55 aastat ilma Stalinita

 Ilm oli nukker, taevas vastu maad. Nagu täna, mil neid ridu kirja panen.

Viimased päevad enne seda olime emaga salamisi mingit eestikeelset välishäält kuulanud, selleks enne tekid akende ette riputades. Sellal, kui ametlik raadio kõneles, et kõik on korras ja Joss varsti paraneb, kinnitas „hääl“ väljast, et sellise diagnoosiga on võimalik vaid üks lahendus...

Hirm ja vale olid need, mis Lenini ja Stalini loodud rezhiimi koos hoidsid. Lenin oli võimule aluse loonud, Stalin arendas selle täiuslikuks.

Võimu säilitamise geenius

Tollest „häälest” jäi esmakordselt meelde ka selle mehe nimi, kes pärast Stalinit tuli – Nikita Hrushtshov. Varem polnud osanud teda nagu tähelegi panna.

Kunagi, juba siis, kui Eesti elbus (muide, Aaviku sõnalooming, tähendab taaselustumist), küsis keegi minult, kuidas periodiseerida nõukaaega. Mismoodi teisiti, kui valitsejate järgi, vastasin talle. Olen samal arvamusel tänini.

Stalin oli vaieldamatult geenius; andekas geenius lihvimaks täiuslikkuseni oma võimu hoidmist kuuendikul planeedist. Kes ei usu, kuulaku raadiost David Vseviovi „Müstilist Venemaad“ – raadioloengut Stalini päritolust, kasvamisest, psühholoogiast ja haridusest, mida soovitaksin kujundada populaarseks monograafiaks, mis tõlgendab Stalini isiksust Eestist nähtuna ja eestlase jaoks. Selle vaatenurga alt, mis eristab Vseviovi juttu muudest sadadest ja tuhandeist Stalinit käsitletavatest teostest. Meie president on ilmselt samal arvamusel.

Võim oli välja arendatud sellise täiuslikkuseni, et esmalt valitses ja võis lubada mingit, tõsi küll, oimetut „sula“ Hrushtshov, aga pärast teda oli võimalik eksisteerida „stagnal“, Brezhnevi jt gerontide rezhiimil. Stalini kultiveeritud hirm oli see, mis lubas neil elus olla. Midagi sellest hirmust on endiselt elus meie idapiiri taga. See hirm oli selline, et Stalinist vabanemine võimaldas ka N. Liidul oma võimu maailmas esialgu laiendada.

Eesti „kuldsed kuuekümnendad“

Eesti oli üks esimesi, mis sellest hirmust vabanes. Meie „kuldsed kuuekümnendad“ olid ju enne „Praha kevadet“ – asjaolu, mida me suurt tähele panna ja rõhutada ei oska. Et maailmas seda aga jällegi tähele ei pandud, on tingitud asjaolust, et olime kahe maailma – nn sotsialismileeri ja läänemaailma – äärel. Küll aga ilmutasid need kümnendid, et me oskame muutustega hästi kohaneda ning neid endi huvides ära kasutada. Ehkki see hirm pole isegi eestlastel lasknud veel tõeliselt opositsiooni taha tõusta.

Kohaneda aga nii hästi, et kui Indrek Toome, ise kuuekümnendate laps, hiljuti Eesti Ekspressi ajakirjaniku tema eelnevast jutust tekitatud üllatunud küsimusele „Teie meelest on eesti rahvas tasalülitatud?” vastas: „Jah, mul on see tunne!” (EE, 21. veebr.), siis polnudki see vastus ajalugu tundvale inimesele nii üllatav. Mida muud see on, et inimesed ei taha poliitikaga tegelda, et tegelikult pole meie poliitikuil rahvast vaja, sest neil on omavahel tegemist küllalt. Omavahelist kisklemist ja ärapanemist on poliitikas palju.

Ütleksin: mida muud see on, kui et Stalini õmmeldud hullusärgist vabanenud ühiskond alles õpib sellest särgist vabaks saama. Õpib demokraatiat ära kasutama tõeliseks mõttevahetuseks ja tegutsemisvabaduseks.

Ajama kõik oma äpardused ja kogu saamatuse teiste ja välismaailma kaela, nagu Stalin, kes õpetas, et kõigis raskustes on süüdi välisimperialistid; nagu meil tehakse süüdlaseks Venemaa.

Küsimärgi all: kas elame ilma Stalinita?

Mõniteist aastat elu Stalini ja tema õpilastega mõjus meile palju. Seda enam, et temast ja ta õpilastest vabanemine tõi kaasa rea pseudohüvesid; kas nimetati seda siis „inimnäoliseks sotsialismiks“ või kuidagi teisiti, aga see lepitas ja vaigistas, uinutas ega lasknud ärgata. Tõepoolest, inimene, kes sellise süsteemi rajas, ei saanud tavaline olla.

Noil aegadel rääkis eesti rahvas palju kohalikust prohvetist Järva Jaanist (rohkem kui „rääkis“ ei saa öelda, sest pole ise lugenud). Tema olla ennustanud, et tuleb kaks röövlit, ühe aeg on üürike, teise oma pikem. Hitleri aeg jäigi üürikeseks. Suur erinevus nende vahel oli, et Hitler kasutas võimustumiseks ära demokraatia nõrkuse kunagisel Saksamaal. Stalin aga tuli võimule võimu telgitaguseid kasutades.

Kuid Hitleristki vabanemine polnud üksnes saksa rahva teene. Selle valmistas ette põhjalik kaotus Teises maailmasõjas. Stalini taaka aga ei nõrgestanud midagi sellesarnast. Paraku. Seegi tähendab Stalini mõju meile.

Ent tagasi algusse. Esialgu kestis Stalini aeg edasi. Iga liiduvabariik sai võimaluse saata oma usaldusväärseim Stalinit tema sargas joonistama. ENSV oma, K. P., nüüd juba surnud, rääkis mulle, kuidas see toimus: hommikul taoti korteriuksele, aega asjade pakkimiseks anti kaks tundi; kui auto startis Tallinna suunas, jäi kunstniku naine koju nutma. „Julged mehed“ tegid oma tööd veel nii nagu nad seda tolle ajani tegema olid harjunud. Alles Tallinnas sai transporditu teada, mis teda ees ootab, ja ta helistas abikaasale, et tuleb tagasi.

Kunstnikel oli õigus sarga ümber sebida ka siis, kui Poliitbüroo liikmed seal pühalikult auvalves seisid, Nikita veidi muheldes.

KAIDO JAANSON, emeriitdotsent

/fototekst/

5. märtsil 1953 suri XX sajandi kuri geenius Jossif Stalin, Nõukogude Liidu juht. Inimesed, kes suurt uudist kuulsid, mäletavad seda hetke tänaseni. Lapsed olid kurja geeniuse ohvrid ja ideoloogiline eesmärk. Kas täiskasvanuks saades oleme  Stalinist, tema ajast ja "õpetusest" ikka täiesti vabad?

Jaga |