Tondijutt

VLADIMIR KOSLOV,      22. juuni 2005


Ma võin eksida, kuid mulle tundub, et üks tont käib ringi mööda Eestimaad. See tont on edumaniakk, kes sahkerdab, parseldab ja laristab, möllates turuhulluse pööristes, mis on meid jõhkralt oma võimusesse haaranud.

Maniakaalseks tegutsejaks pole muidugi mitte tontlik viirastus. Koll ei ole loll, ta paneb oma inimlastest ohvrid talle meelepäraseid tegusid tegema. Selleks poeb ta inimhingedesse ja muudab need maniakaalseteks. Pealegi näib maniakaalsus ühtlasi ka nakkav olevat, levides lausa epideemia kombel.
Vaktsiini selle tõve vastu ei paista veel leitud olevat. Või pole ehk otsitudki? Epideemia kisub aina uusi ja uusi ohvreid eduhulluse, eeskätt ärihulluse pööristesse. Vahetevahel, tõsi küll, juhtub nii, et mõned tondiohvrid komistavad, sattudes seeläbi türmi. Trellitaguste kurikaelte suhtarv teatakse meil Euroopa suurim olevat.
Kuid häda on selles, et ega trellitamisest eriti head rohtu loota ole. Türmimaja, vastupidi, kujutab endast hoopis lisanakkuse kollet.

Kiirelt ja ratsa rikkaks

Millele me siis loota võime? Intellektuaalsele ülestõusule? Emotsionaalsele ümbersünnile? Revolutsioonile väärtushinnangutes? Tegelikult näib hullupöörane edujanu koguni uusi tuure peale kerivat.
Maast-madalast puhutakse laste hingedes lõkkele maniakaalse tormijooksu (amokijooksu?) õhinat: esmalt tormake jahtima edunäidikuid eksamitules, seejärel sukelduge ärisse, ärisse, olgu või poliitikaärisse … kõik müügiks, tegemata erandit isegi patriootlikule (või siis teeseldud) eestimeelsusele, nagu Rein Veidemanni terane pilk tähele pani (PM, 17.05.05).
Nüüdne meedia tõdeb jahmunult seika, et "sissetulekute nimel kihutame võimete piiril". Kiirus, kiirus, ei midagi muud. Meid piitsutab takka kannatamatus, läbematus, tahtmine ratsa rikkaks saada. Ent põigakem hetkeks kõrvale.
Nimelt öeldakse sõjadki inimeste endi seest alguse saavat, pidades silmas inimlooma kiusatust panna oma enesekesksed tahtmised maksma. Ent ega äriasjad, tunnistagem, alati just palju puhtamad ole.
Hasartne ärimees võib algatuseks iseenda äriorjusse paisata ja siis teised halastamatu julmusega sellesama orjuse pööristesse kaasa kiskuda. Oma tahtmised tuleb, ütleme, kas või näiteks sihtgrupiks välja valitud ohvritele igal moel kaela määrida – selline on kord juba turunduse kuldreegel. Konkurentne vabaturg lihtsalt ei saa anda armu kellelegi, lastele sealhulgas ka mitte.
Meedia õilsad manitsused, et "lapsed tuleb päästa reklaami rünnakute eest", kohtavad enamjaolt üsnagi kurte kõrvu. Sest kes see ikka raha lõhna tundes nina ära pöörama kiirustaks. Raha ju, teadagi, ei haise.
Mis puutub, muide, turuorjuse ideesse kui sellisesse, siis see pärineb praktiliselt juba Adam Smithilt, kelle õpetust John Stuart Mill omalt poolt "palgaorjuse" mõistega täiendas.

Rehepapi palgejoontega tondinäod

Tehkem siin väike kõrvalepõige. Kunagi naljatati ühe kunstivoolu üle iroonilise ütlusega, et "kõik loomulik on ilus, olgu ta nii näotu kui tahes". Kuid asi pole kaugeltki mitte ainult kunstis.
Inimhinge seisundile musta huumoriga lähenedes võime sama iroonia vaimus teravmeelitseda, et haigus on ilus, tervis inetu. Ei saa ju vist keegi maniakaalsust tõemeeli tervise tähiseks pidada. Kuid stopp! Siinkohal on õige hetk pilk korraks peeglisse heita ja iseennast imetleda. Kas pole nii, ärgem salakem, et meile vaatavad vastu ülima hingeilu ning õilsuse kehastused? Ah et tondinäolised ja meenutavad pisut võibolla ka rehepapi palgejooni? No ja mis siis sellest? Loomulik asi, tähendab ikkagi ilus. Vähemalt mõnedest naabritest etemad oleme ikka niikuinii. Kui mitte millegi muu, siis õilmitseva edumaniakaalsuse poolest kohe päris kindlasti. On ju tore?

