Rootsi valitsus varjab tõde “Estonia” kohta

LARS ÅNGSTRÖM,      20. september 2006


"Hoolimata sellest, et vraki asukoht oli peaaegu kõigile teadmata, käisid tuukrid "Estonia" pardal kohe pärast laeva hukkumist. Seal pidi ilmselt olema midagi väärtuslikku ja salajast. Kuid valitsusepoolne laevahuku uurimine piirdub perioodiga, mille vältel ei dokumenteeritud vraki asukohas mitte mingisuguseid muutusi. Kaitsejõud ei soovi ilmselge valega vahele jääda ja seetõttu varjavad andmeid rahvasaadikute eest. Varjatakse kõike. Täna kavatsen teha avalduse õiguskantslerile," kirjutas Rootsi parlamendi kaitsekomisjoni liige Lars Ångström (Erakond Rohelised) 12. septembril ajalehes Dagens Nyheter.

Nüüd on juba väljaspool igasugust kahtlust, et Perssoni valitsus agaralt osaleb 1994. aastal hukkunud "Estoniaga" seotud asjaolude varjamises. Sarnaselt tsunamikatastroofiga röövis laevahukk elu ligi viiesajalt Rootsi kodanikult. Rootsi parlamendis 12. juunil toimunud debati käigus avalikustas minister Mona Sahlin, et valitsus kavatseb teha SKL-ile (Riigi Kriminaaltehniline Laboratoorium) ülesandeks uurida "Estonia" vrakil erinevates olukordades tehtud filminguid ja pildistusi.
Sellise uurimise ajendiks on muu hulgas ametlikud pildid, mida robotkaamera tegi 2. oktoobril 1994, neli päeva pärast laeva uppumist. Piltidel on selgesti näha, et suletud rambivõred on ära lõigatud ning visatud laevast välja merepõhja. See näitab, et tundmatud tuukrid on salaja käinud "Estonia" lastitekil kohe pärast laeva uppumist – 28. septembri ja 2. oktoobri vahemikus. Õnnetust uurinud komisjoni tuukrid läksid vrakile alles detsembris.
Lisaks 1994. aastal filmitule on vrakki filmitud ka hiljem, sealhulgas seoses asjaoluga, et "Estoniast" pidi 1996. aastal kütus välja pumbatama ning et samal aastal täideti laevakere teatud osad kivide ja liivaga. Kui võrrelda 1994. aastal rambist võetud pilte hiljem tehtutega, võib kohati näha, et tõmbekonksud on rambi külge kinni keevitatud ja kohati on nende suhtes rakendatud väga suurt jõudu, nii et suured teraspoldid on mõranenud ja lahti tulnud, nagu oleks keegi surunud rambile väga suure jõuga.

Need pildid omandasid poliitilise plahvatusohtlikkuse pärast seda, kui leidsid kinnitust andmed, et kaitsejõud kasutasid "Estoniat" sõjavarustuse vedamiseks. Pildid tõestavad, et üks ööpäev pärast katastroofi on vraki lastitekil käinud tundmatu, suurte allveeressurssidega osapool.
Teoreetiliselt võinuks "Estonia" autotekile ööpäev pärast õnnetust minna ükskõik kes, aga tegelikkuses mitte. Vraki täpset asukohta hoiti salajas üle kahe kuu ja see oli teada üksnes Rootsi kaitsejõududele, Soome kaitsejõududele ja Soome uurijale Kari Lehtolale. Lisaks sellele vastutasid Rootsi kaitsejõud vraki asukoha kaitsmise eest.
Just nende piltide uurimine võib esialgu tunduda ebavajalik. Pildid näitavad ju seda, mida nad näitavad. "Estonia" autotekil oli ilmselgelt midagi väärtuslikku ja salajast, mis ajendas tuukreid sinna minema. Kõik on salastatud. Aga teisest küljest oleks positiivne, kui riiklikud ametkonnad kinnitaksid, et asi oli just nimelt nii.

Rootsi parlamendis ütles Mona Sahlin, kui ta tutvustas oma ettepanekut lasta SKL-i spetsialistidel pilte uurida: "Tegelikult ei ole ma rahul sellega, kui seda initsiatiivi tõlgendatakse ainult kui katset summutada edasiste küsimuste teket. Kogu protsess on ju ikkagi suunatud avalikult ja kontrollitult toetama debati jätkumist – mitte vastupidi."
Korrektne otsus oleks tähendanud, et SKL pidanuks uurima vraki asukohas kõiki neid muudatusi, mis võisid olla tekkinud inimtegevuse tagajärjel pärast laeva uppumist. Aga valitsus otsustas hoopis midagi muud. SKL-ile anti ülesanne uurida, kas "muudatused vraki asukohas võisid olla tekkinud inimtegevuse tagajärjel" ja seda piiritleti perioodiga 2. oktoobrist kuni 6. detsembrini 1994, see tähendab ajavahemikuga, mille kestel ei dokumenteeritud ühtki muutust.
See tähendab, et vastuseta jäävad küsimused rambivõrede kohta, mis saeti maha enne 2. oktoobrit ja mis tõendavad, et tuukrid on käinud lastitekil vahetult pärast laevahukku, samuti rohkete rambivigastuste kohta, mis tõestusmaterjali kohaselt on tekkinud pärast 6. detsembrit 1994.
Salajasi sukeldumisi välistavad uurimistulemused pandi kokku kaitseministeeriumis ning seda tehti, nagu märkis vastutav ametnik Sofia Karlsson, täielikus üksmeeles. Ta kinnitab, et muutusi, mis leidsid aset enne ja pärast nimetatud kuupäevi, ei analüüsita. Kas saab olla veel paremat näidet sihikindlast salastamisest?

