Nädala juubilar ARKADI GAIDAR 110

Lastekirjanduse klassik Gaidar sai kuulsaks jutustustega siirast sõprusest ja sõjameeste karmist ühtekuuluvustundest. Tabavalt on öelnud kirjanik Mihhail Veller: Gaidari raamatuid anti omal ajal välja nii tohututes tiraažides, et neid EI saanud mitte keegi kuidagi lugemata jätta.

Kirjaniku populaarseim jutustus „Timur ja tema meeskond" olevat olnud sotsiaalne tellimus. Partei ja valitsus palusid Gaidaril välja mõelda mängu Nõukogude lastele, et nad õppimisest vabal ajal ei teeks kurja, vaid oleksid hõivatud millegi kasulikuga. Teoses räägitakse „õigetest" pioneeridest, kes võtavad oma kaitse alla Soome sõjas võidelnud punaarmeelaste pered, näiteks kaitsevad neid õunavaraste eest, aitavad vanemaid ja haigemaid inimesi majapidamises: lõhuvad puid, toovad vett, viivad üle sõidutee... Edaspidi muutus see üleüldiseks timurlaste liikumiseks, mille eesmärk oli pioneeride vabatahtlik abi sõjaveteranidele ja vanematele inimestele.

Mullegi sai osaks au olla lapsepõlves timurlane. Aktiiv tegi ülesandeks kanda hoolt paari vanakese eest, osta neile poest piima ja leiba, jõukohaselt aidata kodustes töödes. Pean tunnistama, et seda ei teinud ma kuigi kaua: on ju poisikestel „palju tähtsamat" teha. Näiteks hoovis sõda mängida või kodus tinasõduritega suuri „lahinguid" pidada. Muide, ka Gaidar armastas elu lõpuni sõda mängida, ja koos pojaga ta tihti kodus seda tegigi. Gaidari pojast Timurist sai hiljem kuulus admiral.

Kord, kui ei õnnestunud mängumürsuga hävitada mängutanki, võttis kirjanik puhvetist oma helesinise lemmiktassi, sidus käepideme külge niidi ja, kujutledes teetassi lennukipommina, pikeeris tanki kohal, lõikas kääridega niidi katki; tass kukkus põrandale nagu tõeline pomm ja läks katki, kuid tank jäi terveks. Hiljem kirjutas Gaidar jutustuse „Helesinine tassike" - loo sellest, kui kerge on inimestevahelisi suhteid purustada, aga neid uuesti kokku kleepida peaaegu et võimatu...

1990-ndatel, kui sõitsin külla oma armeekaaslasele, kes elas Klini linnas Moskva lähistel, avastasin seal Gaidari majamuuseumi - väike puumaja imepisikesel maalapil, kus kasvasid õunapuud. Selles majakeses kirjutaski Gaidar oma parimad teosed.

***

Esimese maailmasõja alguses põgenes kümneaastane Arkadi kodunt isa juurde, kes oli rindele saadetud. Tõsi küll, poisike võeti tookord rongilt maha ja saadeti koju tagasi. Aga hiljem, 14-aastasena, sai ta kokku „heade inimeste - bolševikega" ja aastal 1918 läks võitlema helge tuleviku eest. Ta oli tugev noormees ning pärast mõningaid kõhklusi võetigi vastu punaste komandöride kursustele. Neljateist ja poole aastasena juhtis ta juba rindel roodu kurikuulsa Petljura vastu sõdimisel, aga 17selt oli juba Hakassias banditismi vastu võitleva eripolgu komandör.

1924. aasta detsembris, pärast haavata saamist ja põrutust, Gaidar erustati. Ja ta alustas kirjutamist. Kui küsida, miks üks sõjamees äkki heast peast kirjutama hakkas, siis selgub, et küllap põhjus oli geenides. Tasub meenutada, et tema ema põlvnes kuulsa Lermontovi suguseltsist.

Gaidari jutustus „Kool" noore gümnasisti katsumustest tollal kodusõjast haaratud Venemaal on autobiograafiline. Arvatavasti on selle pealkirjaga mõeldud mitte üldhariduslikku õppeasutust, vaid Elukooli.

Gaidari teoseid võiks nimetada heroilisteks revolutsioonilisteks muinaslugudeks. Lugu väikemees Kibaltšišist, kes vaenlastele mitte mingi hinna eest ei reetnud sõjasaladust, on läinud rahvaluule varasalve. Muide, sellele julgele poisikesele pühendatud monument Moskvas on esimene mälestusmärk kirjanduslikule kangelasele.

