Pronksmees, kes jäigi ellu [7]

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

Telepilt ei klappinud kokku peaministri eelneva lubadusega, et enne 9. maid pronksmeest keegi ei puuduta.

SL Õhtuleht 30. mai 2007

7.  osa

Kaamera on alati siiras

Videokassett, mis peale võtet operaatori käest otse eetrisse rändab, on halastamatu ajalooline dokument. Ta ei peta kunagi, kui teda tegijate poolt selleks ei kästa.  Kaamera on iseenesest ikka aus ja siiras. Selles veendusid Pronksiöö kaasaegsed ka 2007. aasta 26. ja 27. aprillil, kui telejaamad Kanal 2 ja TV 3 teineteise võidu märulikassette eetrisse paiskasid ja vaataja sel viisil peaaegu et nonde tormiliste sündmuste reaalaega kiskusid. Eestis otsekui oleks sündinud „kodumaine“ CNN, mis teatavasti oma otseülekannetega  Lahesõjast ja Jugoslaavia pommitamisest maailma reaalsusega rabas. Vahe päris CNN-iga oli meie telekanaleil vaid selles, et ekraanile jõudsid sündmused Pronkssõduri juurest ja Tallinna leegitsevast kesklinnast umbes kolmveerand tundi hiljem – niipalju kulus kassettide stuudiosse toimetamiseks.

Operatiivset otseülekandetehnikat Tallinnas pole. Kuid vaatamata väikesele ajanihkele tegid kaks kommertskanalit tõelist ajalugu. Pealinnas juhtunud tragöödia jõudis ehedal kujul, ilma kaadrite valimise ja monteerimiseta otse võrumaalaste või saarlaste koju. Kahju, et keegi ei filminud neil öötundidel televaatajate nägusid. Oleks saanud võrratuid kaadreid, sest see, mida televisioon nendel öödel pakkus, ei kannata ühtegi võrdlust.

Peaaegu otseülekandena, hinge kinni pidades jälgis Eesti leegitsevat sõda omaenda riigi pealinnas. Teadmata, millega lahing sel ööl lõpeb, ja mõistmata, mille nimel taplust peetakse. Kas tõesti pronksist mälestusmärgi pärast? Kas tõesti tasub ühe kuju nimel lasta segi peksta kogu südalinna ja külvata meeletut hirmu, häbi, teadmatust, viha, põlgus ning piinlikkust üle kogu Eesti? Umbes sellisteks need esimesed reageeringud aprilliöö sündmustele kujunesid.

Kõige hullem oli vist teadmatus. Keegi ei osanud rahvale täpselt öelda, mis siis ikkagi Tallinnas toimub. Telemehed ei teadnud rohkem kui läbi oma kaamerasilma nägid. Ametlik info peaaegu et puudus või rääkis vastu sellele, mida näitas kommertskanalite ekraan. Lausa piinlik oli kuulda siseminister Jüri Pihli väiteid, et olukord Tallinnas on kontrolli all ja midagi erakorralist juhtunud pole. Kaitseminister, kelle juhtida peaminister kogu Pronkssõduri eemaldamise ning maetute ümbermatmise operatsiooni andis, olevat ajakirjanduse teatel hoopis enne keskööd magama heitnud. Samal ajal fikseerisid kaamerad kogu Eesti silme all üha uute vitriinide purunemise, putkade lõhkumise, noorte mässajate hullunud juubeldamise ja reporterite õhkujäänud hüüded: „Kus on politsei, kus on politsei!..“

Televisioon rikkuski kogu mängu

Kas ei ole elus nii, et üks pisike üksikasi, mille mõni kurikael oma tempu  ette valmistades kahe silma vahele jätab, võib talle hiljem kohutaval kombel kätte maksta? On ju küll juhtumeid, kus pangaröövel jääb korravalvureile vahele autoga kiirust ületades või tagaotsitav korterivaras trammis piletikontrolli poolt kinni peetakse.

Tundub, et midagi sellesarnast juhtus ka Pronkssõduri operatsiooni ette valmistanutega. Neil ununes üks pisike asjaolu, mis hiljem nõnda palju tuska valmistas. Televisioon! Ei kaitse- ega siseminister aimanud ette meie kommertskanalite suurt töövõimet. Seda, et nad suudavad Tallinnas toimunu peaaegu et otsepildina iga viimase kui eestimaalase koju tuua ja samal ajal ka veel üle maailma laiali paisata.

Kui riigikanalit ehk ETV-d  sai valitsus oma suva järgi ohjes hoida, siis erajaamade peale hammas ei hakanud. Need näitasid kõike nii nagu see Tõnismäel, Pärnu maanteel, Kaubamaja ja Tammsaare juures just parajasti oli. Ekraanil ei ilustatud ei sõjakate noorte ega kõvakäeliste politseinike käitumist.

Kujutagem hetkeks ette, et neid julmi telekaadreid poleks eetrisse jõudnud ja Tallinna sündmuste tundidel oleks telepurgist seebisarjad jooksnud. Kui lihtne olnuks siis järgmisel päeval sündmuste kohta ametlikku infot kirjutada! Et näe, pätid tulid, räuskasid ja lõhkusid. Aga – võta näpust! Nüüd rahvas nägi oma silmaga, et algul oli rahvas Tõnismäel üsna rahulik ja ootas vaid, et keegi tuleks ja kõrgel tasemel selgitaks, mis toimub ja mis toimuma hakkab. Aga neid selgitavaid sõnu avalikkus ära oodata ei jõudnudki.

Olen kindel, et näiteks peaministri siiras teleesinemine 26. aprilli hommikul või ka veel õhtupoolikul suutnuks rahutused ära hoida. Kuid ükski kõrgem valitsusametnik avalikkuse ette astuda ei julgenud.

On tähelepanuväärne, et sama päeva hommikul toimunud koosolekul ei rääkinud valitsusliikmed ka omavahel Pronkssõdurist sõnagi. Ju ei peetud seda siis tähtsaks.

Vaikis ka Kadriorg. End kogu rahva presidendiks tituleerinud riigipea ei pidanud vajalikuks sõnakestki rahva poole teele saata.

Tallinna linnapead hoidis valitsus absoluutses infosulus, kuigi temale kui pealinna omavalitsusjuhile oleks ministritel olnud otsene kohustus oma kavadest teada anda.

Nii siis läksidki Tõnismäel sündmused suures osas omasoodu, ja võimumeestel jäi üle rahva käitumist ning asjade käiku vaid eratelevisiooni ekraanilt jälgida. Tegutsema hakkas valitsus pärast keskööd, kui linnas räuskajad oma energia välja said elatud ja osa neist politsei poolt pokri pisteti.

Jaga |