Kesknädala dessant Lihulasse

SIMMO SAAR,      08. september 2004


Lihula mälestusmärgi teemal on ajakirjanduses palju kirjutatud. Kõlas ähvardusi, et mälestussammas võidakse hävitada. Barbaarsused on aga alati taunitavad. Kesknädala ajakirjanikud otsustasid sõita Lihulasse, et oma silmaga seda mälestusväärset sammast näha.

Eelmisel teisipäeval Lihulasse jõudes siirdusime vallamajja Tiit Madissoni otsima. Vallavanem Madissoni kohal polnud, pidi peatselt saabuma. Lisaks saime teada, et vallavanemat ootab ka kolm inglast.
Jätsime vallavalitsusse Kesknädala numbri, mille juhtkirjaks oli seekord juudi kogukonna liikme Elhonen Saksa artikkel. Ta kirjutas, et Eesti SS-leegionis teeninud mehed uskusid, et võitlevad ja surevad Eesti vabaduse eest, lootes 1918. aasta kordumist.
Otsustasime ootamise ajal minna kurikuulsat mälestussammast vaatama.

Kaks sarnast suurriiki, kaks ausammast
Mälestusmärk asub kalmistu äärel. Sellel tekst: "Eesti meestele, kes sõdisid 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel."
Pärjad Lihula volikogult ja vallavalitsuselt, Pärnu endistelt metsavendadelt, Eesti Iseseisvusparteilt, Rapla Vabadusvõitlejate ühenduselt, vanik II Vabadussõjas langenutele. Kõrval kuus tammeistikut, mille istutasid erinevad sõjaveteranide ühendused.
Lihula on taolisele ausambale sobiv koht. Said ju nii Lihula alev kui Läänemaa kannatada 1941. aasta lahingutes ja nõukogude võimu terroritegude läbi. Meenutame siinkohal: Lõuna-Läänemaal põletasid hävituspataljonlased Kirbla vallas 51 talu 158 hoonet, ühe 58-aastase taluperenaise vägistasid hävituspataljoni mehed surnuks, elavalt põletati 81-aastane vanake, mitu meest piinati elajalikult surnuks. Velise vallas aga mõrvati teiste hulgas põllumees, kel punamõrvarid lõikasid kõhu lõhki, torkisid tääkidega ja purustasid püssipäraga pealuu.
Siinsamas kõrval on üks teinegi mälestusmärk. Venemaa saatkonna paika pandud vigase ja kohmaka lausehitusega hauakivi tekstiga: "Igavene au kangelastele, kes on langenud lahenguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest 1941–1945".
Millise kodumaa ja millise sõltumatuse eest, välja ei loe. Vallavalitsusest, kust me ennist teed mälestusmärkide juurde küsisime, öeldi, et teine, samasugune hauamärk pidi Lihulas veel olema, ent meile aitas sellegi nägemisest.
Mõlemat mälestusmärki vaadates tuli meelde professor Jüri Uluotsa juba 1930. aastal öeldu: "Rahvaste sõbrad ja vaenlased ei teki üleöö, vaid on antud ajalooliselt ja geopoliitiliselt. Nad jäävad selleks ka tulevikus."

