuste ja väljaütlemistega. Lisaks reaalsetele "kangelastele" on olemas nende huvi objekt - Eesti Raudtee ja selle erastamine. Ka võimalikud mängureeglid - Eesti riigi seadused. Meie tegelased neist eriti lugu ei pea, olles seega loomult rohkem valemängijad.

Peategelane: Kross või Angotti?

Kuigi Kesknädala lugejad on laiema silmaringiga kui peaminister Mart Laar, pean kohe täpsustama. Angotti nime all pean silmas Tony Masseid. Esimene nimi on tal passis. Selle nime all mõisteti ta Ameerika Ühendriikides süüdi ning praegu otsivad teda erinevad politseijõud.
Masseina osales ta aktiivselt erastamises, aga samuti avalikel üritustel. Olevat koguni dokumente alla kirjutanud. Vaid meie peaminister ei teadnud 4. juunil Riigikogus, et Massei ja Angotti on üks ja sama isik. Selgus see tema vastusest Riigikogu liikme Sven Mikseri küsimusele.
Meie riigiorganite nõrkusele või teisisõnu läbipaistvusele viitab ka see, et Angotti jõudis Eestist kohe lahkuda, kui tema isiku vastu hakati huvi tundma.
Tuntum meile on muidugi Eerik-Niiles Kross. Tema tuntus on aga kahjuks kurb. Aastaid luurekoordinaatorina töötanud isik peaks olema avalikkusele tundmatu. Tegelikult aga järgnes tema puhul üks skandaal teisele. Seetõttu saab julgelt esitada kindla tunnuse, et Krossi tegevuses oli alati ülekaalukalt mängus omakasu püüd. See ilmnes kohtuvaidlustes elukaaslase ja lihase vennaga, riigi krediitkaardi kasutamisel ja maksumaksja raha kulutamisel oma pere kasutada oleva suvila remondil.
Pisiasjana aga kõlab üks võimalik versioon: Eerik-Niiles Kross pidigi riigi krediitkaarti kasutama, sest American Express on ta ülemaailmselt ebausaldusväärseimaks kliendiks kuulutanud.
Kõige iseloomulikumad on aga Krossi enda sõnad, mis ta väidetavalt öelnud novembris 1999 tollasele piirivalveülemale Tarmo Kõutsile: minule oleks kasulik, kui Angotti üle piiri Eestisse pääseks.
Rõhutada tahaks kahte ülitähtsat asjaolu. Kross kinnitas selliste sõnadega oma isiklikku huvi, seega jätsid teda sügavalt külmaks riigi huvid. Teiseks oli tema telefonitsi antud taotlus ebaseaduslik -- rahvusvahelisel kelmil polnud seaduslikku alust Eestisse sisse saada.

Vastuseta küsimused

Need on küsimused mulle ja paljudele teistele. Püüan kas faktide alusel või tööversioonidena Kesknädalas lähitulevikus neile vastuseid anda.
Samuti on need küsimärgid Siseministeeriumile, kes juba enam kui kolme kuu jooksul pole teenistusalase kontrolliga lõpptulemuseni jõudnud.
Kui juhtub ime ja tänastele küsimustele soovib vastata mõni poliitik, oleks siinse ja mõne järgnevagi loo eesmärk käes.
Täiesti ettevalmistuseta saab kohe aga esitada kümmekond küsimust.
Kelle soovitusel ja ülesandel lülitati Eerik-Niiles Kross Eesti Raudtee nõukogu liikmeks? Millel rajanes minister Toivo Jürgensoni väide (näiteks BNS teade 12.aprillist), et E.-N. Kross on esitanud raudtee erastajate tausta kohta valeandmeid? Kuidas minister vastavalt oma lubadustele laskis seda uurida? Miks ja kelle poolt võeti 19. novembril 1999. a Eesti suursaatkonnas Soomes vastu Antonio Angotti puudulikud dokumendid elamisloa taotlemiseks? Kelle korraldusel vormistati Tallinnas ühe päeva jooksul Angottile elamisluba (26. novembril 1999 saabusid dokumendid käsipostiga kodakondsus- ja migratsiooniametisse ja kohe väljastati kaheaastane elamisluba)? Mis kujul anti elamisluba sel päeval välja ja vahetult kelle kätte? Kas siseminister Loodus ikka saab aru, et luurekoordinaatori telefonikõne ei ole Riigikantselei kutse rahvusvahelisele kelmile? Kes ja millal algatab kriminaalmenetluse Krossi kui oma ametikohta kuritarvitanud kõrge riigiametniku suhtes? Kui palju kordi ja kelle telefonikõnede alusel oli piirivalveülem Tarmo Kõuts andnud alluvatele korraldusi isikuid ebaseaduslikult Eestisse lasta? Miks 14. märtsil k.a. väljendati kodakondsus- ja migratsiooniameti seisukohta noorukese pressiesindaja suu läbi, et Angottile väljastati elamisluba seaduslikult ning ametkondlikku juurdlust selle kohta pole vaja teostada?
Esimese osa kokkuvõtteks võiks korrata Riigikogus 4. juunil peaministrile esitatud küsimuse parafraasi: kui levinud oli või on ametiisikute kaasabil Angotti-taoliste isikute inimsmugeldamine Eestisse?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)