Pidulikust paigalmarsist kuristikku

Siiski leidub eesti asja uhke õilmitsemise küsimuses nii kahtlejaid kui isegi muremõtete mõlgutajaid.
Mart Laar näiteks (PM, 19.04.05) leiab, et meie sihid pole vajaliku selgusega paika pandud. Puuduvat selge valik, mida me lõppeks tahame, kas saada rikkaks või sotsiaalseks või roheliseks (s.t ökoloogiliseks) või targaks või suurearvuliseks rahvaks. Me rebestavat end nende viie lahkneva sihi vahel ja see tähendavat kõigist kõige halvemat valikut, kuna andvat tunnistust suutmatusest otsustada, mida võtta, mida jätta. Tulevat püstitada mingi üksainus eesmärk, muidu lõppevat asi "piduliku paigalmarsiga" (eks ole ju õudne tondinägemus?). Kui me ei taha "taotleda võimatut", tulevat kõik muu mingile üheleainsale väljavalitud sihile allutada (kõik ühele pardale, laev kreeni?).
Aga kas me pole seni just niimoodi toiminudki, olles üsna jäägitult edumaniakaalsusele andunud? Kas pole just nimelt see tasakaalutu tormakus eesti asja kiiva kiskunud? Nüüd siis peaksime tegema panuse veelgi kompromissitumale äärmusele? Põgenedes "piduliku paigalmarsi" kolli eest, võiksime aga vastutasuks saada "kindlameelse marsi" kuristiku suunas. Sest kuidas küll saaks rikkus meile kätte tulla ilma tarkuseta, nagu ka mis tahes muu hüve omaette, teiste hülgamise hinnaga?

Sõjaka orjameelsuse tont

Nähtavasti tuleb siiski asuda otsima tasakaalukamaid lahendeid. Peamine häda ei seisne üldsegi mitte lahknevate sihtide ühitamise vajaduses. Sellest pole pääsu ei nii ega teisiti. Ainult ajuti on mõeldav mõnda eelistada. Pääseda saame muust.
Kõigepealt on vaja pöörata tähelepanu meid ahistavale maniakaalsete pseudoväärtuste koormale koos tõeliste inimlike väärtuste samaaegse tõrjumisega, tähendab väärtusnihestuste pahele, aga samuti eesmärkide ja vahendite kohatisele ärasegamisele. Kõikjal vohav "karjääri", nagu ka "läbilöögivõime", "prominentluse" vm näidikute mõõdutundetu, lausa kultuslik ületähtsustamine kujutab endast edumaniakaalsuse kindlat sümptomit.
Paraku ei pruugi ambitsioonid amunitsioonidega alati kooskõlas olla. Eriti ilmset eesmärkide ja vahendite segipööramist aga näeme konkurentsivõime ülistamise puhul, millest jääb kõlama "lahingukäsk": olge innukad ja ustavad orjastava turukonkurentsi teenrid! Orjake hea meelega – nii näib trummi põristavat sõjaka orjameelsuse tont. Küsigem järjekordselt: kas me seda siis tahtsimegi?

Tondikesksest maniakaalsusest inimkesksusesse

Teisalt näeme, kuidas paljud positiivsed, tegelikult lugupidamist väärivad elupürgimused vajaliku tähelepanuta jäävad või isegi halvustamist ning teotamist leiavad, olles "luuserlikeks" tembeldatud.
Ambitsioonikalt peale tungiv ebaausus tõuseb mõnigi kord teenimatult kõrgesse aupaistesse, samas kui ausameelne kohusetruudus põlastuse osaliseks saab. Tagajärjeks on motivatsiooni aluste õõnestamine ja tõsiselt tööka edasipüüdlikkuse pärssimine.
Järelikult vajame pööret tondikeskselt maniakaalsuselt inimkeskse hoolivuse suunas. Meie loomeressursside kasinust arvestades on andestamatu nende mis tahes osistega hoolimatu ümberkäimine. Isegi uppuja päästmist ei tohi enam uppuja enda hooleks jätta. Vaid igakülgselt motiveeriv väärtussüsteem suudab rahva intellektuaalsed ja emotsionaalsed vaimuväed ühte rakkesse panna ning sedasi meie loomejõud küllalt tegusaks muuta.
Muutuste vajadus on nüüd juba silmanähtavalt pakilise iseloomu omandanud. Vajame humaanset tsiviliseerumist, mille nimel peame loomulikult ka piisavaid jõupingutusi tegema. Ja seda kõigil tasemetel ning kõigis eluvaldkondades, jõudmaks valitsevate meelsushoiakute positiivse nihkeni. Laev tuleb kreenist välja tuua, muidu oleks tulevikult vähe rõõmustavat oodata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)