Meie rasked valikud võõrtööjõuetuse ajastul

PEETER JÄRVELAID,      01. november 2006


Tahaks loota, et meil on alguse saanud üks väga tõsine sotsiaalne diskussioon Eesti tulevikuarengute teemal. Murelikuks teeb siin vaid üks meie poliitilise kultuuri traditsioonilisi vigu: meil ei taha vaidlejate vahel kujuneda dialoogi. Vaidlevad pooled kahjuks eelistavad rahuliku arutelu asemel tavaliselt kas pilgata vestluskaaslast või siis püüda jätta muljet, et teatud teemadel rääkimine on üldse vaid väljavalitute privileeg.

Meie ajakirjanduses alanud diskussioon, mis sai alguse avaliku sektori palkade teemast ja on kiirelt üle läinud võõrtööjõu kasutamise teemale, on tegelikult ühe suure teema lahutamatu osa. Võiksime siin teha ühe järelduse: olukord, kuhu Eesti on tänaseks sattunud, pole sugugi unikaalne. Leida võib küllalt näiteid nii varasemast kui ka lähemast ajaloost. Üks vana ja antud juhul utreeritud näide pärineks koolipõlve ajalootunnist, kus saime õpetajalt muistse vabadusvõitluse perioodi kohta teada, et "vaprad saarlased vedasid oma tööjõuprobleemi leevendamiseks saarele orje" isegi sel ajal, kui nende endi saatus oli pikaks ajaks juba negatiivselt otsustatud.

Lähiajalugu on toonud teleuudiste kaudu meie kodudesse isegi otsepildi märatsevatest marokolastest Prantsusmaal, end metroos õhkivatest või lõhkevedelikku lennukisse viivatest pakistanlastest Inglismaal, karikatuuride üle solvunud araablastest Taanis või integreerumisraskustes türklastest Saksamaal. Täna on majandusajaloolastel tegelikult käes materjal uurimaks objektiivselt nende firmade arengulugu, kes suutsid Lääne-Euroopas kõige edukamalt teha poliitikute hulgas lobitööd võõrtööjõu saamiseks, mille tulemusel näiteks Saksamaa otsustas 1961. aastal kutsuda Türgist nn Gastarbeiter'eid "ajutiselt tööle Saksa tehastesse".

Mida pakume vabaduse lastele?

Saksamaal endal oli väidetavalt inimesi puudu. Milleks oli Saksamaal inimesi puudu? Täna võime sõnastada tollase Saksamaa olukorra ka nii: puudu oli töökäsi nendes firmades, mis ei tahtnud tol hetkel arengusse täiendavalt investeerida ja tahtsid oma varasematelt investeeringutelt kätte saada suuremaid kasumeid. Võõrtööjõu kutsumise aeg oli tegelikult seda imelikum, et Lääne-Euroopas oli just siis täiskasvanuks saamas ja tööjõuturule sisenemas kõige suurem sõjajärgne põlvkond – noored, kes 1960-ndate aastate lõpul tulid tänavatele ja isegi lausa vägivallaga nõudsid endale ühiskonnas kohta ja õigusi.
Siinkohal tasub märkida, et ka Eesti enda laulva revolutsiooni aegse beebibuumi võsud on saanud või kohe saamas täiskasvanuks ja ootavad, mida riik pakub eneseteostuseks sellisele oma kodanike põlvkonnale, kes mitte ainult on sündinud, vaid juba eostatud sini-must-valge lipu taaslehvimise ajal. Sellele põlvkonnale ei saa kuidagi külge kleepida, et nad peavad jällegi midagi ootama, sest nad on sündinud-elanud-töötanud "valel ajal" või teeninud valet rezhiimi. Nii nagu Lääne-Euroopa 60-ndate põlvkond oli suure sõja järgse vabadusekstaasi vili, nii on samasuguse vabadusekstaasi vili ka see, meie endi täiskasvanuks saav põlvkond noori inimesi.

Kelle kutsel nad tulid?