Kui algas Suur Isamaasõda, läks Gaidar ajalehe rindekorrespondendiks. Paraku piirati tema väeosa sisse. Kirjanikku taheti piiramisrõngast lennukiga välja viia, kuid ta keeldus jätmast maha oma lahingusõpru, jäädes partisanisalka teenima reamehest kuulipildurina. Üks tema surma versioone kõlab nii: Ukrainas Ljapljavo küla juures lahingus sakslaste vastu, kattes kaaslaste taandumist, olevat Gaidar kuuli saanud. Kuid üks selle küla 21. sajandini elanud elanik oli väitnud intervjuus telemeestele kategooriliselt, et Gaidari ei tapnud sakslased, vaid kohalikud võmmid. Et „seda teavad nende külas KÕIK".

***

Kirjanik Gaidari tegelik nimi on Golikov. Pseudonüümil on mitu tõlgendust, üks neist tuleneb türgi sõnast haidar, mis tähendab „sõdalast hobusel, kes ratsutab kõige ees". Meie koolis kandis pioneerisalk kirjaniku nime ja me laulsime marssides alati laulu „Gaidar sammub kõige ees".

Minule, kes ma olen üles kasvanud Gaidari helgete jutustuste taustal, oli täiskasvanuna suureks löögiks teada saada, et kui ta 18-aastasena juhtis Hakassias bandiitidevastast väeüksust, olevat ta inimestega julmalt ümber käinud. Hiljem selgus, et neis tõlgendustes oli palju pahatahtlikku. Seda tegid tol ajal igat masti falsifikaatorid, et võtta ühelt põlvkonnalt ära nende aja kangelased ja mustata ideaale, millesse nad pühalikult olid uskunud. Kuid Gaidari biograaf Boriss Kamov seadis eesmärgiks välja selgitada, kui õiged ikka on need süüdistused Gaidari kohta, millega tulid 1980-ndate lõpus välja arvukad „gaidaroloogid".

Kamovi 20-aastaste uuringute tulemused panid jahmatama. Mitte ükski süüdistus, kui seda hakati dokumentaalselt tõestama, ei leidnud kinnitust. Kamov vastandab sulidest „biograafide" süüdistused arhiividokumentidele, demonstreerides „paljastajate" üleüldist harimatust ja valelikkust. Ta tõi avalikkuse ette kelmide võtted ja võltsingud, mida kasutati lugejate petmiseks, nende küüniliseks hullutamiseks.

***

Omal ajal oli Gaidar, kuulus punane komandör, ka parteist välja visatud ja diagnoosiga „traumasündroom" närvihaiglatesse nn pikaajalisele puhkusele saadetud. Mitu korda oli ta püüdnud endale žiletiga sisse lõigata, kuid alati olid omaksed või arstid jaole saanud. Tema pojapoeg Jegor (Jeltsini ajastu „suur reformaator"), tuginedes perekonnapärimustele, väitis, et need polnud enesetapukatsed, vaid püüd endale kannatuste tekitamisega vaigistada õudset ja painavat peavalu. Revolutsiooni naiivne ja romantiline käsitlus „saabuva helge sotsialismiparadiisi" ootel, mis kajastub tema teostes, vahetub küpsemas eas kohutavate kahtlustega, mis kirja pandud päevikutes („Unes ilmusid mu ette nende inimeste näod, keda noorukina mul kästi maha lasta").

Ja siiski ma eristan Golikovi ja Gaidari. Minu jaoks on SEE kõik tolle karmi vennatapusõja-aegne reaalsus, kui AJALUGU jahvatas oma rataste vahel inimeste hingi ja saatusi. Gaidar on minu jaoks eelkõige kirjanik - revolutsiooniaja, kodusõja ja julmade 1930-ndate heasüdamlik muinasjutuvestja. Jutustuses „Trummilööja saatus" õnnestus tal range tsensuuri kõikenägeva silma all imekombel vahele kiiluda üks lõik kangelase „represseeritud" isast.

Mulle tundub, et Gaidari võib nimetada repressioonide ja massiliste mahalaskmiste epohhi viimaseks romantikuks.

Tema sünnidaatumid on 22. jaanuar 1904 - 26. oktoober 1941.

RAUL RATMAN

Jaga |