Kui teile Keskerakond ei meeldi, jääte rongist maha!

Lühidalt, täide suudeti viia see, millele kutsus üles Edgar Savisaar oma 12. juuni pöördumises erakonna poole: Keskerakonna liikmete enamus asus suvel tööle, ühine töö liitis ning sügise alguseks oli erakond tugevam ja ühtsem kui kunagi varem. Hääled ei kõikunud, peeti oma lubadusi, ei kantud oma seinte vahel toimunut ajakirjandusse, ja seetõttu käisid kõik teised poliitilised jõud just Keskerakonna ukse taga. Kuid erakonna esimees suutis mõned neist veenda teises voorus hoopis Keski poolt hääletama! Ka peavoolumeedia oli mõistmas, et Keskerakonnata Eesti tulevikku ei otsustata.

Kahjuks aga tuli hoop sealt,

kust ei osanud arvatagi – erakonna enda seest. Võib-olla oli mõni kade, et Mailis Repsi kampaania hästi läks ja ta inimestele meeldis. Võib-olla mõni oli pettunud, et Keskerakond on ühtne ja tugev. Probleeme ei olnud, kuid neid hakati ise looma.

Selle asemel, et uurida erakonna esimehe või peasekretäri käest, kui kaugel on olud erakonna pikaajalistele koostööpartneritele antud lubaduste lahendamisel, nagu oleks teinud iga normaalne inimene, kellel on ka päriselt mure erakonna finantside pärast, kisuti tühjast tüli üles. Kahjustades kõiki keskerakondlasi, püüdes näidata, nagu erakonnas mässataks. Või lootes ehk, et mingi mäss sünnib, kui ässitada. Kasutades selleks positsioone, mis on saadud vaid tänu erakonna kui terviku abile; kasutades kurjasti usalduskrediiti, mida on noortele inimestele usaldatud.

Mõeldes Jaanus Karilaidi viimaste päevade tegevusele,

astuksin tema asemel erakonna aseesimehe kohalt tagasi.

Kui aseesimees esimeest ei usalda, siis  ei saa ka ühiselt tööd teha. Ka kriitiline Jüri Ratas oleks võinud korvpallimängult Portugalist erakonna rahaasjade arutelule siiski kohale jõuda. Eriti, kui juhatuse koosolek seati päevale, kus selgitusi kuulsate garantiikirjade kohta saaks anda ka endine peasekretär Priit Toobal, keda just Ratas koosolekule nõudis. Kuid mis teha, kui sport on olulisem kui poliitika.

Siinkohal tuleb muidugi küsida: kas tegemist ei ole mingi korduva mustriga erakonna tänase vähemusliini tegevuses? Kadri Simson lükati mõni aeg tagasi sarnaselt esile, ning ta asus püüdma ametit, milleks ta valmis polnud.

Nüüd lükkab Karilaid esile Jüri Ratast, kes ise ei olegi avaldanud soovi erakonna esimeheks kandideerida – vastupidi, kellele seda kohta erakond juba varem usaldanud ei ole. Samasugune muster, samamoodi poliitika asemel politikaanlusega tegelemine: unustades ära meie väikese ja seega kergesti haavatava rahva kasu, unustades ära Keskerakonna valijate ootuse ja usu, ühisest tegevusest sündiva võimaluse Eesti elu tõeliselt muuta, kiputakse hoopis vett sogaseks ajama, et sealt siis omaenda lauale võimalikult suur kala kinni püüda. Ja kui kätte ei saa, pole teistele ka vaja!

Sest päris mitu juhatuse liiget kuulis pühapäeval Kadri Simsoni ütlemas, et „polegi meil Tallinnas vaja valimisi võita“, kui tema oma tahtmist ei saa. Õnneks juhatuses jäi peale terve mõistus: kui Priit Toobali selgitused olid ära kuulatud ja Oudekki Loone ülevaade Paul Varuli advokaadibüroost tellitud juriidilisest analüüsist samuti, otsustati häältega 10:3 toetada ettepanekut anda rahaliste asjade selgitamise ülesanne spetsialistide komisjonile.

