Pronksiöö – 10 aastat hiljem

Kui „Estonia“ huku ajal oli üks hullemaid septembritorme, siis 26. aprill 2007 oli tolle aasta esimesi kauneid ja sooje kevadpäevi. Juba päeval hakkas Pronkssõduri juurde kogunema inimesi ning õhtuks oli neid seal koos umbes 1500. Tasapisi keriti tuure üles nagu tüüpilistes vägivallaga lõppevates kogunemistes. Algul hüüti lihtsalt solvanguid. Midagi hakkas Pronkssõduri platsi ette rivistatud politseiaheliku pihta lendama, kangutati aialatte ja koguti kive. Kui politsei hakkas õhtu edenedes vägivallatsejaid tagasi suruma, lendas korraloojate pihta juba ka Molotovi kokteile. Vihane ja nördinud rahvamass suruti mälestusmärgi juurest eemale ning siis jäi kogu kesklinn nende rüüstata ja lõhkuda.

Kõige rohkem sai kannatada Pärnu maantee algus „Kosmose“ kinost kesklinna poole. Lõhuti aknaid, rüüstati poode, süüdati prügikaste, keerati autosid kummuli. Politsei oli justkui kadunud, vägivallatsejate seas olid liikumas vaid fotograafid ja kaameramehed.

Juhtus ka inimohver – Dmitri Ganin, Vene passiga Mustvee poiss, kes oli tulnud Tallinna õppima, sai ühe baari ees noahaavad, millesse hiljem suri. Teist pussitati samas. Süüdlane jäigi leidmata.

Toonane siseminister Jüri Pihl tunnistas, et niisuguseks vägivallaks ei oldud valmis: „Eesti oli juba 16 aastat okupatsioonist vaba, ja kunagi polnud sellist asja olnud. See tuli kõigile ootamatuna.“

Järgmisel hommikul võeti mälestusmärk Tõnismäel maha ja viidi ära. Õhtul oli tänavatel jälle vihane rahvamass. Rüüstati „Ararati“ alkoholipoodi, peksti sisse „Estonia“ teatri jt kesklinna asutuste aknaid, valati värviga üle Tammsaare mälestusmärk.

Rahutused levisid ka Jõhvi, Narva, Kohtla-Järvele, Kiviõlisse. Olukorda ei saadud kontrolli alla, sest kaks kolmandikku riigi politseist oli toodud pealinna; koos Riiast hangitud veekahuriga. Lisaks rünnati riigi veebisaite.

Kõik rahunes alles 28. aprilli õhtuks. Et paljud vägivallatsejad olid alkoholijoobes, kehtestati kuni 3. maini õhtune alkoholimüügikeeld.

Pärast Pronksiööd

Kogu Eestis peeti rahutuste käigus kinni üle tuhande inimese. Vahi alla võeti 50 inimest. Materiaalse kahju suuruseks hinnati kahe öö peale kokku 50 miljonit krooni. Tänavarahutustel osalenutest olid 1/3 Eesti kodanikud, ülejäänud ilma kodakondsuseta või Venemaa kodakondsusega inimesed. Enne rahutusi kasvas hüppeliselt Venemaalt Eestisse saabunute arv. Rahutuste ajal ei lastud riiki Venemaalt bussidega tulevaid aktiviste.

Pronksiöö korraldajate Dmitri Linteri, Dimitri Klenski, Maksim Reva ja Mark Sirõki üle peetud kohtuprotsessil selgus, et aktsiooni ettevalmistust alustati vähemalt aasta varem. Kavas oli jõulise aktsiooni läbiviimine ja selle näitamine rahvusvahelistes teleuudistes. Jaanuaris 2009 mõistis Harju maakohus kõik neli Pronksiöö korraldamise süüdistuses õigeks. Aresti all olnute hilisemad kompensatsiooninõuded riigi vastu mõisteti Eesti kohtutes ja Euroopa Inimõiguste Kohtus alusetuiks.

Raske leppimine

Pronksiöö 10. aastapäeva eel siiski on märgata, et püütakse üles võtta ka rahvusküsimust. Vene saitidel meenutatakse, et toonaste aprillirahutuste järel oli lõpp integratsiooniga sellisena, nagu seda Eestis tol hetkel mõisteti. Polevat enam senist riiki, praeguste põlvkondade jaoks ei olevat enam endisi suhteid ning otsa said olemasolnud katsed kahte kogukonda ühendada.

Eesti veebikülg „Propastop“ aga kirjutab, et Pronkssõdur on Kremli meedia jaoks sobiv teema, sest võimaldab rõhutada propagandavalet, nagu elavat Eestis russofoobsed fašistid, kes tegelevad ajaloovõltsimisega. „Selliste meemide korrutamine täidab idanaabri infosõja kaugemaid eesmärke: vastandada Eestis elavaid rahvusgruppe ja tekitada Eesti riigile Euroopa ja NATO liitlaste silmis probleemse partneri mainet.“

Pronkssõduri mälestusmärk seisab nüüd 2007. aastast Siselinna kalmistul Filtri teel. Iga aasta 9. mail peetakse seal sümboolset auvalvet ning tuuakse lilli sõjas langenute mälestuseks. Niisuguse olukorraga on praeguseks leppinud nii eesti kui ka vene kogukond.

Püüd pärast Pronksiööd rusikatega vehkida ei paelu enam kumbagi poolt. Pronksiöö sai valusaks õppetunniks nii riigile kui ka kodanikele, aga see pole enam kahe kogukonna konfliktide allikas. Üha enam langetatakse Pronkssõduri juures sõjas hukkunute mälestamiseks lihtsalt pea ning asetatakse lilled.

[fotoallkiri]    II maailmasõjas langenute monument Siselinna kalmistul. Foto Scanpix.

AIVAR JARNE, Kesknädal

Jaga |