Kohtumine elukutselise opositsionääriga

Jutuajamine külalisega, kelle asutatud Venemaa Riiklikust Humanitaarülikoolist on saanud üks Moskva mainekamaid kõrgkoole, algas küsimusest, kas ta peab ennast rohkem  ajaloolaseks või poliitikuks.

„Mul on ajaloolaseharidus. Ajaloolasena olen kaitsnud ka kandidaadi- ja doktoriväitekirja. Omal ajal oli mul võimalus stažeerida isegi Prantsusmaal Sorbonne'i ülikoolis, kuid paljuski tänu juhusele sattusin komsomolitööle. Kaheksakümnendate algul olin ajakirja „Kommunist“ ajalootoimetaja. Sellisel töökohal oli tollal praktiliselt võimatu poliitikaga mitte tegelda. Kui algas glasnost, avalikustamine, vaadeldi ajalugu, eriti lähiajalugu, teises valguses – hakati rääkima nõukogude korra kuritegelikkusest, ja seda mitte ainult Stalini perioodil.

Paljudele ajaloolastele, eriti neile, kes olid harjunud kõigele vaatama läbi Nõukogude ametliku ajalookonteksti, oli see šokk. Nimelt lähtuvad teadlased ajalugu ja ajaloosündmusi käsitledes teatud vaatepunktist. Täna on erinevaid lähenemisi ühele ja samale ajaloosündmusele tunduvalt rohkem, kui oli tollal. Kes vaatleb ajalugu sovjetlikust, kes russofiilsest, kes sionistlikust vaatepunktist, paljud aga ka läbi impeeriumimeelsuse prisma. Mina olen alati üritanud ajalugu käsitada objektiivselt, lähtudes faktidest ja loogikast.“

 Tundub, Juri Nikolajevitš, et praegu toimub Venemaal suur ajaloo ümberkirjutamine. Kas see tõesti on nii ja kui on, siis millises suunas ajalugu ümber kirjutatakse?

 "Kõige kurvem on see, et siiani on praktiliselt puudunud Venemaa ajalugu – on räägitud Nõukogude Liidu ajaloost, justkui oleks ka Venemaa ajalugu alguse saanud revolutsioonisündmustega. Ajaloo ümberkirjutamine toimub aga täna täiesti kindlalt. Ja kirjutatakse seda ümber oma isiklikest emotsioonidest lähtudes. Kes lähtub impeeriumimeelsusest, kes sovjetismist... Selles seisukohtade paljususes pole tegelikult suurt midagi imelikku ega uut. Samas on vast kõige rohkem olnud avalikkuses arutluse all ajalooõpetajatele mõeldud tööjuhend Venemaa lähiajaloo kohta, 1940-ndatest aastatest kuni tänapäevani. Selle ettevalmistamises osales, kuulduste järgi, Vladimir Putin isiklikult. Teiste sõnadega, seda perioodi püütakse näidata ühes, ametlikus valguses.“

 Kas see ei lõhna vägisi uue totalitarismi järele?

„Kohe päris kindlasti. Ajast aega on ametliku ajalookäsituse ühiskonda pookimine olnud totalitaarrežiimide esimene samm. Seda tegi Hitler 1930-ndate Saksamaal, nii toimis Mao Hiinas, Stalin aga töötas lausa isiklikult välja Nõukogude Venemaa lühiajaloo.“

 On jäänud mulje, et teid võib nimetada elukutseliseks opositsionääriks.kes  alati valitsusega vastakuti.

 „Nii on läinud jah. Olen alati vaadelnud poliitikat ja ühiskondlikke sündmusi natuke sügavamalt, eeldanud, et poliitiku üle saab otsustada vaid tema sõnade ja tegude suhte järgi. Kui need kaks asja üldse kokkupuutupunkte ei oma, on asjad ikka väga korrast ära. Nägin tollast olukorda sellisena, et Gorbatšovil oli kolm püha eesmärki: maksku mis maksab, säilitada Nõukogude Liit; säilitada Kommunistlik Partei; säilitada sotsialistlik riigikord. Samas oli tal tungiv soov hästi elada. Kuid ega vanas paradigmas hästi ei ela. Siit tekkiski tema peas segadus ning, kui olete Gorbatšovi kunagi kuulanud, siis teate, et ta võis tunde rääkida äärmiselt õigeid sõnu, kuid sisuliselt mitte midagi ütlemata.

Ta rääkis „inimnäolisest sotsialismist“, „uuest kommunistlikust parteist“ ja nii edasi. Kuidas oleks aga saanud sotsialism Nõukogude Liidus olla inimliku näoga või kommunistlik partei järsku millegipärast uueneda? Tarvis oli inimesed ära toita ja päästa Liidu majandus. Selleks pidi lõpetama tohutu relvatootmise, mis tol ajal NSV Liidus toimus, ja loobuma terve hordi ekstremistlike režiimide toetamisest. Selliseid ettepanekuid ei saanud aga Gorbatšov loomulikult teha. Noh, ajaski siis udu!

Mis puutub Boriss Jeltsinisse, siis tema tuleku võtsin suure rõõmuga vastu, kuid  kui algas n.ö varade ümberjaotamine, ei suutnud ma seda omavoli enam pealt vaadata ning lahkusin Venemaa Demokraatlikust Parteist. Peamised jagajad olid ju nimelt „demokraadid“.

Tegelikult oli seadusandlik baas selleks loodud juba kaheksakümnendate aastate lõpul. Ikka needsamad kommunistid, kes hiljem hakkasid kõva häält tegema, et „näe, demokraadid varastasid riigi paljaks, said sellega hakkama“. Tegelikult olid just nemad need, kes ärastamiseks soodsa pinnase lõid. Ettevõtete privatiseerimiseks vajalikud seadused olid loodud juba kaheksakümnete teisel poolel. Protsess ise sai ka alguse ajal, mil kommunistlik ladvik soovis legaliseerida nende ametikohaga kaasas käivad varad ja privileegid – suvilad ja autod. Privatiseerimine pidi toimuma erakapitaliga, mida Nõukogude Liidus aga kellelgi olla ei tohtinud. Lahendus leiti lihtsas skeemis: teatud inimesed said riiklikust Hoiupangast protsendita laenu võtta, tänu millele privatiseerimine läbi viidi. Jeltsin lihtsalt lubas sellel seadusetusel lokata.“

 Mis tunne teil oli, kui Putini võimule tuli?

“Ma ei taha sellest eriti rääkida. Ütlen vaid, et tunne oli vastik. Kohe sai selgeks suund, kuhu Venemaa liikuma hakkab ja kelle kätte reaalne võim läheb.“

 Lõpuks tahaks kuulda teie arvamust, kas Eestil ja Venemaal  võivad kunagi, kes teab kui kauges tulevikus, olla normaalsed suhted. Suhted, mis peaksid kahe suveräänse ja sõbraliku riigi vahel olema.

 „Isiklikul tasandil – loomulikult!“

 Aga riiklikul?

 Vastuseks naeratas Juri Afanasjev tagasihoidlikult ja raputas pead.

 Kas tõesti mitte kunagi?

 „Riikide kui selliste vahel – mitte kunagi! Isiklikul tasandil on aga venemaalaste suhtumine Eestisse ja eestlastesse alati küllalt hea olnud.“

Juri Afanasjeviga vestles IVARI VEE

[ESILETÕSTE]:  Gorbatšovil oli kolm püha eesmärki: maksku mis maksab säilitada Nõukogude Liit, Kommunistlik Partei ja sotsialistlik riigikord.

Jaga |