Professionaalsete ajaloolaste jaoks ei peaks olema probleem leida allikaid, kuid tänane propaganda levitab endiselt müüti, et näiteks Saksamaal ja teistes Lääne-Euroopa riikides ei olevat arvanud keegi, et nelikümmend viis aastat hiljem on türklased Saksas suurim rahvusvähemus, kes juba tükk aega olulisel määral mõjutab nii Saksa riigi sise- kui ka välispoliitikat. Ajutisusest pole seal ammu enam juttu.
Peaaegu kõik Lääne-Euroopas oleva võõrtööjõu grupid on käivitatud puhtalt samasugusest majandusimmigratsioonist või selle kõrvalnähtustest. Sageli on tegemist „odavat tööjõudu" vajanud firmade lobitöö tõttu valitsuste poolt ellu kutsutud ja soositud nähtusega. Kui liidame selle "odava tööjõu" kaudsed kulud, siis nii kallist tööjõudu on raske ette kujutada.
Olles Eestis praegu mingil määral samasuguste valikute ees, milles Lääne-Euroopa tööstusriigid olid nelikümmend aastat tagasi, võiksime endale selgeks teha, millised sotsiaalsed, kultuurilised ja isegi poliitilised tagajärjed võivad olla meie tänastel otsustel. Meie suurkoolide majandusekspertide arvamustest loeb välja sedagi, et kui palgad Eestis ei tõuse, siis "siinsed inimesed hääletavad jalgadega – kui ei meeldi, siis lähevad minema, ja ettevõtted on ikkagi sunnitud palka tõstma".
Seda, et me ei suuda avaliku sektori palkasid "paigal hoida", näitab meie presidendikantselei värskeim näide. Uue presidendi kantseleidirektor Rainer Saks märkis ühes oma esimestest intervjuudest, et peab meeskonna värbamisel tegema järeleandmisi, sest kesine palk ennast Euroopas tõestanud eestlasi tööle ei meelita. Mõistan, kui valus on seda lugeda väga paljudel meie avaliku (ja era-) sektori töötajatel, kes vaid unistavad presidendikantselei tasemel palkadest...

Kui isegi Kadrioru palk ei meelita...

Eestis on seni ametnike palku tõstetud suuresti lisatasude abil, kuid siingi paistavad juba piirid ees olevat. Rääkides meie riigi rahvusvahelisest renomeest, tasub mõelda, mida arvatakse meist maailmas, kui teatame, et vastvalitud presidendil Toomas Hendrik Ilvesel ei õnnestu Kadriorgu tööle meelitada pädevaid eesti ametnikke, kes praegu töötavad Euroopas, sest presidendikantseleis on palgad Euroopa mõistes väga nigelad.
Kui seni Riigikantselei koordinatsioonibürood juhatanud Saks olevat saanud uues ametis küll priskema palga peale, siis Euroopa Liidu asutustes end tõestanud eestlasi Kadrioru palgaga ei meelita. Ehkki Ilves palkaks meeskonda ilmselt nii mõnegi mehe-naise ka Brüsselist, kus näiteks ainuüksi Euroopa Liidu asutuse sekretär teenib lisatasuta kuni 72 000 krooni brutopalka, ametnik aga kuni 230 000 krooni. Presidendikantselei praeguse palgaastmestiku järgi saab nõunikule ja osakonnajuhatajale maksta kõige rohkem 25 500 krooni pluss lisatasu – kuusissetulek ei küüni ilmselt 40 000 krooninigi.
Kui end Euroopas paremini positsioneerida tahtev riik või siis selline riik, kes viieteistkümne aasta pärast tahab olla vanas Euroopas üks rikkamaid, ei suuda head kompetentsust omavate ametnikega komplekteerida isegi presidendikantseleid, siis mida arvata selle riigi üldisest haldussuutlikkusest?