Inglased tulevad
Mälestusmärkide juurde jõudsid varemnähtud kolm inglast saatjaga. Alustasime vestlust. Kinkisime inglastele E. Saksa artikliga Kesknädala lehenumbri juudi kogukonna seisukohaga. Artikkel äratas kohest huvi ja see lubati Oxfordi ülikoolis ära tõlkida lasta. Lihulasse olid tulnud Christine Stone Oxfordist ja doktor John Laughland Londonist – mõlemad esindasid Briti Helsingi Inimõiguste gruppi. Kolmas mees oli Mark Almond Oxfordi ülikoolist.
Küsimusele, mis inglased Lihulasse tõi, vastas Christine Stone, et oldi reisil ja sooviti oma silmaga näha "Madissoni monumenti". Sellest kuuldi Inglise pressist ja BBC-st. BBC veebileheküljel olnud isegi pilt Madissonist koos Lihula monumendiga. Inglise press arvas asjast üldiselt negatiivselt.
Christine Stone kinnitas, et Taanis ja Norras oleks selline asi võimatu, et mälestataks tema sõnul kuritegeliku rezhiimi kollaborante. See polevat modernsele Euroopale kohane.
Mark Almond oli veidi mõistvam: "Augustis aastal 1941 võisid eestlased sakslastega käituda kui vabastajatega, vabaneti ju Stalini ikke alt, kuid täiesti arusaamatuks jääb, miks ka 1944. aastal eestlased sakslastega koos sõdisid? Kui Esimese maailmasõja ajal käitusid sakslased väga korrektselt, siis Teise maailmasõja ajal polnud sellest märkigi.
Ja miks ei võiks püstitada monumenti Stalini ohvritele? Selle vastu poleks kellelgi midagi. Mõelge, kui näiteks venelasele, kes ei tea teie maast midagi, näidatakse pildilt vaid Madissoni monumenti. Uskuge mind, teil võib sellest palju probleeme tekkida."
Vahepeal toob vallavalitsuse proua fotod monumendi avamisest. Üks inglastest küsib nagu möödaminnes, kui palju inimesi osales avamistseremoonial. Saanud vastuseks 1000–2000, kirjutab ta selle hoolikalt märkmikku.
Selgub, et Helsingi gruppi kuuluvad külalised kirjutavad oma sõidust raporti ning Lihulas nähtu kujuneb osaks sellest. Raportit saab hiljem lugeda aadressil www.oscewatch.org.

Külaliste seisukohti meie idanaabrist
Tagasi vallamajja jõudes saime teada, et Tiit Madisson on ametikohustustega nii seotud, et pärale ei jõuagi. Suundusime viiekesi teele-kohvile vastasolevasse kohvikusse. Tundsime külaliste Eesti-muljete vastu huvi. Dr John Laughland kinnitas, et meie vastu tuntakse suurt sümpaatiat. Väike rahvas suure ja ohtliku naabri kõrval. Meie eest on kostnud ka head naabrid – soomlased, rootslased, taanlased.
Küsimusele, kas Madissoni ettevõtmise taolised sammud võivad Eesti huvisid ja nn privilegeeritud seisundit kahjustada, arvas Mark Almond:
"Jah, ma usun seda. Praegu olete te NATO liige ja tänu oma asukohale Venemaa külje all Läänele kahtlemata väärtuslik. Eestisse on rajatud mitu radarijaama. Paljuski on see teoks saanud tänu Venemaa suhtelisele passiivsusele. Näitena võiksin tuua ameeriklaste sekkumise Kaukaasia regiooni asjadesse, mis kuulub teatavasti Vene huvisfääri. Karta on, et venelaste aktiviseerumisel muutuks nii mõndagi. Taoliste tegudega aga annate oma vastastele head trumbid kätte.
Meenutan, et ka ameeriklased tungisid Iraaki, kuigi seal väidetavaid relvi polnud. Põhja-Koread, kellel tegelikkuses keelatud relvad on ja ka miljoniline kõrge võitlusmoraaliga armee, jänkid aga ei puutu."
Christine Stone täiendas: "Olen veendunud, et võimsa Venemaaga peab alati arvestama. Usun, et isegi meie valitsus ei hooliks eriti Balti riikidest juhul, kui Venemaa oleks piisavalt võimas. Asuksime temaga kindlasti läbirääkimistesse."
Simmo küsis seepeale, et kas samamoodi kui Briti peaminister Neville Chamberlain 1938. aastal, sõlmides kurikuulsa Müncheni leppe Hitleriga, mis andis Tšehhoslovakkia natside meelevalda?
Inglased rüüpasid seepeale oma teed ja langesid hetkeks mõttesse. Siis vastas Mark Almond: "Tegime koostööd Staliniga, kuna see oli tol ajal vajalik. Vajaduse korral teeksime seda ka praegu. Me lähtume reaalsusest."

