Soomusrongil

ANTON IRV,      14. veebruar 2007


24. dets. [1918]

Öösel kella 3 paiku andis vaenlase patarei mõne paugu Tapa sihis, mis aga ei sünnitanud iseäralikku ärevust.
Kl. 10 sõitsime välja Narva sihis. Öö jooksul olid punased oma patareid tublisti lähemale vedanud ja võtsid Tapa aleviku nüüd risttule alla, kiirtule granaate ja shrapnelle peale külvates. Suurtükiohvitseri tõenduse järele on vaenlasel kõige vähemalt kaks patareid, üks paremal, teine pahemal pool ja õhtupoole tekkinud kolmas veel juurde.
Vahepeal jäi vaenlase suurtükituli koguni vait, mis tõi esile mitmesuguseid arvamisi, nagu sügav ümberhaaramine jne. Äkki algas aleviku rahva seas, kes uulitsale olid ilmunud, ärevus ja jooksmine, nagu oleks vaenlane peale tulemas. Kuid tuli välja, et ainult ettekujutuse hirm oli segadust sünnitamas.

25. dets.

Hommikul sõitsin Aegviidu jaama katlale vett võtma. Sealt saime teed ja pühade puhuks tanguputru rasvaga, vorsti ja nisuleiba. Peale selle olid väikesed kotikesed kingitustega. Pesime nägu ja käsi ka pühade pärast.
Kl. 11 sõitsin Lehtsest välja. Kõik läks mõnusalt: korraga käis: ramp-ramp-ramp. Saime aru, et tee on katki. Raudteevahi sõnade järele olid punased just enne meid minutit 10 seal olnud ja tee ära lõhkunud.
Saatsin luurajad lpn. Raudsepa juhatusel. Selle ajaga, kui luurajad end minema seadsid, pandi paremal pool teed tähele, et üks salk inimesi tõttab metsa poole. Lund sadas, nii et oli võimatu õieti aru saada. Aga et nemad midagi eneste järel tassisid, tulime arvamisele, et see on kuulipilduja. Otsustasime avada suurtükitule. Seal teatas keegi, et need olevat lapsed, kes kelguga mäest alla lasknud ja nüüd kelku üles tassivat. See lõi meid longu, – tõesti häbi oleks lasta lapsi. Üks pauk oli küll välja lastud, aga meelega eemale.

26. dets.

Kl. 13 algas rongi suurtükk Tapa mõisa pommitamist, mis kestis pool tundi.
Meie rong sai juurde 40 meest, seega on komando 170 meest.
Aegviidus toodi meie vagunisse üks sõjavang. Tema sõnade järele ei olevat meil neilt tõsist vastupanu oodata, kuigi distsipliin nii kõva on, et iga tagasijooksjat ähvardatakse maha lasta. Nemad ei tahtvat üldse sõdida, aga ei olevat midagi teha, – sunnitakse surmaga ähvardades.
Meeleolu meie väerinna staabis oli vaatamata juurdetulnud abivägede rohkusele äärmiselt lootusetu. Siia ilmus ratsaväge 3 eskadroni, üks suurtükipatarei ja jalaväge üks rood – 120 meest ja löögiosa 70 meest. Kuuldus mingisugustest plaanidest, nii et mina omade üle vaikisin, millest enne meestega sai räägitud: Tapa ära võtta.

27. dets.

Meie mehed tõid ühe sõduri ühes, kes ütelnud, et ta polgust 24-dal maha jäänud ja meie luurajaid punasteks pidades tulnud neile õige lahkesti vastu, rääkides, et tema meelega maha jäänud, et tema sõdida ei tahtvat, et ta nende peale kunagi ei olevat lasknud. Tuli nimetada sõjakohus. See otsustas, et siin on tegemist ülejooksiku ja äraandjaga, kes kohe maha tuleb lasta, missugune otsus ka täide viidi.
Ooberst Reek ootas meid jaamas. Pidasime sõjanõu homse peale. Peame Tapa ära võtma ja punaste patareid kätte saama – kui mitte kõik, siis vähemalt lähemad suurtükid.

29. dets

Kl. 2 sõitis rong nr. 2 välja Tapa poole ühes remontplatvormi ja komandoga, et hakata kohe raudteed parandama, mis teemeistri üteluse järele ainult pool tundi pidavat kestma.
Ahjude kütmine lõpetati, et ei oleks sädemete väljalendu, samuti kustutati vagunites kõik tuled. Kõik oli nii ootev ja nagu nõiutud lossis. Pimedates vagunites kükitasid mehed valmis sõjariistus ja suikusid või ajasid rõõmsat nalja. Ei tundnud silmapilgukski, et asud soomusrongil, kes mõne silmapilgu pärast vaenlase keskele tormab, et need mustad kogud mitte lõbusad reisijad kupees ei ole, keda elektri rikkiminek silmapilguks pimedusse jätnud, vaid sõjamehed, kes nii palju kordi eluga riskeerinud ja kes praegugi ei kohku kartmata surmale silma vaatamast.

9. jaanuar [1919]

Kolm versta siinpool Tapat, kui katkise koha ees jälle peatuti, kuuldus suurtükipauk Tapa poolt. Otsustasime mitte vastata, pealegi et kuhugi mujale lasti. Kuid nr. 3 meie järel ei kannatanud välja ja hakkasid laskma. Paha meelega nägime, et punased tõesti oma tule meie peale pöörasid. Nüüd ei saanud enam teed parandada, tuli kohe hakata Tapat pommitama. Meie tuli oli vist tabav, sest juba mõne paugu järel vaikis Tapal laskmine.
Käskisin kohe dessandi välja saata, mis ka kohe mõlemalt rongilt kl. 7 homm. tehti. Umbes min. 20 järele jäi vaenlase tuli nõrgemaks.
Samal ajal ilmus ka meie rongi nr. 2 dessant pahemal pool raudteed. Nüüd algas pragin lõunapool, mis hakkas liikuma Tapa poole ja oli tunnistajaks, et meie dessant võidukalt edasi läheb. Tunni aja pärast oli kõva paugutamine juba üsna Tapa külje all. Kl. 9 oli märgata, et Tapa on meie käes, ja natuke hiljem saingi kirjaande Nepsilt, 1. ja 3. rongi dessandi juhilt.
Toodi üle 40 sõjavangi. Saapaid nende jalast lubasin meie katkiste jalanõude vastu vahetada, sest viimaseid on meil väga raske saada. Siis toodi veel 20 vangi ümber. Enamlaste vabatahtlikkude salk – 20 eestlast, kes end punasesse väkke üles andnud, langes meie kätte ja lasti maha kui äraandjad ehk ülejooksikud. Kõik vangid, keda täna lahingu aegu võtsime, olid venelased.

Autorist:
Anton Irv (1886 – 27. aprill 1919 Egle raudteejaama lähistel) oli Eesti Vabadussõja kangelane, Laiarööpmelise Soomusrongi nr. 1 (hilisem soomusrong "Kapten Irv") ülem. Võttis aktiivselt osa esimese soomusrongi formeerimisest. 10. detsembril 1918 nimetati kapten Irv soomusrongi ning jaanuaris 1919 soomusrongide divisjoni ülemaks.
Postuumselt autasustatud Vabadusristi II liigi 2. järgu ja Vabadusristi I liigi 2. järguga.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II kd, Tallinn 1930) toimetanud Ralf R. Parve


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)