Kahe rinde needus

Madis Kadaga,      18. jaanuar 2006


Avalik kiri endisele kolleegile Jaan Ruusile

Kuulasin raadiost, kuidas Sa kiitsid-õigustasid aasta parimaks Eesti filmiks valitud (nähtavasti Sinu abiga) Vadi-Kilmi „Kohtumist tundmatuga".
Mind on haaranud nõutus ja kurbus. Olime Sinuga kunagi Eesti Telefilmis kolleegid. Kuigi olime siis teinekord erinevatel seisukohtadel, olen Sind ülikooliajast siiani pidanud originaalseks ja sõltumatuks vaimuinimeseks, radikaaliks, kelleks ka mina ennast mingil määral pean.
Ma olen pettunud. Millised on Sinu hinnangu vaimsed kriteeriumid, mis mõjutavad neid? „Kohtumine tundmatuga" on küllaltki kesiste viimase aja eesti mängufilmide taustal veelgi amatöörlikum „otsinguline" tulemus. Kunst algab ju autundest, aukartusest inimese ja kultuuri järjepidevuse ees. Mahakiskumise, mõnitamise ja maaslamava mineviku peksmise teel ei saa teha humanistlikku kunsti. Ega inimese alandamise kaudu.
Jätkem oma andetuses ajaloo vägistamine, kunst ei ole marodöörlus. Uue võimu poliitiline tellimus on (märkamatult?) jõudnud noorema põlvkonna vaimuinimeste hinge võltspatukahetsuse, ajaloo mõnitamise ja venelastele ärategemise pimeda tungina. Kas 1939. aasta hääletut alistumist tahetakse nüüd tagantjärele hõiskavaks võiduks vormistada?
Telesaates Kotka linnast saime teada, et Tallinna sõpruslinnale kingitusena püstitatud ühekäeline Lenini pronkskuju oli vastupanuliikumise särav näide. Vabadusvõitlejaid on nüüd palju välja ilmunud. Kaks Eesti põlvkonda on valesti elanud, kollaboratsionalistlikult. Neid ei tohikski olemas olla.
Eesti Telefilmi kolleegiumis, kus me Sinuga koos istusime, julgesid Sa olla ametliku joone vastu, kuid see ei olnud võitlus Nõukogude impeeriumiga, vaid vaimuinimese enesestmõistetav positsioon.
Sa kritiseerisid hiljuti ka Sulev Keeduse filmi „Somnambuul" mineviku ühekülgse ärakasutamise pärast. Miks Sa siis nüüd pelgu läksid? Kas valitseb meie filmikriitikas samasugune korporatiivsus nagu poliitikaski? Kui nüüd Urmas Vadi kirjutab mõnitava stsenaariumi Paul Keresest, sest ta elas valel ajal, ja Jaak Kilmi või Andrus Vaarik selle lavastab, kiidad Sa takka?
Vaimu sõltumatusega võimust on meil praegu kurvad lood. Hoopis kurvemad kui „okupatsiooniajal". See on meie rahva traagika, orjageenide mõju. Vähe on praegu kunstiinimesi, kes rahvast kui tervikut vaimselt kaitseksid röövkapitalismi ja võimu eest Eestis. Vasakpoolsust kui vaimuinimeste enamiku loomulikku maailmamõistmist (vaim võimu vastu) hävitab meil ajaloo needus, kahe rinde needus, nagu ütles Oskar Loorits.
Jaan, ma olen kurb. Vabanda, et jagan seda kaasmaalastega. Me mõlemad oleme õnnetud ...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)