Soome pudeli- ja kummikuvabriku õppetund

Tänavu suvel oli mul võimalus üle tüki aja jälle külastada Soome Vabariiki. Reisitee viis mööda Nokia linnast, mis tänu meie poliitikutele on kujunenud Eesti majandusarengu üheks märksõnaks. Otsib ju Eesti majandus, vähemalt sõnades, viimasel kümnendil pingsalt oma nokiat.
Mind kui eestlast üllatas Nokias tänaste soomlaste rahu elada oma elu. Nad paistsid igapäevaseid asju ajavat Nokias samuti, kui igas teises selle riigi asustatud punktis. Loomulikult hämmastas mind see, et kuulsa linna silt asub karjamaal võsa vahel. Soomlasi ei paista huvitavat, mida teised arvavad nende nimekast linnast?
Nokias olles tekkis mitmeid mõtteid, mis võiksid kasulikud olla Eesti arengule. Selle linna eduloo juuri võib otsida ilmselt väga kaugelt ajaloost, kuid üks koht, kus Soomes olles tasub ära käia, on Helsingi lähedal asuv klaasimuuseum. Selles on dokumenteeritud põhjanaabrite XX sajandi uue disaini sünnilugu, mis on mõtteliselt viidav ka Nokiani.
Soome põhiline õppetund meile oleks: kui oled sattunud raskesse olukorda, siis tasub pingutada uute ideede väljamõtlemisega ja mitte klammerduda vana külge.

Soome klaasimuuseum asub vanas klaasivabrikus, kus kuni I Maailmasõjani toodeti traditsioonilisel meetodil pudeleid. Pärast sõda oldi seal raskustes, sest vahepeal oli maailma klaasitööstusse tulnud uued tehnoloogiad (USA-st) ja pudeleid hakati tegema tootmisliinidel. Vanal käsitööl põhinevaid klaasivabrikuid, mis tootsid tarbepudeleid, ootas paratamatult pankrot. Selles olukorras reageeris vaid üks klaasivabrikant ebatraditsiooniliselt – korraldas oma tehases kunstnikele võimaluse proovida kätt uute toodete kavandamisel.
Nagu ajaloolased räägivad, polevat ka see direktor lootnud sel viisil päästa tehast hävingust, kuid tal olevat lihtsalt kahju olnud, et tuline sulaklaas läheb mõttetult raisku. Tol hetkel ei osanud ta ettegi näha, et tema kutse peale tulevad kohale mitte ainult paljud soome kunstnikud, vaid ka arhitektid, sest majandussurutise ajal polnud neilgi loomingulist rakendust ja arhitektid olid nõus end proovile panema nende jaoks huvitaval kõrvalalal.
Tollel disainivõistlusel said kokku loomeinimesed, kes polnud varem klaasi töötlemisega tegelnud, ja vanad klaasipuhujad, kes käsitöölistena tundsid selle ala ajaloolisi tehnoloogiaid. Majandusraskustes oleva klaasivabriku konkursitöödest said kuulsaimaks arhitekt Alvar Aalto originaalsed klaasnõud, mis teenisid maailmanäitusel kuldmedali. Aalto kuulsus lõi aga eeldused Soome omamoodi XX sajandi firmamärgile, milleks sai Soome disain.
Ühes väikeses Nokias, kus kummikuid tootnud tehas kujundas oma tootmise ümber ja hakkas valmistama elektroonikat, rakendus tegelikult sama mõttemall, mida soomlased juba XX sajandi alguses olid kasutanud.
Mitte ainult meie majandusel, vaid ka meie praegusel haridusel oleks, mida soomlastelt õppida. Kui soomlased nõudnuks tol hetkel riigilt (ühiskonnalt), et tuleb püüda päästa aegunud pudelipuhumist või lausa kohustada enam ostma vanamoodsaid kohalikke kummikuid, et Nokias saaks kummikuid edasi teha, poleks Soome majandusime sündinud.
Kui Eesti ühiskonnas on järgmisel kümnendil vähe lapsi, keda õpetada, siis, õppides soomlastelt, tuleb mõelda
hariduses, kuidas olla ühiskonnale kasulik. Uusi ideid tasub otsida ka ajaloost, kuid igal juhul ei tasu korrata vigu, mis Euroopas näiteks neli kümnendit tagasi juba tehti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)