Oleme teise sordi eurooplased
Mark Almond viis jutu Euroopa Liidule ja meie eluolule: "Kas teile ei tundu, et kõik see, mis Eestis praegu toimub, on tähelepanu kõrvalejuhtimine tegelikelt probleemidelt? Liitumine Euroopa Liiduga oli teile väga kahjulik samm. Kas teid teavitati sellest, et teie põllumees saab näiteks oma kartulite eest ELilt mitu korda vähem toetust kui Soome põllumees? Te olete nn "teine klass".
Väitsime seepeale, et kuuleme taolist fakti esmakordselt. Mr Almond jätkas:
"Ja veel – teil on Eestis pensionisammaste süsteem? Kas te teate, kuhu teie raha investeeritakse? Välismaale. Londonisse ja mujale. Sest teil endal pole enam ettevõtteid. Te olete kõik maha müünud. Ja odavalt. Meenutage kas või Williams Oili tehingut Leeduga. Leedulased müüsid soodsalt oma osaluse maha ja siis tuli neil Williams Oilile kinni maksta 353 miljoni dollari suurune nõue edasiste keskkonnaalaste paranduste tegemiseks. Ka meie oleme oma ettevõtteid müünud, Šotimaa vesi kuulub näiteks prantslastele. Kuid meie eelis seisneb selles, et meie suudame iga kell osta vastutasuks midagi prantslaste käest. Kuid teie ju SAABi või NOKIAt omandada ei suuda.
Simmo Saar masendus: "Kõlab nagu komöödia."
Nüüd aktiviseerus taas Christine Stone: "Miks nagu. See ongi komöödia. Teil on tegelikult ju ilus maa, te võiksite olla väga jõukad, kuid Euroopa Liidule olite te lihtsalt nn "istuv turg" (sitting market). Teie enda põllumajandus on välja suretatud, ainuke viis elus püsida on osta teistelt ELi riikidelt toitu. Vaadake teie ümber laiuvat maad – kõik on söötis. Oleme oma ringsõidul näinud palju tühje maju. Kas te arvate, et see on normaalne, et minu kodumaal on palju eestlasi, kes töötavad hotellides ja restoranides, sest kodumaal neil kohta pole."

Britid meie poliitilisest kultuurist
Mida arvate Eesti poliitilisest kultuurist?
Christine Stone: "Ma ei pea ennast piisavalt pädevaks andmaks mingit hinnangut. Arvan, et Eesti probleemiks on proportsionaalne valimissüsteem, kuna just tänu sellele ei pääse teil nagu ka paljudes teistes maades valitsusse valimised võitnud erakond.
Ma pole ka aru saanud, kuidas teil nii paljud endised kommunistid on taas riigitüüri juurde lastud. Ma ei kujuta ette, et pärast sõda oleksid Saksamaal endised natsid jälle riiki valitsenud.
Veidrana paistab seegi, et hoolimata praeguse eurovoliniku Kallase rahaskandaalist, jätkus ta karjäär endiselt. Suurbritannias oleks süüpinki sattumisega poliitiku karjäär lõpetatud.
John Laughland leidis, et tänapäeva probleemiks ollagi see, et oma kodumaal häbisse sattunud poliitikud võivad Brüsselisse ilmuda puhaste poistena. Ka neilt on läinud Euroopasse Suurbritannias põlu alla sattunud poliitikuid.
Ja meie viimane küsimus: "Käimas on Ameerika presidendivalimised, keda valiksite teie? Kas Bushi või Kerry?"
Kõigi inglaste nimel vastas Christine Stone: "Ausalt öeldes – mitte kumbagi. Nad on praktiliselt kõik üks punt. Nagu teie parempoolsed parteid."
"Täname teid intervjuu eest. Bye!"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)