Eesti elu tegelikud teemad 3: Eksamiralli

ENDEL RIHVK,      24. oktoober 2007


Kunagi hakkasin kokku arvama, kui palju eksameid olen elus sooritanud. Panin kirja nii klassist klassi ülemineku eksamid, küpsuseksamid, kõrgkooli sisseastumis-, semestri- ja lõpueksamid, nn kandidaadimiinimumi eksamid, paadijuhi, filmidemonstraatori ja autojuhi eksami ning veel peotäie muid eksameid.

Lõpuks jõudsin välja arvuni, mis jäi sajast ülespoole. Tagantjärele mõeldes oli enamik neist eksameist tollal igati põhjendatud. Kasutuks ei pea ma neid ka nüüd. Sunnib ju eksami sooritamine inimest mobiliseerima suurema osa oma vaimseid ressursse, et ületada talle ette seatud barjääri. Tõsi ta ju on, et kõik, mis eksamiks kiirkorras pähe taotakse, ei pruugi sinna kuigi kauaks jääda. Paraku on toimunu ajule heaks treeninguks ja loob eeldused uueks pingutuseks, kui selline vajadus peaks tekkima. Ja elus kindlasti ka tekib. Nagu armastas öelda minu muusikaõpetaja Arsi Aarma, on haridus see, mis jääb järele, kui oled unustanud kõik, mida oled õppinud.

Esimesed eksamite sooritamise kogemused saab inimene üldhariduskoolis.

Aastakümneid oli see kogemus seotud igaühel pelgalt selle kooliga, kus ta õppis. Keskkooli lõpueksamite vastuvõtmiseks moodustati õpetajatest komisjonid, kes eksaminante vaagisid ja hindasid. Kaldun arvama, et seda tehti igal pool võimalikult objektiivselt ja vastutustundlikult. Ei mäleta, nagu oleks tollal eksamitulemusi väga tihti vaidlustatud või lõpetajate teadmiste taset kahtluse alla seatud.

See, et lõpueksameid nimetati küpsuseksameiks ja lõputunnistust küpsustunnistuseks, oli igati ilus ja asjakohane komme. Hindamise objektiivsusest ja rangusest räägib kasvõi asjaolu, et keskkooli lõpetamine kuld- ja hõbemedaliga oli pigem harv erand kui massiline nähtus. Toonase kooli- ja küpsuseksamite süsteemi adekvaatsust kinnitab seegi, et suur osa küpsustunnistuse saanutest asus edasi õppima ja lõpetas edukalt kõrgkooli. Nende hulka kuuluvad ka kõik tänased akadeemikud, samuti suur osa praegusi professoreid ja dotsente, aga ka juhtivaid ärimehi ja poliitikuid.

Seega ei paistnud toona ega paista ka tagantjärele olevat ühtki mõjuvat põhjust, miks hästi toimivat süsteemi muuta.

Taasiseseisvumise järel hakati aga igal elualal otsima teid reformideks, mis selle valdkonna eriti läänelikuks ja moodsaks muudaksid. Nii ka hariduses. Ühel heal päeval toimus toonases Riigi Kooliametis haridusametnike nõupidamine, kus kaks endist Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi (PTUI) teadurit andsid aru oma sihtkomandeeringust Shotimaale. Nad rääkisid, et shotlaste arvates pole see, kui iga gümnaasium ise oma õppurite õpitulemusi hindab, piisavalt objektiivne. Seetõttu on sealmail sisse viidud riigieksamite süsteem.

Kokkuvõttes märkisid ettekandjad, et sel süsteemil on nii positiivseid kui ka nõrku külgi. Selleks et midagi taolist ka Eestis kasutusele võtta, oleks vaja täiendavaid uuringuid ja laialdast arutelu.

Paraku läksid sündmused oma rada. Riigi Kooliamet likvideeriti. Kõigile seal töötanud ametnikele (sh endistele PTUI teaduritele) ei leitud enam sobivat rakendust uuendatud Haridus- ja Teadusministeeriumis. Siis tabaski haridusüldsust nagu välk selgest taevast teade, et edaspidi hakkavad keskkoolide ja gümnaasiumide lõpetajad kooli küpsuseksamite asemel sooritama riigieksameid ning nende korraldamisega hakkab tegelema vastmoodustatud Riiklik Eksamikeskus. Lisaks lõpetajate taseme ühtlustamisele pidavat uus süsteem andma ka suurt võitu selles, et kõrgkoolidel langeb ära vajadus sisseastumiseksameid korraldada.

On meeles, et esimesed reaktsioonid koolidest olid, pehmelt öeldes, kahtlevad. Üht suuremat ohtu nähti selles, et niiviisi avaneb võimalus koole lõpetajate eksamitulemuste järgi pingeritta seada. See omakorda mõjub halvasti mõne kooli mainele. Kuigi tollal neid hirme maandati, tuleb ometi tõdeda, et just nii ongi läinud. Selleks et koolide vastuseis ei muutuks liiga ägedaks, alandati mõnes aines riigieksami sooritamiseks vajalike punktide arv naeruväärselt väikeseks. Nii saab praegu öelda, et mingist üldisest taseme tõusust lõpetajate teadmistes pole mõtet rääkida.

Aja jooksul on aga ilmnenud mitmeid küsitavusi. Nii on koolides süvenemas tendentsid, kus õpilasi drillitakse ülemäära neis ainetes, milles toimuvad riigieksamid, teistele ainetele pööratakse seevõrra vähem tähelepanu. On olnud juhtumeid, kus isegi õpetajad on osalenud väärtegudes, avalikustades õpilastele enneaegselt eksamiülesandeid ja aidates neid lahendada. Pahatihti on kuulda etteheiteid, et eksamiülesanded pole vastavuses kooli ainekavadega. Tänavu juhtus see matemaatikaeksamiga.

Mõnikord on hilinenud eksamitulemuste teatamine ja lõputunnistuste väljakirjutamine. Vahepeal on kõrgkoolid hakanud uuesti korraldama sisseastumiseksameid, et saada tudengikandidaatidest objektiivsemat ülevaadet.

Mida on ühiskond võitnud? Riiklikus Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuses töötab praegu üle saja inimese. Selle asutuse ülalpidamine läheb aastas maksma kümneid miljoneid. Lisaks kaasatakse eksamiülesannete koostamisse ja tööde hindamisse hulgaliselt abijõude, kellele töö eest tuleb maksta väärilist lisatasu. Varem korraldasid eksameid, kuulasid õpilaste suulisi vastuseid ja parandasid kirjalikke töid õpetajad oma tavalise kuupalga eest, sest juunikuus on ju neil tavaliselt tööaeg.

Niisiis on silmanähtavalt tegu ametnike arvu suurendamise ja maksumaksja raha tarbetu kulutamisega. Mingit käegakatsutavat võitu see ei anna. Minu arvates ei hakkagi andma. Muuseas, olgu lisatud, et varem nimetati riigieksameiks vaid kõrgkooli lõpueksameid. Neid vastu võtva komisjoni esimees peab obligatoorselt olema teisest asutusest, kuid muud komisjoniliikmed on sama kõrgkooli õppejõud.

Kui tõepoolest oleks tahetud üldhariduskooli küpsuseksamite korraldust ja tulemusi paremini kontrollida, võinuks sama sätte kirjutada ka kooliseadusesse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)