70 aastat Balti koostööd tähistavaid postmarke

Tegemist polnud siiski kolme Balti riigi esimese ühismargiga.

Ka 23. augustil 2014 anti välja ühine postmark, pühendatuna Balti keti 25. aastapäevale. Nüüd esitletud margi väljaandmisel oli aga veel üks varjatud ning vähestele tuntud tähendus, millest rääkisin ka 2015. aastal Balti Assamblee presiidiumis nüüd jutuksoleva margi ideed esitades. Nimelt tähistame sellega kaudselt Eesti, Läti ja Leedu esimese ühismargi väljalaskmise 70. aastapäeva. Tõsi – tollane ei olnud päris tavaline mark ega ilmunud ka N Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud kodumaal. See oli dipii-laagriteühine postmark.

Dipii – nii kõlavad ingliskeelsete sõnade Displaced Persons esitähed. See tähendas kodumaalt ümberasustatud, sealt lahkuma sunnitud isikuid. Nii nimetati peale Teise maailmasõja lõppu Euroopas pagulasi, kes olid põgenenud kommunistliku režiimi eest ja elasid lääneliitlaste rajatud põgenikelaagrites. Neid Saksamaal, Austrias ja Itaalias loodud laagreid valitses esialgu nn põgenikeadministratsioon – UNRA (United Nations Relief and Rehabilitation Administration). 1947. aastal see sõjaaegne organisatsioon likvideeriti ning tema ülesanded läksid üle ÜRO spetsialiseeritud rahvusvahelise põgenikeorganisatsiooni, IRO (International Refugee Organisation) pädevusse.

Dipii-laagrite ajast teatakse Eestis üsna vähe.

Väliseestlaste jaoks oli see aga osa nende elust. Minugi kodusesse arhiivi on kogunenud üht-teist põnevat nende laagrite ajaloost (aga see väärib ilmselt eraldi käsitlemist).

Kõige lihtsamini võib huviline dipii-laagrite ajaloost pildi saada Arno Raagi 1978. aastal ilmunud mälestusteraamatust „Läbi varemete“, kus ta kirjeldab tööd laagrite rajamisel, nende sisemist korraldust, suhteid lääneriikide sõjaväevõimudega ning pidevalt kollitavaid Nõukogude võimude „repatrieerimiskavasid“ Balti riikidest pärit põgenike suhtes. Sealt leiame ka ülevaate laagrites asutatud koolidest, rahvaülikoolist, perioodilistest väljaannetest (Eesti Rada, Kauge Kodu, Eesti Post jt), samuti laagrites toimunud näitustest, kirjandusvõistlustest, kultuuriüritustest.

Dipii-laagrid omandasid kiiresti rahvusliku näo. Hanau laagris elas esialgu vaid 40 eestlast, kes innukalt hakkasid laialipillutud rahvuskaaslasi kokku koguma. Sama tegid saatusekaaslased Lätist ja Leedust. Briti ametnike sõnutsi saabunud neid küll autode, küll rongidega, aga võib-olla koguni „langevarjuga taevast“, nii et varsti olnud laagris 3300 leedulast, 1700 lätlast ning tuhatkond eestlast. Geislingeni eesti laagris oli ligikaudu 5000 inimest. Hochfeldi baltlaste segalaagris (baltlasteks nimetame selles kontekstis eestlasi, lätlasi ja leedulasi, mitte baltisakslasi) oli ca 4600 inimest. Laagrid sarnanesid väikelinnadele: olemas oli liitlaste sõjaväevõimude kontrolli all tegutsev omavalitsus (komitee), mis korraldas toitlustust, varustust, majutust ning hoolitses heakorra eest. Suuremates laagrites olid oma postkontorid.

See, et dipii-laagrites käibisid omad postmargid, on nii mõnelegi meist üllatuseks. Algust tegid poolakad, kes lasksid Dachau koonduslaagrist vabanemise aastapäeval välja margisarja ja -blokid. Nende eeskuju järgisid baltlased, seejärel ukrainlased. Dipii-marke oli kahte liiki: esmalt lasti välja dekoratiivmarke (skautide, näituste, laulupidude jm ürituste mälestusmargid), neile lisandusid laagrite postkontorites kasutatavad „abimargid“.

Teiste, päris dipii-markide väljaandmisel põimusid kultuurilis-ideoloogilised eesmärgid majan­duslike motiivi­dega. Asi oli selles, et laagrite suurenedes vajati sealsetes postkontorites rohkem tööjõudu. UNRA toetas küll laagriametnikke palga ja lisatoiduga, kuid ei soovinud palgasaajate arvu eriti kasvatada. Laagrite omavalitsused lahendasid asja nii, et said loa välja anda erilisi postmarke ning et sõjaväeadministratsioon omalt poolt lubas laagrist saadetavad saadetised frankeerida nende markidega, ilma et tulnuks lisada veel mingeid Saksa marke. Nii teenitud raha kasutati täiendavate töökohtade rahastamiseks.