Kaitsejõud tunnistasid pärast kümneaastast vaikimist üles sõjavarustuse veo endisest Nõukogude Liidust "Estonia" autotekil mõned nädalad enne laeva hukkumist. Kuid vastavalt Rootsi ringkonnakohtu eesistuja Johan Hirschfeldti poolt läbi viidud uurimisele väideti, et laevahukuööl polnud pardal midagi kaitsejõudude vastutusalasse jäävat. Küsimust, kas keegi teine oleks võinud võtta vastutuse sõjalise veose eest, selles niigi nõrgal alusel olevas uuringus isegi ei mainitud. Seda vaatamata asjaolule, et ka FMV (kaitsejõudude varustusamet) on varem kasutanud erafirmasid sõjavarustuse vedamiseks Rootsi endisest Nõukogude Liidust.

Lennart Brittner kaitseministeeriumist tegeles nii Hirschfeldti uuringu hapra taustaga kui ka SKL-ile ülesandeks antud ajapiirangutega, mis välistavad salajast tegutsemist "Estonial" tõestavate filmilõikude analüüsi. Kõrvalseisjad võivad seda käsitada üksnes nii, et kaitsejõud ei soovi mitte mingi hinna eest vastata küsimustele selle kohta, mis toimus laevahuku ja 1994. aasta 2. oktoobri vahelisel või sama aasta detsembrile järgnenud ajal. Nad ei taha tõe ilmsikstulekut. Lennart Brittner on keeldunud kohtumast Rootsi parlamendi "Estonia"-grupi liikmetega, kes esindavad kõiki parlamendiparteisid. Aastal 1994 oli ta kaitsejõudude luureosakonna juhataja.

Paljud üksteisest sõltumatud kaitsejõudude allikad osutavad, et "Estoniale" sukelduti ka mereväe erialuselt "Urd" kohe pärast katastroofi, s.t enne 2. oktoobrit. Sukeldumiste juht erilaeval oli Lars Mikael Johansson. Kui Eesti valitsus algatas uurimise sõjaliste veoste kohta "Estonial" pardal ja riigi peaprokurör Margus Kurm soovis esitada Johanssonile küsimusi, keeldus see Kurmiga kohtumast. Kui parlamendiliikmed kirjalikult esitasid samad küsimused valitsusele, ei tõrjunud kaitseministeerium küsimusi, vaid läks oma vastustes neist vaikides mööda.
On raske mõista valitsuse salastamistegevust. Julgeolekupoliitiline olukord täna on täiesti erinev sellest, mis valitses 1994. aastal, kui Carl Bildt oli peaminister ja alustati salastamist. See, mis tollal oli salajane sõjavarustus, on tänaseks aegunud. Seetõttu ei saa kaksteist aastat pärast katastroofi olla mingeid sõjalisi põhjusi, mis õigustaksid edasist varjamist.
Selle asemel süvendab varjamine oletust, et sõjaliste veoste ja laevahuku vahel on põhjuslik seos. Kõigele vaatamata on tõsiasi see, et õnnetust uuriv komisjon ei uurinud kunagi kõige põhilisemaid asjaolusid. Näiteks ei kontrollitud mitte kunagi, kas laevakerel on kahjustusi. Samuti ei uuritud lastitekki. Uurimiskomisjonil ei õnnestunud ka välja selgitada uppumise kulgu. Nüüdseks teame: laev ei saa uppuda üksnes põhjusel, et vesi tulvab autotekilt sisse.

Asjad peavad olema seatud nii, et demokraatliku õigusriigi kodanikud saavad usaldada nii uurimiskomisjone ja oma kaitsejõude kui ka valitsust. Hetkel me seda teha ei saa, vähemalt selles osas, mis puudutab suurimat ja tõsiseimat Rootsi kodanikke tabanud tsiviillaevaõnnetust.
Uurimiskomisjon peab vaatamata kõrvalhuvidele uurima õnnetust tingimusteta ning selgitama välja juhtunu põhjused. Seda ei ole tehtud.
Demokraatliku riigi kaitsejõud ei tohi kunagi varjata oma ebamugavaid eksimusi rahva ja rahvasaadikute eest. Seda aga tehakse, ning sellepärast esitataksegi täna avaldus õiguskantslerile.
Valitsus, kes teadlikult või kogemata osaleb sellises varjamises, muutub endale alluva instantsi jälgedepeitjaks ning kaotab autoriteedi.


Artikkel on tõlgitud 12. septembril ilmunud Rootsi kvaliteetlehest Dagens Nyheter


AKEN:
Demokraatliku riigi kaitsejõud ei tohi kunagi varjata oma ebamugavaid eksimusi rahva ja rahvasaadikute eest. Valitsus, mis teadlikult või kogemata osaleb sellises varjamises, muutub endale alluva instantsi jälgedepeitjaks ning kaotab autoriteedi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)