Eesti tulevik on meie ühine mure

Saaremaal liideti 1939. a Maasi ja Uuemõisa vald ühiseks Pöide vallaks, vallamaja sai Tornimäele. Olin 1942. a Saksa ajal külavanemaks. Tuli käia vähemalt kord kuus vallas, et külaelanikele ära tuua soola ja suhkru ostutalongid. Siis vallamajade ümbrusel märkimisväärset vahet ei paistnud. Tornimäel oli kirik, Maasis meierei – ühed tähtsad mõlemad. Nõukaajal toodi vald Orissaarde, kus asub praegugi Orissaare vallana. Tornimäele aga moodustati uus Pöide vald. Tornimäest on nüüdseks saanud noor alev, Maasi aga on väga nukras seisukorras.

Mitte kuidagi ei sooviks, et pool meie kaunist Eestist oleks 75 aasta pärast minu kunagise koduvalla sarnane.

Leisi alev oli 1939. aastal Orissaarest palju suurem. Leisis olid kirik, koolimaja, riide-kangavärvimise töökoda, võimas jahu- ja saeveski, mida Orissaares ei olnud. Leisis peeti kevadist riietelaata kohe kümme päeva jutti.

Et Orissaare sai nõukaajal rajoonikeskuseks, on nüüdseks saanud Orissaarest noor linn, aga Leisi kuivab kokku.

Elu on näidanud, et kui soovime oma külasid ja maaelu uuesti ellu äratada, tuleb igast praegusest vallast moodustada tõmbekeskus, neid riiklikult toetada senikaua, kuni kosuvad ja tasuvad. Sel on mõtet.

OLLERMA, Kesknädala tellija

Jaga |