Esimene baltlaste dipii-mark ja -blokk ilmusid 1946. aasta mais Altenstadt-Schongaus peetud Balti näituse puhul, kus toimus ka esimene Balti Filatelistide Päev. See oli nägus mark kolme Balti riigi vappidega, (vt joonis) mille olid kujundanud Leedu kunstnikud. Tollest näitusest on Arno Raagi ülalviidatud raamatus pikalt juttu, aga margi lugu on ta unustanud mainida.

Teiste dipii-markide kõrval lasti Geislingeni laagris 69 aastat tagasi välja ka Aleksander Danieli kujundatud Eesti dipii-mark.

Margil on kujutatud hirmunult kappav hobune, keda ründavad hundid. Hobune sümboliseeris eesti pagulasi, hundid Nõukogude võime, kes nõudsid dipiide vabatahtlikku või sunniviisilist kodumaale tagasi saatmist ning Saksa armees teeninute vangistamist. Margi kujundajaks oli Aleksander Daniel. Tuntud Välis-Eesti filatelisti August Pensa andmetel polnud margi autor professionaalne kunstnik ja rohkem polevat temast midagi teada. Aga see oli filatelisti vaatepunkt. Minu üllatuseks rääkis selle margi autorist suurepäraselt minu „ühekülamees“, teenekas histoloogiaprofessor Julius Tehver, kes mäletas oma kunagist tudengit ja assistenti kui suurepärase kunstnikukäega meest, kes mitmele tema teadustööle illustratsioonid valmistanud.

Aleksander Daniel oli sündinud 1904. aastal Venemaal, Pensa kubermangus hilisema Eesti Vabariigi juhtiva metsandusteadlase, toonase mõisavalitseja Oskar Danieli pojana. Noormees õppis isa eeskujul metsandust, aga vahetas siis senise eriala veterinaaria vastu. Õpingute kõrvalt töötas hea kunstnikukäega tudeng ülikooli histoloogia instituudis assistendina ning oli oma professorile hindamatuks abiliseks teadustööde illustreerimisel. Eestis olles jõudis Aleksander Daniel töötada veel Palamuse jaoskonna-loomaarstina, seejärel Põllumajandus¬ministeeriumi loomatervishoiuvalitsuse konsulendi ja nõunikuna. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale ja viibis 1948. aastani dipii-laagris. Seejärel töötas ta Rootsis, Eslövis loomaarstina.

Aleksander Danieli kujundatud markide nominaalideks on August Pensa andmetel olnud 10 ja 25 penni ning 1 mark, ent kunstniku pojalt Esko Danielilt saadud originaalil puuduvad mistahes märked nominaali kohta. Võib-olla lisati need hiljem vastava ületrükiga? Muide – ka kataloogis on märgitud, et nominaal oli kokkuleppeline. Ent tuleme tagasi Balti riikide ühiste markide juurde.

15. veebruaril 1948 lasti Hochfeldi baltlaste laagris käibele kunstnik Eduard Krasauskase kavandatud kolmest margist koosnev sari – 50-pennine ekspress, 50-pennine ning 1-margane mark. Neid kasutati kiirkirjade, telegrammide ja laagri sisekirjade jaoks. Tähelepanuväärne on see, et nendel markidel jäädvustati Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi 30. sünnipäev. Selleks kasutati vastavat ületrükki. Luba selleks saadi IRO-lt ning teostumises olid suured teened postkontori ülemal, Vabadussõja veteranil ja endisel Tartu Ülikooli agronoomiatudengil Aleksander Vahteril. 1948. aasta 24. veebruari hommikul olid piduliku ületrükiga (E.V. 24. II 1918–1948) margid postkontoris müügil. Markide tiraaž oli vaid 500 ning müüdi väga kiiresti läbi.

Samasuguse ületrükiga tähistati ka Läti ja Leedu vabariigi aastapäeva. Nimetatud margid on kantud kuulsasse Micheli kataloogi ja just kirjeldatud ületrükiga margid on tänaseks suur haruldus.

Balti ühismarkidel on seega juba 70-aastane mäletamist vääriv eellugu.

AADU MUST

Balti Assamblee Eesti delegatsiooni aseesimees

[pildiallkirjad]

Kolme Balti riigi ühine, Balti Assamblee aastapäevale pühendatud postmark.

Valik Balti pagulaslaagrite marke Aadu Musta erakogust. Ülemine on 1946. aastal välja antud kolme Balti riigi pagulaste ühismark. Keskmises reas vasakul Aleksander Danieli kujundatud Eesti pagulaste mark "Hundid ründavad hobust", mis lasti Geislingeni laagris välja 1947. aastal. Lisaks valik Eduard Krasauskase kujundatud ja 1948. aastal käibele tulnud Augsburg-Hochfieldi Balti dipii-laagri marke. Osa neist on tänaseks tõelised haruldused – Eesti Vabariigi või Läti Vabariigi 30. aastapäeva tähistava ületrükiga.

Esimene baltlaste ühismark – dipii-mark, mis ilmus 1946. aasta mais Altenstadt-Schongaus peetud Balti näituse ja esimese Balti Filatelistide Päeva puhul. Leedu kunstnike kujundatud margil kujutatakse kolme Balti riigi vappe.

Jaga |