Huvitav on tähele panna, et selline tehnikute võimuvõitlus pole omane ainult Keskerakonnale.

Mitmes teises erakonnas

on juhtpositsioonid juba haaranud „kaotatud põlvkond“: inimesed, kes on tulnud poliitikasse isiklikel eesmärkidel, selleks et saada tähtsaks ja kuulsaks; selleks et omada võimu, kuid tihti unustades, miks rahvas neile võimu usaldab. Unustades visiooni. Unustades selle, et saabki tegelikult teha teistsugust majanduspoliitikat kui praegune valitsus. Radikaalselt teistsugust, mitte ainult kosmeetilisi muudatusi üksikutes maksudes. Unustades ka selle, et Merkeli Euroopale ongi alternatiiv ja vabade rahvaste Euroopa saab olemas olla.

Kuid Keskerakonnal tasub teistes erakondades juhtunust õppust võtta: selle põlvkonna juhid, kes omandasid poliitikakogemuse 2000. aastate alguses, kus majanduskasv peitis ära kõik juhtimisalased läbikukkumised, on saamatud. Jevgeni Ossinovski, Margus Tsahkna, Taavi Rõivas. Mitte keegi neist pole oma erakonnale edu toonud, pigem vastupidi. Kõik nad on unustanud poliitika ja käitunud nagu ametnikud, viies ellu kellegi teise kuskil teises riigis välja mõeldud programmi.

Kuid Eesti inimesed tajuvad,

et mitmedki astutud sammud ei pruugi alati olla meie huvides. Seetõttu ongi neis erakondades kriis ja nende populaarsus väheneb. Täna on vaja inimesi, kes suudavad teha julgeid ja radikaalseid otsuseid.

Keskerakonnas on sellised inimesed olemas. Veel enam, selle erakonna enamus on ju alati volikogu otsuste taga seisnud ja kongressil valitud erakonna esimehe poliitikat toetanud.

Loodetavasti läheb erakond, vaatamata paarile intriigile, edasi. Nii nõrk ei saa üks rahvaerakond ju ka olla, et nende pärast Mailis Repsi maha jätta – ning sellega hoopis Jõksile teene teha.

Tuletan meelde suve alguses püsti pandud eesmärki: koos Kadrioru poole! Praegu ei saa Keskerakond endale lubada kaasa minemist provokatsioonidega, mis toovad kasu ainult konkurentidele. Praegu tuleb seista selle eest, et järgmine president võtaks Eesti rahva muresid tõsiselt. Inimesed, kes seda ei poolda, jätavad ennast ise rongist maha.

Autori märkus: Kuna allakirjutanu Keskerakonna 4. septembri juhatuse erakorralisel istungil ei viibinud, sündis lugu vestlustest juhatuse liikmetega.

[esiküljeillustratsiooni allkiri]     KESKERAKONNA LENNUKI MUST KAST: Lootus on, et kui must kast [pealdisega: garantiikirjad?????] leitakse ja avatakse, selguvad saladused ja selginevad paljude asjaosaliste pilguid. Igasugune selgus on alati parem kui segadus. Aga segaduste likvideerimise käigus peab erakond säilitama külma närvi, et koos pesuveega last ennast välja ei visataks.

[esiletõsted]

Kui aseesimees esimeest ei usalda, siis ei saa ka ühiselt tööd teha.

Mis teha, kui sport on [Jüri Ratasele] olulisem kui poliitika.

Päris mitu juhatuse liiget kuulis pühapäeval Kadri Simsonit ütlemas, et „polegi meil Tallinnas vaja valimisi võita“, kui tema oma tahtmist ei saa.

2000. aastate põlvkonna juhid on saamatud. Jevgeni Ossinovski, Margus Tsahkna, Taavi Rõivas. Mitte keegi neist pole oma erakonnale edu toonud, pigem vastupidi.

URMI REINDE, Kesknädala peatoimetaja

Jaga |