Kellele masu, kellele kasu ehk riigilehma on ülipalkadega hea lüpsta

URMI REINDE

urmi@kesknadal.ee

Jah, tõesti, pole vaja minna isiklikuks - küsimus pole ühes Sandoris või Sandris. Küsimus on riigi lugupidamises iseenda ja oma tööka rahva vastu. Riigifirmade juhtide palgad või töötasud või nõukoguliikmete tasud või sissetulekud, olgu mis nad siis parajasti on, kasvasid jätkuva kriisi aastal  -  ajal, kui ülejäänud töötav elanikkond võis palgatõusust vaid unistada. Pigem vastupidi, töötajate palga 10- või 20-protsendised kärped olid tavalised ja palkade taastamisest endisele tasemele pole seni midagi kuulda. Rääkimata neist kümneist tuhandeist, kes parema palga järele võõrsile siirdusid.

Kellele teelusikaga, kellele toobriga

Avalikustatud riigifirmajuhtide masendavalt ebamoraalsed palgad tekitasid paar päeva lainetust klikimaailmas, natuke kiruti seltskondades, ja nüüdseks on kogu teema juba unustatud. Mõni püüdis küll vilkalt kannuseid teenida ja suurepalgaliste ees pugeda, kuulutades need inimesed peaaegu ainsateks vastutusvõimelisteks kodanikeks riigis, kuid laiadele hulkadele on need palganumbrid siiski häirekellaks ühiskonnas üha süvenevast tasakaalutusest ja ebaõiglusest. Suurpalkade hukkamõistmisel pole miskit pistmist kadedusega või teise rahakotti piilumisega, vaid pigem aususe ja õigluse taotlemisega. Miks kusagil arvatakse, et ühed väärivad ühisest katlast tasu teelusikaga mõõtes, teised aga toobritega kallates?

Euroopa Liidu heaoluriikides ei saa selline suhtumine kõne alla tulla - kui keskmine palk on ikka kolm tuhat eurot, millega keskklass üsna hästi toime tuleb, ja kõrgemad spetsialistid teenivad 4000-5000 eurot (näiteks koolijuhid), siis mahuvad ka riigiettevõtete juhid n-ö hinnaklassi ja kedagi nende rahakott ei huvita - sest endal on kõik korras. Kui aga meie alla 1000-eurosest keskmisest palgast ei saa korralik tööinimene enam püsimakseidki tasutud (eluase, autoliising, laste koolikulud, söök, riided, tervishoid), siis on kuri karjas.

Finantskirjaoskus tõuseks koos palgaga

Uuringufirma Faktum Ariko uuringutejuht Kalev Petti ütleski juba, et Eesti ühiskond on haavatav, sest sissetulekute ja elamiskulude suhe on piiri peal. Hiljutisel tarbijate finantskirjaoskust käsitlenud konverentsil esitles ta uuringut, millest selgus, et eestimaalaste finantskirjaoskus on ebapiisav.

„Kokkuvõttes ütleksin, et tegemist on vaese ühiskonna finantskäitumise mudeliga. Vaese selles mõttes, et puhver tulude ja elamiskulude vahel on väga väike," ütles Petti  (Delfi 31. märts).

Kesknädal võib täiendada, et kui inimese sissetulek vastavalt tööpanusele oleks väärikas  (mitte alla tööpanuse nagu praegu), küllap siis paraneks ka Eesti inimese „finantskirjaoskus". Tuhande-pooleteise euro suurusest palgast oskaks vast iga vähegi haridust saanud inimene üürid ja muud olulisemad kulud ära maksta.

Kõige taustal on veelgi enam küüniline, et ühelt poolt jätkub riigil laristada sadu tuhandeid, kuid teised riigipalgalised (õpetajad, politseinikud, päästjad, madalama astme riigiametnikud) peavad näppu imema. Tõesti imelik, et riigil üks tasku ajab üle ääre ja teine ripub nagu kerjuse kuue küljes.

Keskerakond pakkus palgalage

Tippjuhtide palgalae teema tõi Keskerakond Riigikogusse esimest korda juba 2009. aastal ja teist korda 2. juunil 2010.  Kui ikka riigifirmajuhtide palgaedetabeli tipus on keskmise palgasaaja 18 kuupalga suuruse kuupalgaga isikud, tõuseb tõepoolest päevakorda  nende juhtide palgalagi. Kesk pakkus tookord välja, et see piir võiks olla 90 000 krooni - praegu siis 5800 eurot - kuus (vt kõrval Kadri Simsoni tekst).

Riigifirmade juhtide palkade kõrval kahvatuvad isegi paljuräägitud poliitikute ja ministrite ning suuremate linnade linnapeade palgad, mis tunduvad võrdluses lausa väikesed.

Miks kaalud nii paigast ära on? On arvatud, et riigifirmad rahastavad varjatult teatud erakondi (kindlasti mitte Keski ega sotse, seda on näha nende erakondade valimiskulude mannetusest!). Valimistulemuse põhjal võib siis näiteks oletada, et rahvas maksab elektritõusu ise kinni, energiafirma üha suurenevast kasumist saavad juhtparteid oma noosi ja selle rahaga ostetakse valimistel rahva hääled. Tore ring! Käsi peseb kätt, ja valimisedu on igavene.

Saame näha, kui kiiresti riigiettevõtete juhtidele palgalae kehtestamine uues Riigikogu koosseisus üles võetakse.

-o-

Jaga |