Maaelu edendamine IRL-i ja Helir-Valdor Seederi moodi

Selle raha abil taastada plaanitavate kiviaedade kogupikkuseks oli ajalehes märgitud 140 kilomeetrit, mis ilmselt on suurusjärgu võrra tegelikust väiksem arv, sest rohkem kui 20 000 eurot ühe aiakilomeetri kohta oleks üle mõistuse suur summa.

Aeg on teinud oma töö

Esmapilgul võib tunduda, et tegu on igati toreda asjaga, sest olid ju kiviaiad möödanikus saartel ning Lääne- ja Põhja-Eestis, aga ka mõnel pool mujal oluliseks osaks maastikust. Toona oli kiviaedadel mitu olulist funktsiooni. Nende abil tähistati talude ja põldude piire, hoiti loomi karjamaal, takistades nende pääsu õuealale, põldudele ja teedele. Aedu ladudes sai ka kõige kergema vaevaga lahti tülikatest kividest, mis takistasid põlluharimist. Niisiis oli kiviaedadel ajaloos eelkõige praktiline otstarve, kuigi mõnel juhul oli taluõue piiraval ilusal kiviaial ka dekoratiivne väärtus. Siinkohal võiks kasvõi meenutada sedagi õppetundi, mida Lible andis Kiirele, kes Ülesoole „põlluvirtsahvti" õppima tuli, nii nagu seda kirjeldab Oskar Luts oma "Suves".

Möödunud sajandi teisel poolel, kui nõukogude võim meil talupidamise likvideeris, hakkas enamik kiviaedu oma tähtsust kaotama, ja paljud neist said suurtootmisele takistuseks. Kui kolhoosid jõukamaks said, hakati põlluservi kiviaedadest puhastama, et need ei segaks maaharimist suurte traktoritega ja kombainide kasutamist. Kiviaiad lükati buldooseriga kokku suurtesse hunnikutesse, millele nüüdseks on kasvanud umbrohi ja põõsad. Hiljem veeti osa neist kivikuhilatest ära killustiku tegemiseks või siis sadamate ja muulide ehitustele. Nii on tänaseks kunagistel kohtadel paiknevaid kiviaedu suhteliselt vähe järele jäänud ja needki enamasti võssa mattunud. Kiviaedadele on tänapäeval võimatu tagasi anda endist otstarvet ka loomade karjatamisel, sest nüüdisaegsed elektrikarjused on sootuks efektiivsemad.

Seetõttu ongi täna raske leida objektiivset vajadust kiviaedu taastada, eriti aga seostada seda maaelu arenguga. Naljaga pooleks võib väita, et praegune põllumajandusminister püüab niiviisi lõpule viia väiketalude massilist taastamist, mis tema erakonnakaaslasel Mart Laaril paarkümmend aastat tagasi peaministrina ühismajandite likvideerimisega ei õnnestunud. Paraku polnud juba tookord enamikust värskelt maaomanikeks saanuist talupidajaid, veel vähem hakkaks keegi tänapäeval väikestel põllulappidel hobustega maad harima.

Vesi kelle veskile?

Erapooletu pilguga vaadates on üpris raske ette kujutada, mil moel saab kiviaedade taastamine kaasa aidata maaelu arengule. Üheks võimalikuks variandiks võiks olla see, et niiviisi antakse sotsiaalabitööd neile töötutest maainimestele, kes muud teenistust ei leia. Paraku see võimalus enamasti ei realiseeru. Asi on selles, et töötul inimesel, kel pole muid töövahendeid peale labida, kangi ja käru, ei ole erilist lootust selle tööga toime tulla. Need kiviaiad, kust osa kive on lihtsalt maha varisenud, on tänaseks juba korda tehtud, sest selleks otstarbeks on raha eraldatud juba alates 2005. aastast. Seal, kust aiakivid on juba osaliselt või täielikult ära veetud, pole käsitsi midagi peale hakata. Suuri kivihunnikuid juba nii lihtsalt ei teisalda ja kivimürakaid käruga kohale ei vea. Nii saavad lisateenimisvõimaluse hoopis need firmad ja majandid, kel on võimsaid traktoreid ja kopplaadureid. Nende jaoks on kivide vedu ja paikapanek käkitegu, ning nõnda saab teenida hõlpsasti päris kopsakat raha. On üpris kaheldav, et keegi kontrollib, kus täpselt need kiviaiad enne paiknesid ning mis tüüpi ja milliste mõõtmetega nad olid. Räägitakse ju Põllumajandusministeeriumi teates sedagi, et uusi kiviaedu euroraha toel rajada ei saa.

Hoopiski kraave tuleks kaevata!

Kõigel sellel poleks ehk olulist tähtsust, kui kiviaiad tõepoolest meie maaelule positiivset mõju avaldaks. Paraku võib efekt olla mõnel juhul isegi vastupidine. Talude ajastul olid ju sõiduteed suhteliselt kõverad ja kitsad ning tihtipeale kiviaedadega ääristatud. Kui nüüd aiad samasse kohta üles laduda, siis takistavad need lumekoristust ega suurenda liiklusohutust. Selle asemel vajaksid kohalikud teed hädasti kraavitamist, et nad märjal ajal poriseks ei muutuks. Kas poleks seetõttu kiviaedade taastamise asemel õigem rahastada hoopis kraavide kaevamist kohalike teede äärde?

Eestis paljudes kohtades hinge vaakuv maaelu vajaks mõistagi toetamist ja seda eeltoodust märksa suuremate summadega. Kuidas seda võimalikult tulemuslikult teha, see vääriks laialdast ja põhjalikku arutelu. Ilmselge on, et toetus kuluks hädasti ära nendele noortele peredele, kes on otsustanud (tagasi) maale kolida ja sinna ka elama jääda. Nii näiteks võiks neile anda tagastamatut abi kariloomade soetamiseks, sest miski ei seo maainimesi maaeluga rohkem kui koduloomad.

Selletaolisi vajadusi on kindlasti teisigi. Kaaluda võiks hoopis, kuidas rahastada tühjalt seisnud majade renoveerimist, elektriühenduste taastamist, kaevude puurimist jne. Just need on asjad, milleta inimesi maale tagasi meelitada ei õnnestu.

Nostalgiahõngulised kiviaiad ongi riigiametnike jaoks kahtlemata hea võimalus näidelda maaelu edendamisega tegelemist, kuid ei vii tegelikule eesmärgile karvavõrdki lähemale.

[fototekst]

PÄRAND: Euroopa Liidu uue eelarveperioodi rahadest on Eesti maaelu arengukavva lülitatud ka kiviaedade taastamise 3 miljoni euro suurune toetus. Objektiivset vajadust selleks on praegu raske leida, eriti kui seostada seda maaelu arenguga. Fotol paekivist (vasakul) ja maakivist (paremal) kiviaiad Harjumaal Kallavere külas.

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |