Sellise Eesti eest ei võideldud Vabadussõjas ega Sinimägedes

Ma ei oleks täna pulti tulnud,

kui mul ei oleks tekkinud just fraktsioonide sõnavõttude ajendil emotsioone. Ehk ma arvan, et Keskerakonna puhul ka mina olen julgenud aeg-ajalt üht-teist öelda ja mitte alati ei ole ma oma erakonnakaaslastega nõus. Ma arvan, et see on täiesti normaalne, et nii suures erakonnas on eriarvamusi. Aga ma arvan siiski, et teemapüstitus täna on olnud erakordselt vajalik. Vaieldamatult on sellises teemapüstituses hästi palju emotsioone. Kui me paneme ühele poolele 500 eurot väidetavat annetust ja selle tagajärjel repressioonid isikute suhtes ning teisele kaalukausile paneme elamisload, kus Eestisse imporditi inimesi, kelle taust oli, pehmelt öeldes, täiesti talumatu, siis mul on küll IRL-ile selge sõnum, eelkõige härra Pomerantsile, et ega IRL-i kadumisega ei kao maaelu kuskile.

Ja IRL-i kadumine

ongi Eesti poliitilisse maastikku juba selgelt sisse programmeeritud, seda näitavad ka reitingud. Kurb. Sellepärast, et see annab ju Reformierakonnale võimaluse varsti üksinda riiki valitseda. Ja Reformierakond hakkab üksinda riiki valitsema, sest Keskerakond ei saa väga palju riigivalitsemises osaleda, sest neil on Priit Toobal, kes, mõelge peaga, vist ei võtnudki 500 eurot, aga tädi Maali teab, et ta ju vist ikka sai, aga võib-olla ei saanud, vahet enam pole. Ehk tegelikult on läbi selliste protsesside mõjutatud Eesti poliitilist maastikku. Ja see ei puuduta mitte üksinda Keskerakonda, see puudutab muuseas ka IRL-i ja puudutas vaieldamatult Rahvaliitu. Sotsid, teie olete järgmised - peale seda, kui IRL läinud on. Ärge arvake, et teil läheb paremini, sellepärast et teie ka alati ei mõtle niimoodi, nagu Eesti riigis mõtlema peaks.

Loomulikult ei ole meil õigust

arvustada kohtusüsteemi, ja see on täiesti mõistlik. Loomulikult võtame Igor Gräziniga igal pühapäeval üsna suure riski, sest üle korra peame me prokuratuuri suhtes kriitilised olema. Ma kogu aeg küsin endalt: millal mind siis kinni võtma tullakse? Ükskord läksin ise kaitsepolitseisse küsima, et mis toimub, sellepärast et selle 500 euro loo juures olin mina selle inimesega suhelnud praktiliselt terve suve ja ajanud erinevaid asju. Ma küsisin, et miks te mind kinni ei võta. Vastust ei saanud, aga hirm on küll. Iga päev panen puhta pesuga koti autosse, sest mul ei lähe meelest ära üks 2000. aasta oktoobripäev, kui neli meest astusid mul uksest sisse, viisid mind koju, kus toimus läbiotsimine, lugesid mul padruneid suures toas, ütlesid et: sulle ei pidanudki ise viskama, sul on neid juba niigi rohkem. Lõppes see kõik mittemillegagi, aga auk hinge jäi terveks eluks. Ja kui ma siis Keskkriminaalpolitseist väljusin õhtul kell pool üheksa ja küsisin, kas te mu koju viite, sest mu mobiiltelefon oli katki tehtud, öeldi: "Kao ära, raisk, muidu jääd 48-ks!" Ja siis ma jalutasin Balti jaama, kaks automaati kaelas, kaks vintpüssi õlal, sest need olid seaduslikud relvad.

Arvake ära,

mitu taksot mind koju viia tahtis? Aga see on juhtunud ja minu hinges on auk. Ja kui ma kuulan kõike seda, ükskõik kes siin täna ei räägiks või ükskõik kellega need asjad Eestis ei juhtuks, sellist riiki me pole ju tahtnud. Selle riigi eest ei sõdinud meie vanaisad Sinimägedes, sellise riigi eest ei sõdinud meie vanavanaisad Vabadussõjas.

Kas varsti on siis see aeg, kui Sirgi kombel hakkavad mehed hotelliakendest surnuks kukkuma? Kas sellist Eestit me tahtsime? Sellist Eestit meie ei tahtnud.

AIVAR RIISALU

Keskerakond

Jaga |